Nüüd, kus teinegi lind on lendu lastud, on aega tegeleda muude teemadega. Uskumatul kombel on viimase paari nädala jooksul minu käest päris mitmel kombel küsitud mandlite retsepti. Uskumatu on see sellepärast, et tegelikult teen ma neid juba mitmendat aastat, kuid siiani ei tundnud keegi huvi, kust tuleb suhkur ümber mandlite. Tegelikult ongi ju jabur küsimus, kas pole?Ehk siis retsept (mille juures tuleb arvestada, et ma tegelikult ei mõõda mitte kunagi mitte midagi ja kogused on antud õhu pealt ennustatuna; reaalselt varieerub retsept üsna palju sõltuvalt tujust ja tervislikust seisundist - palavikuga rohkem kaneeli, kurguvaluga enam ingveri, mingi muu hädaga enam muskaati):

300g mandleid
1spl (kuhjaga) võid või võidemargariini
150-200g tumedat suhkrut
2tl kaneel
1tl kardemon
1tl jahvatatud ingverit
1/4-1/3 muskaatpähklit riivituna

Võtan paksu põhja ja teflonkattega kastruli (ma tean, et tõelised kokad krimpsutavad tefloni peale nina, kuid minusugune algaja on hullult rõõmus, kui asjad ei kõrbe nii kergelt põhja ja pajad on kergesti puhastatavad), panen põhja rasvaine ja suhkru ning keeran nõrgale tulele soojenema (minu elektripliidil, mille skaala ulatus on 3, on see siis 1,5). Segan, lammutan suhkrutükke, lisan maitseained ja segan need korralikult sisse. Ühel hetkel on potis konkreetselt pruun plöga - lahustuv-sulav suhkur koos maitseainete ja rasvainega. Nüüd segan sisse mandlid. Segada tuleb seda plöga senikaua, kuni mandlid on üleni "määritud". Kogu saadud mass valada küpsetuspaberile jahtuma ja hanguma. natuke võib valades jälgida, et suhkrumass oleks suhteliselt ühtlane ning vajadusel mandleid küpsetuspaberil kord või paar segada. Mida paremini sa need laiali ajad, seda kiiremini jahtuvad. Umbes poole tunni pärast, kui suhkur on piisavalt jahtunud ning sõrmi enam ammu ei kõrveta (ja mass on pigem tahke kui vedel), murran mandlid ükshaaval lahti ning jätan need siis sinnasamasse kuivama. Võib kohe süüa, kuid järgmisel päeval on nad mu meelest veelgi paremad. ;)

Hmm, tundub, et on paras aeg katkestada vaikus. No kaua ma ikka suudan end huntide valgel imetleda. Tuvastasin eile ootamatult, et jõuludeni on karvaselt vähe aega. Appiii! Mingit tunnet ei ole, mingeid kingitusi pole mõeldud, mingit lund ei ole ja muru... on ikka roheline... Mis asja nad räägivad, et vanasti oli muru rohelisem? Ei olnud ju! Ja teisalt - äkki on keegi lihtsalt tahtnud minuga rumalat nalja teha ning aknaalused muruplatsid spray-värvidega üle võõbanud. See kõlab pagana loogiliselt, kas pole? Igatahes, kui enne oli aega küll, siis nüüd pole enam üldse. Jälle mingi jõululik transformatsioon. Phähh.

Ja ikkagi kõlab kirjutades tegelaste eludega mängimine lummavamalt kui piparkookide küpsetamine. Raamatus uluvad hundid, külm lõikab haavu kehasse, lumi muudab teid läbimatuteks, kuum jook osutub äraütlemata lummavaks, tekid tõmmatakse tihedamalt ümber ihu, kuid pilgu ekraanilt tõstmine võtab igasuguse lummuse. Pagan, ma ootan talve! Isegi, kui see tähendab taas valutavaid sõrmi, külmetavaid varbaid ning soovi ennast võimalikult sügavalt teki sisse peita. Isegi, kui mul ei ole kaminat, millega moodustada kontrasti pakase ja värvitu lumega. Ikkagi oleks talv kuidagi etem. Sestap jään ma lootma, et nädalavahetusel tuleb inspiratsioon ja piparkoogid, kommid ja mandlid valmivad õigeaegselt ning lähen ja ulun nüüd autisti kombel huntidega edasi.

Ahjaa, fantaasiajuttudesse sai üles pandud Nõidade sõja triloogia. Kui ma seda õhtul üle lugema läksin, irvitasin ennast pooleks. Jah, mul on mingi värk nende huntidega. "Emahundi klann", mis algab sellega, kui 15-aastane plika leiab pargist sureva emahundi... Ja kui tema vanaema... Aga teisalt oli neis raamatutes suur roll ka jääkarul (kes on ju ka armas loom) ning koertel ja delfiinidel ja... ja... Aga nende teiste loomadega mul "värki" ei ole.