Nonii, nüüd on siis kindel, et alates neljapäevast näeb mind kesklinnas tuuritamas. Kardke! Ja hoidke eemale! :P Endal on veel veider tunne. Natuke kurb ja natuke ärev ning kokkuvõtteks... Ah, mina ei tea! Aga ma tean, et ei ole olemas häid ja halbu kogemusi, on kogemused - võimalused millegi õppimiseks, enda arendamiseks ja edasi suunamiseks... Ja mine tea, kui hästi läheb, siis ehk naeratamisekski.

Maailm tiirutab kaugelt liiga kiiresti minusuguse flegmaatiku jaoks. Veidi vähem kui 5 kuud tagasi vahetasin ma tööd, minnes esmalt haiguslehe asendajaks. Ma ei hinganud sellest kellelegi ja lihtsalt lootsin. Ülemus ju rääkis ka, et kui ma neile meeldin, siis nad leiavad mulle asenduse või mida iganes juhul kui tšikk tagasi peaks tulema. Ta ei tulnud ning hetkeks anti bihjeid, et ma olengi nüüd põhikohaga... Kuni tuli lepingu muudatus... Selgus, et too tibi oli ühe teise tibi lapsehoolduspuhkuse asendaja ja see peaks aprilli alguses läbi saama. Tüng! Aga ma ei hinganudki sellest, vaid lootsin... Ja viimaks tuli uus töölepingu muudatus - tähtajatu.

Ma olen selle lühikese ajaga leidnud kollektiivi, kes hindab mind sellise tohlakana nagu ma olen - pea pilvedes, raamat nina ees ja hinges laulud. Ma olen saanud sel moel haavatud, et ahmisin paar nädalat õhku nende sõnade peale. Ma olen saanud tunda hirmu jaburatel hetkedel, olnud kiidetud. Ma olen õppinud seal majas teise töö juurde. Mind on pandud häbipo... ptüi!... autahvlile (kui ülemuse ülemus kiitis meist kolme nimeliselt hea testitulemuse eest ja saatis selle maili tervele majale). Ma olen veetnud tunde linnaliinibussides ja mõned veel lisaks tunnistusi andes. Enamikest neist asjadest vaid vaevu hinganud, vilksamisi ja pinnapealselt siin või seal maininud.

Ja nüüd, mil mul oli selles kohas tähtajatu pesa, muutus ootamatult tähtaeg, pesa ja koht. Alates maist muutub mu töökoht ja amet. Ettevõte mitte, töö ka mitte märkimisväärselt, kuid koht, kaaslased, ülemused - kõik on uus. Kui ma veel kaua emotsioone endas kannan, lähen ma lõhki. Noh, vähemalt siis, kui uusi mõtteid, hirme ja küsimusi sellise tempoga peale sajab. Mõtete seedimine võtab aega ja emotsioonide oma nõuab soojust... Soojust ja turvalisust...
Soojust ja turvalisust.
mida paluda jõuluvanalt?
Soo... Ei! Aega ja raamatuid
Aega ja raamatuid.
Lugusid ja lendamist soosivaid tuuli
Ehk tuleb kunagi ja soojus
Ehk tuleb kunagi ka...

Ups! Nüüd läks puhta lolliks ära. (Lähen ja häbenen nurgas natuke aega ja säran siis edasi)

Mõni aeg tagasi (paar päeva? nädal?) istus mu laps õhtul teleka ees ja vaatas midagi. Ma pole isegi kindel, mis saatega tegemist oli, kuid ühel hetkel jõudis ta järeldusele, teatades mulle:
"Emps, teeme nii, et me jätame selle aasta vahele, kui ma 15 olen!"
Seedisin hetkeks ta teadet. Kui ta 15 on, siis käib ta üheksandas klassis, seega pool aastat kuulen ma paanikat gümnaasiumivaliku teemadel, katsete ja neist läbikukkumise teemadel ja siis juba lõpueksamid ning nendega seonduv mure. Samal ajal on ta tõenäoliselt ka muusikakooli viimases klassis, ehk kogu ülejäänud aja kuulen ma paanikas halinat sealsete lõpueksamite kohta. Oeh, viisteist... Esimene armumine? Kuskil seal (pluss-miinus natuka)! - ehk aeg, mil mitte mikkeski muuks peale oma sisemise maailma enam aega ei ole. Kõik muu võiks maailmas olemata olla ja ema näägutab nii ehk naa niisama. Esimesed pettumused? Krokodillipisarad täiesti ajuvabadel teemadel, emotsioonide ja mõistuse kakofoonia...
Laps oigas mu kirjelduse peale, rääkis, et just seda ta mõtleski.
Mina kirjeldasin talle aga paljudest iseseisvatest maailmadest koosnevat versumit, mille vahel liiklemiseks ei anta talle isegi kartulit ega juhtmeid, lülitist rääkimata. Ta peab ise sumama.
Ei! Ma ei jätaks seda mingil juhul vahele!
"Kui see kõik ei tule 15-aastaselt, siis tuleb hiljem või varem," rääkisin ma ta veidra näo peale. "Keegi meist pole ilma nendeta suureks kasvanud. Ja egoist, nagu ma olen, tahan ma olla kohal, tahan teha õhtul pai ja sulle meelde tuletada, et tegelikult on maailm ilus." Ma peatusin, olin juba teel kööki, kui hõikasin veel selja taha: "Kuigi ma ei ole kindel, kas ma suudan leida keelt, millest sa midagigi aru saaksid. See on kuratlikult keeruline, sest ka mina jään sust kartuli, lüliti ja juhtmete kaugusele."
Ma keetsin vee, valasin selle ootavale kohvipurule ning tõttasin tuppa tagasi. üks oluline asi jäi veel mainimata:
"Ja mul pole õrna aimugi, kas minu habrastest närvidest pärast seda midagi alles jääb. Aga ma tahan olla seal!"
Tavaline iroonia, musta huumori ja õelate torkimiste õhkkond meie elamises oli koduselt taastunud. Laps leidis, et peaks vist kohe hakkama rohkem käituma nagu pubekas, nii tal oleks aega harjuda närvideta emaga ning mina leidsin, et peksa saamiseks on ka lihtsamaid mooduseid...

Elu on selline!?

Ühel hommikul kui Liina, väikese keraamika poe müüja bussiga tööle sõitis, kohtast ta oma noorpõlve sõbrannat. Merike, nii oli sõbranna nimi, tundis muret, et tema portselanserviisi suhkrutoos oli katki läinud ning pood, millest serviis kord ostetud sai, enam tolle tootja kauba müümisega ei tegele. Liina lohutas tol hommikul Merikest, mainis, et teab seda tootjat ning tegelikult tundis ka Merike Andrest, kes tolles firmas töötab. Vähemalt töötas nii aasta eest, nentis Liina endamisi. Merike kuid kurtis, et tal pole enam aastaid Andrese kontakte ning Liina lubas need sõbrannale edastada kohe kui naist taas näeb.

Nii ka läks. Mõned päevad hiljem taas bussis kohtudes andis ta üle nii telefoninumbri kui mailiaadressi ning Merike läks tööle rõõmsamana kui hommikune somp seda eeldada oleks lubanud.

Tere Andres!
Ma tean, et sa töötad või õigemini vähemasti töötasid Lille Portselanis. Kunagi aastate eest ostsin ma teie firma liiliatega sarja endale koju, kuid kahjuks ei pidanud suhkrutoos ajahambale vastu ning purunes. Ma ei tea, kas sa tahad, kuid äkki sa saaksid välja uurida, millisest poest ma endale uue suhkrutoosi muretseda saaksin. Liiva tänava äri neid enam ei müü.
Tervitades
Merike

Ega Merike väga vastust ei oodanudki. Kunagi aastate eest oli nende vahel kerge seik, mis hilisemat suhtlemist varjutama jäi. Kumbki abiellus, mõlemad olid oma eluga rahul, kuid viimati, viie aasta eest, ühel juubelil kohtudes, ei osanud neist kumbki endiselt sõnagi öelda.

Tere!
Kas sa tahtsidki mulle kirjutada või eksisid mailiaadressiga?
Tervitades
Andres

Hetkeks Merikeses kihvatas. Ta oleks tahtnud Andresele öelda nii mõndagi, kuid mida sa lolliga ikka räägid. Alles mõne aja pärast meenus talle tema enese vahetatud perekonnanimi ning ta kirjutas uue kirja. Tõsi, kerget sappi ta siiski päriselt endale hoida ei suutnud.

Tere!
Jah, tahtsingi sulle kirjutada! Meie ühine tuttav Liina [mailiaadress] Kera Keraamikast käskis. Ta arvas, et... Ah, ma ei tea, mida ta arvas või mida ma lootsin. Igatahes, kui sa oskad mulle öelda, kust ma saaksin selle fucking liiliatega suhkrutoosi, oleks see ütlemata kena.
Tervitades 
Merike (Neiupõlvenimi)

Kahjuks olid just need kaks vahepeal kulunud päeva need liigsed. Andres oli läinud puhkusele ning sekretär, kellele Andrese töömailid edasi liikusid, ei teadnud midagi ei Merikesest, Liinast ega liiliatest. Küll aga tegi tütarlaps usinasti tööd, konsulteeris müügiosakonnaga ning raamatupidamisega ja pärast pikka arutelu edasise käitumise osas saatis teele maili:

Tere Liina!
Ma saan aru, et teie olete eelmisel esmaspäeval müünud meie liiliatega serviisi. Kas teil on olemas kõik vajalikud müügidokumendid ning kas te olete õigeaegselt maksnud ka eelneva arve meie väikesele tehasele. Ma loodan, et nendega on kõik korras.
Päikest!
Kristi

Liina pidi tooli pealt maha kukkuma, kui ta tööle minnes taolise kirja eest leidis. Mitte ainult selle maili, vaid ka kogu eelneva Andrese ja Merikese vahelise vestluse.

Tere Kristi!
Ma ei ole ühtegi teie tehase serviisi müünud. Ma lihtsalt soovitasin sõnaliselt oma sõbral teiega ühendust võtta ning kuna ma möödaminnes tunnen ühte teie töötajat ning sedasama töötajat tunneb ka Merike, siis näis ülimalt loogiline paluda tal anonüümse müügiosakonna asemel ühendust võtta inimesega, keda ta tunneb; inimesega, kellega on ehk veidi kergem suhelda ühe tühise suhkrutoosi teemadel.
Tervitades
Liina

Ei kulunud kolme päevagi kui sekretärineiu, kes vahepeal taas ilmselgelt tööd oli teinud, taas kirjutas:

Tere!
Ma vaatasin meie müügiaruannetest, et teie pood on eelmisel kuul meilt ühe roosidega serviisi tellinud. Kas selle müügidokumentidega on korras? 
Üldiselt oli teie vastus mulle sedavõrd segane, et ma sooviksin teiega suusõnaliselt rääkida. Palun edastage mulle oma telefoninumber.
Päikest!
Kristi

Liina mühatas, uuris pingsalt maili, teadmata kas nutta või naerda, ning jätkas mõne aja pärast oma igapäevatoimetusi. Ta ei viitsinud rääkida, ei kavatsenudki rääkida ja kui tütarlaps ikka väga tahab, on nende keraamikapoe telefoninumber olemas igas telefoniraamatus. Õnneks seda kõnet ei tulnudki.

Oleks Liina teadnud, et kõne puudumine ei tähenda veel segaduse selginemist, poleks ta ehk vaikusest nii lummatud olnud. Samal ajal kui tema igal hommikul rahuliku naeratuse saatel poekese uksed avas, tegi kuskil linna teises servas sekretärineiu Kristi oma igapäevast tööd. Ta ei olnud ka Merikese küsimust unustanud ning uuris kõike vajalikku viimsete detailideni, et viimaks vormistada üks tõene täpne, täielik ja paikapanev vastus. Tõsi, kui ta sellest poolkogemata saadud mailivahetusest rääkis, siis näis teda märksa enam haaravat kirjast leitud sõna "fucking". Ta rääkis alati erilise härdusega, kuidas ta oli Traviatat kuulates võpatanud sellist vulgaarset ja madalat mõtet lugedes. Tema meelest ei sobinud lihalikud mõtted ooperi kui žanri võngetega kokku. Esimesed kümme inimest, kellega ta vestles, kuulsid teda võpatavat. Järgnevad teadsid teda juba karjatavat ning viimaks, kuu aega hiljem oli see kõik olnud sedavõrd muserdav, et pärast toda õnnetut korda loobus ta üldse ooperi kuulamisest.

Ka Merike polnud unustanud julgustavat vestlust Liinaga. Ta jalutas läbi kõiki neid väikseid ärisid ning suuremaid poode, mida Liina kasvõi poole mõttega maininud oli portselani müügikohtadena. Igal pool rääkis ta sellest, kuidas Kera Keraamika müüjatar kohta soovitas ning mida ta sealt otsis. Selgus, et "kera" on märksa meeldejäävam sõna kui "liilia" või "suhkrutoos" ning seda isegi keraamikamüüjate seas.

Oleks Liina teadnud neist käikudest ja vestlustest, oleks ta teadnud, et see tilluke suhkrutoos oli nüüd jututeemaks nii linnapea golfimängu ajal kui arhitektuuri- ja disainibüroodes, küllap oleks ta olnud oma soovitusega ettevaatlikum. Aga ta ei teadnud!

Sestap tuli talle üllatusena ka linna aumedal geniaalse idee eest. Auhind anti üle päeval, mil ooperimaja ees avati uus taies - kolme meetri pikkune längus fallos koos hiiglaslike munanditega enese ees. Järgmise päeva ajalehes, milles kirjeldati detailideni istelohke uue taiese hiiglaslikes kerades ning sealse purskkaevu tsüklilisest tööst, ilutses pilt noorest naisest, kes taiese vasakul munandil jalga puhkas ning tõsise näo ja pisut piinliku olemisega medalit näitas. "Ideedegenereerimine on tõsine töö," seisis pildi kirjelduses.