Njahh, polegi ammu kirjutanud. Igatahes ei ole ma enam paanikas. Paanikast ei ole kunagi abi olnud ning ega ta sel korralgi sõbraks ei olnud. Kui ma midagi erilist veel olen, siis vahest tiba tõsisem kui tavaliselt, veidi endassesüüvinud, rohkem pingeliselt oma unistustele ja loetavatele raamatutele keskenduv... aga kindlasti mitte paanikas.

Elu läheb oma teed ning minu süvenemine unistustesse ja kirjandusse kajastub minu elamise korralikkuses (ehk viimnegi millimeeter, millel saaks vabalt kõndida, on kadunud). Ja siis ma sain sel teemal märkuse (ok, mitu) laupäeval. Tjahh, eks ta üks „auga“ väljateenitud loeng oli, kuid mina? Mina reageerisin üle ning tegin midagi, mida ma pole teinud vääga pikka aega (ja konkreetse inimesega mitte kunagi) – ma röögatasin. Ühe sõna, kuid ka see oli üks sõna liiga suurt vabadust oma frustratsioonile. Ja siis tuli üks pisar – jällegi täieliku üllatusena nii minu kui mu vestluspartneri jaoks. Kiire hingetõmme sisse ning ma võtsin taas positsiooni, mida peetakse omaseks pigem Jane Austini aegsele briti kõrgaadlile. Ja täiesti neutraalselt, pisut lõõpivalt ja näitleva vabadusega kirjeldasin oma positsiooni.

„Selle pärast sa siis nii närviline oledki?“

Ma olin nagu vastu vahtimist saanud sõnavalikust. „Närviline?“ Kõikidest võimalikest emakeelsetest sõnadest just see ja mitte „kurb“, „õnnetu“, „ahastuses“, „paanikas“, „eemale tõmbuv“, „murdumas“... Jah, olgu, kui üldse mitte midagi näha, siis võiks seda ka nii sõnastada. Minu silmad, mis ei peida iial mitte kunagi midagi tähelepaneliku vaatleja eest, olid ahastuses. Minu sõnavalik oleks võinud viidata maailma mahendamisele. Ma ei kasuta ülileebeid väljendeid muul ajal kui probleemides olles. Ilma probleemideta võin ma probleemivabalt inimesi pärakusse saata – rahulikult ja naeratuse saatel. Minu kehahoid oleks võinud viidata, et ma pigem poeksin voodi alla ja iniseksin. Kogu mu veidi eemalolev maailm otsis võimalusi saamaks kätte võtta mõnd raamatut, lugeda ja unustada kõik.

„Närviline!?“ lõikas mu kõrvadest ja kehast läbi. Närviline, kumises mu mõtetes tunde enne kui ma aru sain – mitte ainult mina ei eelda endalt suutlikkust käituda nagu briti kõrgaadel Jane Austini raamatutest – ka teised on harjunud minu sellise oleku ja hoiakuga. Noh, olgu, eks hea tahtmise juures võib seda ka närvilisuseks nimetada.

Igatahes on paanika nüüdseks möödas, kriis ületatud. Seda ma tahtsingi teile öelda. Eks kulub veel mõnda aega enese veenmiseks, et pidev valvelolek ei ole vajalik ning ainult raiskab mu olemasolevaid ressursse. Mõne päeva pärast ehk lõpetab ka laps lonkamise ning küllap ma ka selle koristamiseni millalgi jõuan... Ja küllap ma kunagi ka oma eelarveaugust lahti saan. Kunagi kindlasti! (Näe: siga lendab!)