Kultuurseid postitusi on viimasel ajal na väheseks jäänud. Igatahes sai täna teoks järjekordne kontserdi külastus. Sel korral siis ERSO advendikontsert Camille Saint-Saênsi Jõuluoratoorium ja Sümfoonia nr. 3. Oratoorim (mida ma varem kordagi kuulnud polnud) osutus äärmiselt meeldivaks kogemuseks. Samas, muidugi, olen ma sünnist saati olnud hull keelpillide fänn ning kombinatsioonis oreliga kõlas see eriti suupäraselt.

Võib vist lausa mainimata jätta, et ERSO on tasemel. Solistid... noh, seal annab pisut norida (bariton üllatas positiivselt), kuid iga päev pole pühapäev ning liigseks torisemiseks pole ka põhjust. Turtsatasin ise naerma oma taaskordse nurina juures, et sopranil jooksis hääl kinni ning alti polnud kuulda või tenoril läks hääl kimedaks või... Meenus kord, mil me Indrekuga ooperis käisime (Estonia ja Padaemand). Vaheajal hakkasin mina rääkima solistidest ja koorist, sellest, kus nad pange panid või kus oleks paremini saanud. Indrek vaatas ja teatas, et ta ei pannud tähelegi. Hetk hiljem aga teatas: minu meelest oli timpani veidi häälest ära ja vaata seal ja seal... ja tuli pikk loetelu pisikestest puudujääkidest orkestri esituses. Seisin suu ammuli ning mõtlesin, et on krt ikka poisil kuulmine. Minusugune võhik ei paneks midagi sellist tähele. Kes mida kuuleb? Mina olen sünnist saati olnud võlutud laulmisest (ja mis seal pattu salata, kauges nooruses unistasin ooperilauljaks saamisestki) tema on sünnist saati seotud pillidega. Nii me oma kuulmisi arendanud olemegi... erinevalt ja erinevaks.

Samas on mu üldine muusikaline kuulmine siiski veidi arenenud ning mõned aastad tagasi sattusin päris mitmel korral Tartu linnas ooperisse kuulama, kuidas orkester ikka vääga võssa mängis. Kas ma hakkan vanaks jääma (loe: kuulmine muutub töntsimaks) või on Vanemuise orkester viimaste aastate jooksul teatava arengu siiski läbi teinud?

Igatahes sain taas muusikaliselt veidi laetud ning naudin seda eredust oma kultuursemaks arendamise lõputul teel.

Alustaks sedakorda ilusa populistliku (kuid paraku väära) hüüatusega: töö tegi ahvist inimese!

Haarasin päeval riiulist alla hunniku vanu Horisonte. Esimene idee oli lihtne: leida lapsele eakohast, kuid piisavalt huvitavat lugemist koolitükkide kõrvale. Sirvisin siis neid ning olin sunnitud tõdema, et enamik tõeliselt huvitavatest tekstidest on mu mälus täielikult pühitud. Vähe sellest: millal ma üldse viimati midagigi asjalikumat lugesin? Huvitav, kui kiirelt ma omaenese konspektidest täna läbi pureksin? Hmm, tüdruk, millal sa kasutasid viimati ajusid nende arendamise eesmärgil?

Khmm, piinlik koht, kuid tuleb tõdeda, et kuna ahvid (ja paljud teisedki liigid) oskavad edukalt kasutada primitiivseid tööriistu, kuid teaduslikuma kirjanduse juures jäävad jänni (sõltumata asjaolust, mispidi nad paberi ette võtavad), siis töö teeb minusugustest laiskadest inimestest pigem ahvi kui vastupidi. Kui sa töötad ajudega (täiskohaga ja natuke peale), finantseerid pere eelarvet ja kasvatad last, siis on liiga lihtne põgeneda lisamõtlemise eest "väsimuse" ja "ajapuuduse" taha. Ja just see mõttelaiskus ning jõuetus astuda ühiskonna vastu ning ensese eest on mind eluaeg hämmastanud inimeste juures. Ideaalmaastikul teismelisena ei suutnud ma vähimalgi määral mõista neid kalapilguga suuri, kes tulid õhtul töölt ja ei jaksanud teha enamat kalapilguga teleka vaatamisest.

Ja samas mulle meeldib see pagana IT-sektor. Aga optimaalne oleks vist ikkagi töötada poole kohaga. Sel juhul jääks veel veidi jaksu ka enese arendamisekas teistes suundades. Oleks ikkagi aega istuda lapsega koos lõunalauda, kui ta koolist tuleb ning küpseda vaimselt - laiemapõhjalisemalt ja rahuldustpakkuvamalt.

Ebaloogiline maailm minu ümber jõudis lihtsalt uue paradoksini. Varasem reaal versus humanitaar võistlemas sotsiaaliga on asendumas intellektuaal versus elus! variandiga. Igatahes ebameeldivalt alarmeeriv avastus oli.