Kevadine pühapäeva hommik oli vaikne ja rahulik. Hommikusöök söödud, vaatas Marie aknast õue – isegi päike paistis kuidagi laisalt ja soojalt. Ema askeldas omi tegemisi, koristas ja pesi pesu. Temaga praegu mängida ei saa. Kõik tubased mängud tunduvad nii igavad, kui päike läbi akna sulle otse silma paistab ja lausa meelitab õue.
„Emme, kas ma tohin õue minna?”
„Muidugi võid. Kevadised soojad ilmad just selle jaoks ongi, et pisikesed lapsed saaksid lõputult õues mürada” naeratas ema ja jätkas pesumasina täitmist.
„Ma võtan Urri kaasa” hõikas Marie veel ukselt ja läinud ta oligi.
-----
Aga mida sa seal õues ikka teed? Kaisa oli maale sõitnud ja Magnus ei tohtinud köha pärast õue tulla. Brigita pidi harjutama klaverit. Siin on ka igav, mõtles Marie mossi vajudes. Urr sabapidi peos lonkis ta kahe mänguväljaku vahel aga teha polnudki nagu midagi.
„Kas sa pead mind kogu aeg sabast sikutama?” küsis korraga üks vaikne hääleke. Mariele tundus nagu oleks Urr seda öelnud. Ehmatusest lasi tüdruk kaisuloomal sabast lahti.
„Ai! Nojah, ega asfaldile kukkumine ka just meeldiv ole. Hea, et ma plüüžist olen, muidu võinuksin ninaluu murda.”
„Urr, sa räägid!” Marie silmad lõid särama. Kas tõesti on võimalik, et tema Urr räägib nagu need tegelased raamatutest. Sipsik ja... No kindlasti oli neid veel, kuid rohkem tüdrukule ei meenunud. Raamatuid ta ju eriti ei armastanud ka. Teate, lugeda on jube raske, kui see veel hästi välja ei tule. Palju lahedam ja mõnusam on, kui emme õhtul mõnda põnevat juttu ette loeb. Mitte mingisugust tittede muinasjuttu vaid tõeliselt põnevaid seiklusjuttudega raamatuid.
„Muidugi ma räägin.”
Nüüd sai Marie enesevalitsuse tagasi ning lõi käed puusa: „aga miks sa varem rääkinud ei ole?”
„Esiteks: võta mind maast üles,” alustas Urr. Marie võttis ta eriti hellalt sülle tegi pai, et Urr enam nii mossis ei oleks.
„Teiseks räägin ma vaid siis, kui mul midagi tähtsat öelda on. Ja üldsegi ei suuda ma siin maailmas rääkida. Ainult siis, kui me vikerkaaremaale lähedal oleme ning sedagi vaikselt. Aga seal, Vikerkaaremaal, seal olen ma juba suur ja võimas tiiger ning urisen nii, et mets kajab. Pisemad loomad võin kogemata lausa minema puhuda”
„Mis Vikerkaaremaa? Kas selline koht on siis tõesti olemas?” küsis Marie.
„Muidugi on, sa ju ise joonistasid ka kunagi ühe pildi, kui ma vaikselt sosistasin, kuidas seda tegema peaks.”
Urr oli kuidagi suurem ja raskem kui enne. Mariel oli teda juba päris raske süles hoida.
„Vaata, seal eemal on suur tume pilv. Kui sadama hakkab, ilmub sinna alla vikerkaar,” osutas Urr vasakule. „Lähme sinnapoole, mis sa ootad”
-----
„Sa oled raskemaks muutunud,” hingeldas Marie, kui nad pilvele lähemale jooksid.
„Natukene kanna mind veel, palun. Kui me veel lähemale jõuame, siis suudan ma juba ise joosta.”
Nii nad jooksid: väike tüdruk, kelle süles oli pehme pruun kaisutiiger, kes iga sammuga pisut suuremaks kasvas. Urri kasukas tundus juba päris loomakarvana ning pehme naha all oli tunda luid.
Marie jäi seisma.
„Ma enam ei jõua”, ohkas tüdruk.
„Vaata, sajab!” Hõikas Urr juba üsna sügaval toonil urisedes. Marie vaatas pilve poole. Tõesti, hallid triibud langesid pilvest alla. Selja taga paistis päike.
Pilv lähenes ning peagi langesid esimesed vihmapiisad ka Marie kleidile. Samal hetkel tekkis otse nende ette vikerkaar.
„Lähme!” hõikas Urr ning pistis vikerkaare poole jooksu. Marie vaatas hetkeks imestunult oma tiigrit. Urr polnud enam üldse pehme töntsjalgne kaisuloom. Ta oli suur ja uhke tiiger. Päris tiiger ja pealegi valge!
„Oota mind ka!” hõikas tüdruk Urri poole ning hakkas kiirustades tiigrile järgi jooksma. Tal oli ükskõik sellest, kas ta kleit ja juuksed märjaks saavad. Kingad juba lirtsusid ning pritsisid pori igale poole.
Ootamatult vihm tugevnes ning siis juhtus midagi kummalist. Urr hüppas korra ning kadus. Paistis nagu oleks ta hüpanud otse vikerkaare sisse. Täpsemalt tüdruk ei näinud ning joosta polnud enam kuhugi. Igal pool ainult sadas lakkamatult.
„Urr! Urr, kus sa oled?” hõikas Marie, endal nutumaitse kurgus. Kuid vastust ei tulnud kuskilt.
Korraga muutus kõik Marie ees valgeks ning suur ja graatsiline tiiger hüppas otse tema kõrvale.
„Hei, valitsejanna! See tüdruk on minu sõber. Palun luba tal koos minuga Vikerkaare maale tulla. Ma ju tean küll, et tal pole veel päris oma vikerkaart tehtud aga palun.” Hõikas Urr valgusesse.
Marie ei saanud aru, kellega Urr räägib, kuid igal juhul pidi see keegi olema väga tähtis isik. Igaks juhuks tegi ka tüdruk ebalevalt kniksu ning vaatas selles suunas, kuhu Urr näis vaatavat.