Saturday, October 29, 2011

Vikerkaaremaa

Aga natuke algusest siiski (maamärgina iseendale, et tegelikult võiks (peaks) ka sellega kunagi tegeleda).

Kevadine pühapäeva hommik oli vaikne ja rahulik. Hommikusöök söödud, vaatas Marie aknast õue – isegi päike paistis kuidagi laisalt ja soojalt. Ema askeldas omi tegemisi, koristas ja pesi pesu. Temaga praegu mängida ei saa. Kõik tubased mängud tunduvad nii igavad, kui päike läbi akna sulle otse silma paistab ja lausa meelitab õue.

„Emme, kas ma tohin õue minna?”

„Muidugi võid. Kevadised soojad ilmad just selle jaoks ongi, et pisikesed lapsed saaksid lõputult õues mürada” naeratas ema ja jätkas pesumasina täitmist.

„Ma võtan Urri kaasa” hõikas Marie veel ukselt ja läinud ta oligi.

-----

Aga mida sa seal õues ikka teed? Kaisa oli maale sõitnud ja Magnus ei tohtinud köha pärast õue tulla. Brigita pidi harjutama klaverit. Siin on ka igav, mõtles Marie mossi vajudes. Urr sabapidi peos lonkis ta kahe mänguväljaku vahel aga teha polnudki nagu midagi.

„Kas sa pead mind kogu aeg sabast sikutama?” küsis korraga üks vaikne hääleke. Mariele tundus nagu oleks Urr seda öelnud. Ehmatusest lasi tüdruk kaisuloomal sabast lahti.

„Ai! Nojah, ega asfaldile kukkumine ka just meeldiv ole. Hea, et ma plüüžist olen, muidu võinuksin ninaluu murda.”

„Urr, sa räägid!” Marie silmad lõid särama. Kas tõesti on võimalik, et tema Urr räägib nagu need tegelased raamatutest. Sipsik ja... No kindlasti oli neid veel, kuid rohkem tüdrukule ei meenunud. Raamatuid ta ju eriti ei armastanud ka. Teate, lugeda on jube raske, kui see veel hästi välja ei tule. Palju lahedam ja mõnusam on, kui emme õhtul mõnda põnevat juttu ette loeb. Mitte mingisugust tittede muinasjuttu vaid tõeliselt põnevaid seiklusjuttudega raamatuid.

„Muidugi ma räägin.”

Nüüd sai Marie enesevalitsuse tagasi ning lõi käed puusa: „aga miks sa varem rääkinud ei ole?”

„Esiteks: võta mind maast üles,” alustas Urr. Marie võttis ta eriti hellalt sülle tegi pai, et Urr enam nii mossis ei oleks.

„Teiseks räägin ma vaid siis, kui mul midagi tähtsat öelda on. Ja üldsegi ei suuda ma siin maailmas rääkida. Ainult siis, kui me vikerkaaremaale lähedal oleme ning sedagi vaikselt. Aga seal, Vikerkaaremaal, seal olen ma juba suur ja võimas tiiger ning urisen nii, et mets kajab. Pisemad loomad võin kogemata lausa minema puhuda”

„Mis Vikerkaaremaa? Kas selline koht on siis tõesti olemas?” küsis Marie.

„Muidugi on, sa ju ise joonistasid ka kunagi ühe pildi, kui ma vaikselt sosistasin, kuidas seda tegema peaks.”

Urr oli kuidagi suurem ja raskem kui enne. Mariel oli teda juba päris raske süles hoida.

„Vaata, seal eemal on suur tume pilv. Kui sadama hakkab, ilmub sinna alla vikerkaar,” osutas Urr vasakule. „Lähme sinnapoole, mis sa ootad”

-----

„Sa oled raskemaks muutunud,” hingeldas Marie, kui nad pilvele lähemale jooksid.

„Natukene kanna mind veel, palun. Kui me veel lähemale jõuame, siis suudan ma juba ise joosta.”

Nii nad jooksid: väike tüdruk, kelle süles oli pehme pruun kaisutiiger, kes iga sammuga pisut suuremaks kasvas. Urri kasukas tundus juba päris loomakarvana ning pehme naha all oli tunda luid.

Marie jäi seisma.

„Ma enam ei jõua”, ohkas tüdruk.

„Vaata, sajab!” Hõikas Urr juba üsna sügaval toonil urisedes. Marie vaatas pilve poole. Tõesti, hallid triibud langesid pilvest alla. Selja taga paistis päike.

Pilv lähenes ning peagi langesid esimesed vihmapiisad ka Marie kleidile. Samal hetkel tekkis otse nende ette vikerkaar.

„Lähme!” hõikas Urr ning pistis vikerkaare poole jooksu. Marie vaatas hetkeks imestunult oma tiigrit. Urr polnud enam üldse pehme töntsjalgne kaisuloom. Ta oli suur ja uhke tiiger. Päris tiiger ja pealegi valge!

„Oota mind ka!” hõikas tüdruk Urri poole ning hakkas kiirustades tiigrile järgi jooksma. Tal oli ükskõik sellest, kas ta kleit ja juuksed märjaks saavad. Kingad juba lirtsusid ning pritsisid pori igale poole.

Ootamatult vihm tugevnes ning siis juhtus midagi kummalist. Urr hüppas korra ning kadus. Paistis nagu oleks ta hüpanud otse vikerkaare sisse. Täpsemalt tüdruk ei näinud ning joosta polnud enam kuhugi. Igal pool ainult sadas lakkamatult.

„Urr! Urr, kus sa oled?” hõikas Marie, endal nutumaitse kurgus. Kuid vastust ei tulnud kuskilt.

Korraga muutus kõik Marie ees valgeks ning suur ja graatsiline tiiger hüppas otse tema kõrvale.

„Hei, valitsejanna! See tüdruk on minu sõber. Palun luba tal koos minuga Vikerkaare maale tulla. Ma ju tean küll, et tal pole veel päris oma vikerkaart tehtud aga palun.” Hõikas Urr valgusesse.

Marie ei saanud aru, kellega Urr räägib, kuid igal juhul pidi see keegi olema väga tähtis isik. Igaks juhuks tegi ka tüdruk ebalevalt kniksu ning vaatas selles suunas, kuhu Urr näis vaatavat.

Kui ma omal ajal kooli läksin, siis olin ma veendunud, et ainus asi, mis on lugemisest veel hullem, on kirjutamine. Raamatute lugemine kõlas keskmise piinamisviisina, kuid lugemispäeviku täitmine oli "hullem kui surm". Nii ma esimese klassi läbi käisingi: aabitsa tekstid luges õde ette, osa kohustuslikust kirjandusest ka. Etteütlusi kirjutasin vähemalt kolm korda enne, kui kolme välja venitada suutsin. Lugemispäevik asendas põhiliselt jalgpalli. Suure vigina ja pobina peale väisin ju kirjutada aga joonistada!? Jumala eest, ei! Õde joonistas. Ja kui vaja, siis ka õde kakles hoovi peal nendega, kes mind solvama tulid. Mul on lahe õde. Ja siis kuskil veidi enne 10-aastaseks saamist käis plõks, teine, kolmas ning ema vingumine "loe oma kohustuslikku kirjandust ka vahel kasvõi natukenegi" asendus lausega "palun ära loe kogu aeg, rikud silmad ära". (Saa sa neist suurtest aru - loe, loe, ära loe...)

Mõne aasta eest läks kooli mu tütar. Lugemisest püüdis ta end võimalikult kaugele hoida. Aabitsatekste oli ta nõus täpselt ühe korra läbi lugema, raamatud olid kasutuskõlblikud vaid külmrelvana, etteütlustest vigadeta sõnade leidmine oli kunst omaette ja kui te teaksite, kui palju kordi ma olen kuulnud inetuid lauseid lugemispäeviku kohta... Oeh. Ja alustasin mina seda: "Ütle, mida iganes sa lugeda tahaksid, ja ma leian sulle selle raamatu", "Loe natukenegi", "ära jäta viimasele minutile"...

Ja siis esimese klassi alguses. Ta oli haigena ühe päeva kodus ning kui ma õhtul koju tulin, leidsin eest joonistuse. Ühele paberile oli joonistatud vikerkaar ning selle kohale trükitähtedega VIKERKAAREMAA kirjutatud (arvatavasti olid mõned vokaalid pikkuselt puudelised, kuid see pole oluline). Igatahes kasvas sealt välja mõte kirjutada talle ja temast üks jutt. Tema lemmikkaisukast ja vikerkaaremaast, kus elavad haldjad ja tiigrid. Loomulikult on seal ka oma paha ning väike marie peab maa päästma, kuid selleks on vaja õppida korralikult lugema.

Selle loo saatus on olnud üsna sarnane Elyna omale - pärast kirjutamist sain ma ise aru, et sellisel kujul on ta totaalne jama ning vajab tõsisemat töötlust ning kõrvale ma ta paningi. Ainult Marie luges... ja hoolimata sellest... kuskil veidi enne kümneseks saamist käis üks suuremat sorti klõbin ning ma alustasin juttu "katsu enne keskööd magama jääda", "ära väsita oma silmi liialt", "raamat ei jookse eest ära", "loodusõpetuse kodutöö tuleb ka ära teha"... (peaaegu võiks arvata, et ma olen vahepeal suureks saanud).

Wednesday, October 26, 2011

Ja nii see lugu lõppes. Süžee jäi muutumatuks. Ka ajaliinid ja valdav enamus dialoogidest. Ometi ma kukkusin mingis mõttes läbi. Osa vahepealsest tekstist oli liiga hüplev, osa liiga naiivne ja ma olin sunnitud seda muutma (Käsi ei tõusnud päris nii kirjutama) ning lugejate säästmiseks eemaldasin mõned riietuse kirjeldused. Tükati, ning alati teades, kuhu järgmiseks maanduda. Selline fikseeritud sihtidega kirjutamine oli minu jaoks uus ja õpetlik kogemus. Dialoogidega on pagana keerulised lood. Neid on võimatu kirjutada nii, et nad endale head tunduksid. Sellest johtuvalt ajasin vihikust näpuga järge ka siis, kui sealne päris õige veel ei tundunud.

Mida ma veel õppisin? Sain kinnitust, et seitsmendaks klassiks ei teadnud ma emakeelest veel veeranditki sellest, mida ma täna tean (ja ka täna on keel suhteliselt vigane ja logisev). Seal oli näiteks sõna "või-bolla" ning hulgaliselt kõikvõimalikke eksimisi sulghäälikute osas. Kirjavahemärke pole ma kunagi osanud panna. Samas ei oska ma ka lihtlausetega kirjutada (kuigi ma endale pidevalt meelde tuletan: õpi selgeks, et eesti keel lubab kasutada tekstides punkti ka üksikuna).

Õnnelik lõpp ning kaks armunud teismelist neidu. Hmm...

Kuna ma näpuga järge ajasin nii sellel, mis kirjas kui sellel, millest üle libisetud, siis pole ta veel kaugeltki vormis, millisena ma ta Mariele lugemiseks tahaksin anda. Sada muudatust on vaja teha ning tuhat kirjaviga parandada ning seejärel öökimiseni uuesti ja uuesti läbi lugeda. Aga eile tekkis mulle pähe täpne lõige kleidist, mida noor Elysabeth võiks kanda peol, mil tema (uus) kihlus Zimdewiga välja kuulutatakse. Naljakas, sest ennast seon ma alati pigem Elynaga (Küllap tuleb ka Elyna kleit).

Ja nüüdseks ei olegi ma ainus, kes seda kunagi lugenud on. See oli mäng. Mäng, mida ma mängisin viie joonelise vihiku ning sulepeaga (just sulepeaga). Mäng, mida sai mängida salaja ja ainult siis, kui ma üksi kodus olin. Õde oli meist see, kes kirjutas perfektseid kirjandeid. Mina tegin seda enamasti lakooniliselt ja miljoni kirjaveaga. Kui mul oleks ka tekkinud mõte seda teksti kellelegi näidata, siis oleks mind takistanud hirm saada naerdud: "vaata, siga õpib lendama". Ma ei mäleta, et oleks tahtnud. Suurushullustus tuli hiljem. Aga see tekst oli tol perioodil jälle liiga lapsik ning vana ja oleks olnud vaja ümber kirjutada enne näitamist. Njah, ta seisis isegi minu eest peidus. Korra viie aasta jooksul vaatasin vihikute kuhja, naeratasin ning laususin mõttes: "vahest tuleb ka teie päev kunagi." Seega, kallis blogikülastaja, sa oled esimene.

Igatahes kokku oli väga tervendav ja värskendav kogemus.

p.s. Ma endiselt "jumaldan" bloggeri tekstikujundamis, -küljendamise avarust ja avatust.