Tabasin end paari päeva eest kummalise probleemi küüsis vavlemas. Laps rääkis, et neil oleks vaja leida üks luuletus ja see pähe õppida. Luuletus omal valikul ja ta arvas, et äkki ma oskan ühte või teist soovitada. Edasi juhtus see, mis juhtuma pidi: lappasin ennast raamaturiiuli juurde, silitasin käega mõne minuti raamatuselgasid, kontrollisin õhematel kogudel autoreid, hüüatasin taasavastusest või kirtsutasin nina mittesobiva raamatu peale. Laps ootas. Ootas.

Nujah, esmalt avasin ma loomulikult Betti (kelle siis veel!?) ning asusin otsima neid paari luuletust, mis mulle Mariega seostus. Tee nendeni oli pikk ja konarlik. Esmalt kohtasin ma ühte, mis mulle väga meeldib ("Ei-ei, seda ma ei taha sulle anda aga kuula, see on lihtsalt jumalikult armas") ja siis järgmist ning kuskil kümnenda juures tabas mind köhahoog ning sinna see tolleks õhtuks jäigi.

Möödus päevake või paar kui mulle meenus püha ülesanne ning juba teades enese küündimatust, otsustasin ma lugeda vaid neid, mida tõesti talle soovitan. Neid teisi lugesin vaikselt ning naeratasin omaette. Salaja. Laps, kuid teatas mulle mingil hetkel, et ma valin talle ainult liiga keerulisi luuletusi. Vaatasin luuletust, vaatasin last ja vaikisin hetke teadmises - mitte liiga keerulisi luuletusi, vaid mina mängin nendega lugedes ehk oma hinge kohaselt veidi liiga palju. Ma ei pea ennast heaks lugejaks ega ülemäära pädevaks luulehindajaks, kuid jupike mu hingest on seal. Ma ju tahtsin, et need talle ka meeldiksid. Ma tahtsin, et ta mõistaks, miks need luuletused mulle meeldivad. Ja ma tahtsin lugeda! Lugeda nii, et on kõrvu kuulamas, hingi, mille nimel pingutada! Soov nakatada teisi? Soov edevusega lavale tormata? Mõlemat ja siiski hoopis midagi muud.

Rohkem ma talle ette ei lugenud. Otsisin aga järgmise, esinesin mõttes, naeratasin silmadega ja ulatasin veidi kibeda torkega südames raamatu lapsele. Ma ju nii väga oleksin tahtnud... Ah, sellest on juba oma sada aastat möödas, kui ma viimati kellegi kõrvalise kõrvadele mõnd luuletust (südamega) lugesin. Maailm, millest ma puudust tunnen.