Ma olen eluaeg olnud masendav argpüks. Kui teised lapsed ronisid puu otsa, jäin mina alumisele oksale või läksin kuhugi omaette mängima. Tuli teistel mõte veidi oma jõudu kontrollida, läksin mina omaette. Iga situatsioon, mil on märgata tüli algust - Mairi eemaldub. Kunagi ma unistasin, et minu luuletused vallutaksid hingi ja südameid. Tuli päev, mil mul oli võimalus ning mina vajusin omaette nurka ning soigusin, ei julgenud, kartsin kriitikat, kartsin läbikukkumist. Kui laps oli sessi ajal kaks nädalat haige, siis minus seda julgust ei olnud, et minna õppejõuga rääkima, äkki saaks seda eksamit siiski teha.

Kogu oma elu olen ma kartnud haiget saada, kartnud läbi põruda. Sünnist saati olen hinges kandnud hullumeelseid igatsusi sinilindudest. Mida ma selle heaks ise olen teinud? Mitte midagi! Mitte midagi...

Enam ei ole unistusi, ei ole mõtet, et kunagi hakkan elama. Ei ole unistusi, on plaanid ning teostused. Ei ole homset, on tänane. Ja ma saan hakkama! Kõigega, mis ette võtan. Just nii.

Ma elan!

Mingis mõttes sai aeg küpseks. Enne uue raamatu avamist tuleb eelmise tagakaas sulgeda. Pole ju võimalik täies mahus nautida lugu, kui kuskil ajusopis elavad oma elu ning tekitavad küsimusi kangelased või deemonid mõnest teisest loost.

Kunuagi, üheksa aastat tagasi lubasin ma endale, et kirjutan selle loo üles. Aastad möödusid, lugu oli endiselt kirjutamata. Vahepeal pakkus elu üha uusi ja uusi lugusid ning ma vaid ahmisin neid iseendasse, lubasin nad kunagi üles kirjutada, kuid sinna nad jäidki.

Silmad kinni, hambad huulde aga ma kirjutan nad üles. Nüüd ja praegu. Millal veel võiks tekkida selleks parem hetk? On sügis, mul on töö, mis toob leiva lauale, mul on laps, kes ei ole enam igal hetkel näpu otsas, mul on õhtud, mille sisustamisega tegelen ma vaid ise ja üksi. Ja ma olen sellega rahul - hetkel.

Ma ei tea, mis sellest loost saab või kas ta läheb vaid minu enese sahtli tagumisse otsa või tuleb sealt midagi enamat. Lihtsalt kirjutan. Viimastel kuudel on nii palju hakanud mõtetes kooruma. Tekkis mingi idee, millest lähtuda ning samas ikka veel täita endale antud lubadusi. Ühe raamatu tagakaas hakkab sulguma. Tont teab, mis tuleb! Las ta tuleb.

Nägin täna unes, et kotkas läks lendu ja mul oli täpselt selline rahaline seis nagu ta hetkel on. Kõndisin siis inimeste vahel ja palusin 30eeku laenuks, et saaks ühe õlle osta. :D

Ma ei teagi, mida ma nüüd kõige rohkem ootan. Palgapäeva? No küll see ka tuleb ning näljas ju hetkel pole ning kooli asjad ka enamjaolt olemas juba. Kotkast? Seda ootan nagunii, seal on alati selline mõnus koju jõudmise õhkkond, kõik sõbrad ees. Ühte õlu? Kui kevadel kuulus õlu alati kotka juurde, siis suvel olen kahtlaselt kaine olnud (jajaa, ma tean küll, et nii mõnigi teist ütleks praegu, et naisterahvas peakski alati kaine olema - mul poogen). Mõnusalt sõbralik kaardiseltskond ja üks meeldivas mõõdus õlu loovad kokku peaaegu jumaliku õhtu.

Loodetavasti ei pea ma ühtegi neist liiga kaua ootama :8

On esmaspäev. Millega algavad esmaspäeva hommikud? Loogiline, ikka sellega: ma ootan, millal Lauri messengeri ronib, et saaks jälle laulma hakata, kas äkki keegi kuskil on partnerita ning valmis minuga mängima. Enne seda taon tunnikese või paar peaga vastu seina, sest no sellist idiooti ning suhtlemishälvikut nagu mina olen - neid pole just palju.

Oi, tegelikult olen ma enese mõistes ju lausa hiigelsammudega arenenud viimasel poolel aastal aga ikkagi! Aga ikkagi olen ma lootusetu käpard, kui teema hakkab puudutama kohta, kus ma peaksin kellegi käest küsima, et kas ta mängiks minuga. Eile uurisin Minnalt, ta ütles, et põrutab täna Tallinna tagasi ning sinna minu enese oskused hääbusid. Vaatasin seda nimekirja oma messengeris ning olin sunnitud tõdema, et edasised nimed seostusid juba (suht) kindlate teiste nimedega ning peamine lootus jääb taas kord hetkele, mil ma saan Laurile öelda: kui keegi minuga on nõus mängima, siis anna teada.

Ah, et kas ma tahan mängida? Muidugi! Hoolimata sellest sisetundest, et ma suve jooksul vähisammu olen kõndinud. Mnguoskused on viletsamaks muutunud, suhtlemises olen jälle pisut eraklikum, veidi kartlikum. Ja mis siis? Kuidas ma muidu saaksin olla edaspidigi ilus, tark ja osav, kui ma kuskil kummalises kohas käppa jääksin imema?

Aga vahel (õigemini üsna tihti) tabab mind kummaline soov, et no mõnigi nädal võiks ju küsimata hakkama saada. Hea küll, ma nüüd lahen. Ja kui hästi läeb, siis õhtul näeme!

Käisin pühapäeval oma viimase sünnipäevakingituse järel - Broadway Gala Tartu laululaval. On lugusid, mida ma heas esituses üha uuesti kuulaksin (näiteks Ooperi Fantoomi nimilugu). Tõeline pärl oli aga Hüljatutest "Stars" (keegi nooruke Matt Rawle suutis selle loo juures teha häält, mis minul põlved nõrgaks võttis) ... Appi! Hüljatud on üldse selline, mida ma võiksin vist ajude pehmenemiseni kuulata aga - ainult väga heas esituses. Ma ei tea, mis nendes viisides nii lummavat on, kuid on.

Tegelikult jäin ma umbes poole kontserdi pealt mõtlema, et miks peetakse tõeliseks kunstiks ning tugevateks teosteks enamasti neid, mis hääbuvad süngesse lõppu? Miks peetakse õnnelikke lõppe kerglasteks? Miks peab sügav tunne lõppema sügava ahastusega ning miks ma peaksin minema koju koos emotsionaalse noahaavaga seljas? Miks ei võiks vastus lootusena õhku rippuma jääda? Seegi jätaks piisavalt palju võimalusi edasiseks mõtiskluseks, kuid poleks samas halvav. Ma ei otsi vastuseid, pigem ristteid, hargnevusi, võimalusi! Paraku ei jää just kuigi palju positiivseid võimalusi, kui viimases stseenis kõik peategelased üksteist maha lasevad...

Ma olen vist ikka lootusetult laps alles. Ma vajan lootust! Otsin iga päev päikest ja naeratusi. Vahest olen ma naiivne aga ma TAHAN uskuda, et kõik läheb hästi ning igale jamale tuleb kord õnnelik lõpp. Ma ei suuda iial leppida hääbumisega, kuid olen alati valmis tervitama uut koitu ning järgmist päeva ja võimalust.

Lugesin läinud nädalavahetusel ema juures Venemaa Jumalannasid. Hea tõlge oli sellest raamatust, tõeliselt haarav ning meeldivalt loetav. Samas tekkis vaid küsimus: kas mul peaks hakkama kuidagi kergem teadmises, et suured, kõrged ja edukad võivad saatuse sõrmenipsuga kolinal kildudeks kukkuda? Mismoodi see teadmine mind edasi peaks viima või kuidas peaks see aitama minu unistustel täituda? Elu on niigi täis igasuguseid üllatusi, vahel häid, vahel kibedaid, kuid...

Mängisime eile õhtul üle mitme aasta minu juures kahe laua peal kaarte. Mõisa peale just ei mängitud aga igavikuline au ja kuulsus läheb seekord Vallole. Tulemused siis:

Vallo 64
Oll 44
Katie 32
Lauri 28
Mairi -20
Kati -36
Maarja -40
Sciron (Imre) -72

Kaks vooru jäi siis lõpust mängimata. Vaatasin, et kellega mul mängimata jäi ning tuleb tunnistada, et just sellised voorud, millelt oleks võinud positiivseid tulemusi loota. Maarjaga jäi mängimata (kusjuures ühes tiimis Lauri ja Valloga) ning Lauriga jäi mängimata. Nojah, mis siis ikka, järgmisel korral paremini. :P Suure tõenäosusega saab küll järgmine kord siin majas jälle paaride arvestuses mängida, kuigi individuaal oli ka päris lahe (inimesed liiguvad rohkem ja suhtlemine on lihtsam). Järgmisel aastal siis palun ikka kõikidel kasiino reeglit meeles pidada (maja võidab alati...) :P

Istun nüüd, laupäeva hommikul, ja vaatan seda uute lugemata raamatute hunnikut (praegu ootab mingi 3000lk head lugemist ees) ning 1000st puzzlet. Kunagi talvel urises Maarja mu suitsetamise pihta ning lubas nicorette'i kinkida. Noh, ta sai asjale igatahes naelapea pihta. Mõtlesin siin, et praegu oleks pagana õige aeg ronida järgmisele ringile selle loobumisega. Ma ei tea, kui palju kordi ma olen tahtnud ja mõelnud, et nüüd jätan küll maha... Ju ma pole siis ikkagi piisavalt tahtnud. Samas viimane meenutus suurest puzzlest ja heast raamatust korraga tähendas kolmepäevast tsüklit, mil lihtsalt polnud aega ega vajadust suitsetada. Iga kord, kui raamatust tõusin, et üks suitsupaus teha, pidurdas mind põrandal vedelev poolik puzzle. Tunnikese pärast oli silme ees kirju ja mõte puhanud ning huvi edasise tegevustiku suhtes vedas vägisi tagasi raamatusse ja siis varsti jälle mõttepausile puzzle taha ning tagasi... Kohvi läks palju aga suitsu? Vist mingi 2...3 suitsu päevas. Ja ma täiesti tõsiselt mõtlen, et peaks selle olukorra rõõmsalt ära kasutama, nautima maailma ning tegema midagi kasulikku ja väärtuslikku iseenda heaks.

Aga mitte veel praegu. Esmalt tuleb oodata, kuni vanemad on ära läinud. Käed küll hullult sügelevad puzzle avamise ootuses aga tuleb kannatada õhtuni.

Lepime nüüd kõik kokku, et oma sünnipäev ei ole see aeg aastas, mil peaks ropult pingutama koristada ja pesu triikida. Ühesõnaga, ma ei viitsi ning ma parem hoiatan, et kõik, kes mu majja satuvad, peavad leppima sellise suunatud entroopiaga. Suunatud, sest aegajalt ma siiski panen mõne asja oma koha peale ning teataval määral on välja kujunenud ka need kohad, kuhu ma asju loobin, unustan, kaotan...

No hea küll, päris poolemeetrise kõntsakihi korjan maast kokku. Noh, mingi turvalisuse eesmärgil. Oleks ju ka jube nadi, kui külalised jalaluid murdma hakkavad aga edasi... hehh, ma EI VIITSI. Punkt.

Nojah, kuidas ma ise siis eilset õhtut kokku võtaks?
Pakkumine:
Pakkumisest polegi nagu midagi kirjutada. Kõik läks normaalselt ja aru saime Airega teineteisest vägagi hästi. Ühe korra ma tabasin end küll mõttelt, et tegelikult võiks keegi suur ja tark mulle üle seletada selle va DONTi. See on üks asi, mille juures ma end hästi ei tunne... Tegelikult on ju läbi aegade täitsa normaalselt läinud selle DONTiga aga kindlust ei ole tulnud. Mingi iva on kuskilt puudu ja see ei lase tekkida sellel "ma saan aru" rahulolul.
Väljamäng:
1. vastased kalastasid teisel või kolmandal tihil (jaotuse numbrit ärge küsige) ning leping, mis oleks võinud kaheta minna sai nüüd tulla üheta (võibolla oleks saanud seda sel hetkel ka välja mängida aga mina vist poleks ikkagi osanud). Mina selle peale leidsin, et mõtlemine on midagi, millega tegelemine on ebaoluline, jätsin lihtsalt ühe tegema mängitud kaardi võtmata ning käisin ikkagi kaheta.
2. See lollakas 6NT, mis vist igal laual pakuti. Ma ei teagi, minu meelest oleks pidanud üheta leping olema (äkki sai välja ka mängida, suured ja targad, rääkige mulle!). Mida ma tegin? Käisin loomulikult kaheta :P
3. See meie päris viimane jaotus (numbriga 12). Ma olin nagu labidaga pähe saanud. Ma ei teagi, mida ma seal tegin aga kolm korda jaotuse jooksul suutsin tekitada eneses tahtmise end põlema panna või lihtsalt peaga vastu lauda taguda. Täieliku sihikindlusega hävitasin ükshaaval kõik võimalused normaalselt mängimiseks. Siis aga tulid appi vastased, viskasid minema oma ärtu ning minu 2NT korjas rõõmsalt 9 tihi
4. No hea küll, paar õpiku jaotust oli tegelikult ka. Ning mõne koha peal ma tabasin end mõtlemas üsna loogiliselt. Muide, nii uskumatuna kui see ka kõlab - sellised loogikahetked andsid positiivse tulemuse!
Kaitse:
1. signaalidega oli vist esimest korda üldse enamvähem. Ma tabasin, end mõttelt, millal ja mida anda, leidsin üles need hetked, mil Aire midagi olulist võiks visata. Üldse tähelepanu ning oskus näha oli üle ootuste hea. Mõned kalad lasin muidugi ka sinna tiiki ujuma.
2. Kahel korral jätsin väga nõmedalt ässa võtmata ning lasingi need sedasi seebiks. No täitsa piinlik kohe, kuidas ikka veel hajub mõte niimoodi laiali, et mõnel hetkel kohe üldse ei tea enam, mis lauas toimunud on ning mis kaarte keegi veel käes saab hoida. Mõlemal korral oli järele mõeldes lausa õpiku näitena selgelt loetavad lehed.
3. Avakäike tehes oli mul (enamasti) lihtsalt jänese moodi õnne. Ainult, et küpsiseid polnud kaasas.

Ehk siis kokkuvõtteks: ülbelt mõnus oli, targemaks sain, mõtlemiseks uut ainestikku ja emotsionaalselt ka häästi lahe õhtu. Boonusena: mind valdas kerge õud, kui ma vaatasin nelja jaotusega hunnikut ning nägin Soomet ja Valgmat meie suunas liikumas aga... aga näe, Aire juuresolekul olid nad üsna väga tasa. :D

Mingi paar päeva tagasi jäin mõtlema, et tegelikult ei ole mul juba pikemat aega olnud vähimatki põhjust enese viletsana tundmiseks. Otsustasin siis, et on ülim aeg hakata avalikult ja ametlikult ilusaks targaks ja osavaks. Nüüd ma siis seda ka olen. Mingil hetkel ma kindlasti kirjutan selle pikemalt lahti ka aga praegu hakkab tööpäev lõppema...

Tekkis siin selline vallatu idee, et võiks üle paari aasta teha tuleval reedel ühe mõnusa koduse kahe laua peal mängu...

Ma iga aasta olen seda mõelnud aga siis ootamatult on selgunud, et näe augusti algus ja kedagi linnas ei ole ning sinna see mõte on jäänudki. Huvitav, kas ma sel aastal saan hakkama? Käsi püsti, kes viitsiks tulla!