Tänane hommik on rahulik. Vääga rahulik. Polegi nagu erilist pohmakat aga igaks juhuks väga kiireid liigutusi ei tee. Istun tööl ja naudin maailma. Naeratan.

Kuidas saakski olla naeratamata? Äratuseks (kell pool kaheksa) ronis üks pisike kassipoeg mulle rinna peale, pani oma nina vastu minu nina ja lihtsalt oli seal. Pärast rahulikku hommikukohvi (või noh kohvi mänguhimulise kiisuga) leidsin eest erakordselt sumeda ja mõnusa sügishommiku. Seisatasin hetkeks trepil, mõtlesin kiisule, kes vahetult enne mu väljumist toolile magama keeras, justkui öeldes, et tal on ükskõik, et üksi koju peab jääma (kuigi pärast Maarja ja Lauri lahkumist oli ta pehmelt öeldes nördinud). Tõmbasin kopsud täis sumedat hommikust õhku, naeratasin kolletavatele puudele ning hakkasin tööle orienteeruma.

Sõltumata veidi väsinud olekust ning kergelt värisevatest kätest olen ma täna viis aastat noorem kui eile. Ah et miks? Ma olen juba neli aastat olnud korralik üksikema. Hommikul tööle, õhtul koju, kuidas see laps süüa saab ja riidesse jõuab, kes teda hoiab, kui mina mängin kaarte? Õhtuti rahulikult kodus, iga päev mingid uued argised toimetused, pidev vastutus... Ma sain täna hommikul aru kuivõrd asjalikuks ja maiseks (ning igavaks) ma muutunud olen.

Ja siis tuli eilne õhtu. Hea seltskond, palju džinni, laps oli isa juures - ehk üks parimaid võimalusi raputada end argipäevast välja. Selle kasutamata jätmine oleks olnud patt (ja kes meist siis pattu teha tahaks :P). Haarasin endale palju džinni ja veel rohkem tähelepanu. Tähelepanu nõuan ma endale muidugi ka kaine peaga. Isegi siis, kui ma lepin endaga kokku, et hoian kuskil madalat profiili, kuid loomuse vastu ei saa. Kui pulmas, siis pruut, kui matustel, siis kadunuke! Hea, et laulma ei hakanud... :$

Lühikokkuvõte õhtust: pizza oli super, džinn mõnus, seltskond vinge. Võitvaks strateegiaks osutus istekoht hapukurkide vahetusse lähedusse (need kadusid kahtlaselt kiiresti mu täitmatusse kõhtu). Viimaste suitsupauside ajal muutus trepp kolmandalt korruselt alla ja tagasi üles suhteliselt sürrealistlikuks suuruseks. Ja nüüd olen ma tööl oma teksadega, mis on perse pealt õmblusest õmbluseni rebenenud (terved käisid eile pesus ja ootasid kuivades mind koju), mõtlen pohmakaga jaburaid mõtteid ning olen rohkem elus, kui viimastel aastatel tavaks on saanud. Naeratan. Ja loen pükste pealt kohviplekke üle. Aga mul poogen!

p.s. kirjutasin nii pikalt, et selle ajaga on pohmakas hakanud päriselt üle minema. Süüa tahaks...

Kogu selle hullumeelsuse pinnal olin täna hommikul suhteliselt veendunud, et ma ei taha õhtul klubisse minna. Pool päeva turtsusin ja partsusin. Mõtlesin, mis saaks edasi parem, kui ma minemata jätan? Mitte midagi. Siis ma saaks vaikselt oma üksildusse sisse sulanduda ja kardetavasti enne (ma ei tahagi teada kui) pikka aega oma nägu ei näitaks. Umbes kahe nädala pärast (või veidi varem) oleks ise ka õnnetu ja siis laseks asjadel juba minna mingit ainult minule omast haiglaslikku rada. Mis teha noh - suhtlemissoolikas on veidi umbes.

Mingi käpaimemise periood. See on see aeg aastas, mil tahaks oma raamatute, kohvikruusi ja pisukese šokolaadiga Tartust minema saada. Minna kuhugi metsamajakesse, kütta ahju, lugeda raamatut, kolada tormava looduse keskel ning sättida iseenese mõtteid ritta. Jah, ma peaksin loobuma sellistest lapselikest soovidest ja unistustest ning pühenduma sellele, mis on võimalik. Elu muutub pigem kiiremaks kui aeglasemaks ning metsikute kohtadega minu elus jääb aina kitsamaks.

On, mis on, igatahes otsustasin olla suur ning vähomgi loogikaalge mu peas ütles, et elu saab minna paremaks vaid siis, kui oma käsi külge lüüa. Fakt: ma armastan seda mängu. Fakt number kaks: ma tahan saada paremaks. Fakt number kolm: kui ma end nüüd ei liiguta, siis olen ma hiljem kõhtu pidi mudas ja ahmin õhku.

Kõik läks viltu: mina mängisin ilgelt sitasti, Minnal polnud just parim päev, kõik mida vähegi andis kahte pidi mõelda, mõtlesin ma vale pidi. Ma nüüd taon natuke peaga vastu seina ja hommikul hakkan jaotusi ükshaaval uuesti läbi mõtlema. Aga uhke olen ma küll! Miinus seitsekümmend üheksa! Krt, see on tase. Ehh, mis sitasti, see uuesti!

Tulin koju ja... ja leidsin oma mailboxist komplimendi. Viskasin selle Lauri ülesande Indrekule ette ja sain siis täna vastuse. (No ma tean, et ta armastab väljamängu ülesandeid). Sain talt siis teada, mis tüüpi ülesandega tegu oli ja mida iganes veel ning lõpus oli lause: Kusjuures ma pean tunnistama, et ma üritasin pärast lahenduse välja mõtlemist jupp aega mingit lihtsamat leida, sest ma tõesti ei uskunud (teades, et sa mingi lahenduse leidsid), et sa siukseid asju varem nägemata sellise peale oleks tuld. Jajah, ma pole kunagi sellistes ülesannetes tugev olnud. Mina pole see, kes suudaks mitu päeva ühte asja täie sihikindlusega vaadata ja mõelda. Kärsitu nagu ma olen, hakkaks mul ammu asjad lendama. Käin ja imetlen inimeste visadust ja sihikindlust suutmata mõista, kust tuleb selline sisemine jõud minna ja minna... Mina tavaliselt ainult mõtlen, et peaks tubliks hakkama ja lõpuks olen ikka seisus, kus tuleb tõdeda, et tegelikult ei ole kärsitusest ja laiskusest eriti kasu.

Ja siis pärast tänast täielikku katastroofi, keset pisukest või suurt sügismelanhooliat tuleb selline lause. Ma ei teagi, mida mõelda või öelda. Tahaks küsida, et kas ma olen siis kuidagi targemaks saanud, kui ise tunnen? Ja vastus on vist sama lihtne kui küsimuski- mul oli jänese kombel õnne. ;)

Ja nüüd teki alla käppa imema. Küll ma siis hommikul jõuan mõelda, et olen targem ja tublim ja visam ning sihikindlam kui oma varasemas elus. Krt seda teab, äkki olengi! No vähemalt natukene? Õige-õige pisutki? mmh?

Esmaspäeval Luks küsis mu käest, et kas lapsel on ropud sõnad juba selged? Ikkagi kaks nädalat juba koolis käidud... Nojah, tegelt on ta mul selle koha pealt veits vilets õppija. Tal annaks minugi käest üht-teist õppida.

Aga noh! Istub mul praegu teises toas paras persetäis esimese klassi juntsusid. Ja see sõnavara, mis sealt tuleb on üsna vürtsikas. "Kurat", "puts", "türa" ja "perse" on sõnad, mida kostab teisest toast iga minuti või paari tagant. Poisid räägivad ja tüdrukud enam ei itsitagi. Mida sa ikka itsitad, kui iga päev kuuled. Ilus, puhas eestikeelne tekst. Nemad veel ei vaja võõrkeeli oma jutu vürtsitamiseks.

Kui ma seda loetelu siia kirjutama hakkasin, imestasin, et sõna "sitt" ei ole ma üheski versioonis kuulnud. Huvitav, kas see sõna on nende tekstist juba kadunud või alles ootab oma ammendamatu kasutusala avastamist? Hullult koomiline on kuulata.

Muigega seda südamest tulevat teksti kuulates meenus järsku esimene ropp anektoot minu elus. Ma olin siis juba 9. Kolisime uude kohta ja seal piirkonnas oli lastega seis umbes selline, et 12 poisi kohta kaks tüdrukut. Mängisime sõda, tagusime palli ja rääkisime sosinal lugusid. Aga meie olime vist üldiselt veidi viisaka olemisega. Ma arvan, et alles alates viiendast klassist hakkas pedagoogide poolt tulema kommentaare: noor tütarlaps ei ropenda. See oli siis öeldud sellise eriliselt nördinud häälel. Ja ometi oli minu kõnepruugis pelgalt paar täiesti tavalist ja minu meelest isegi mitte roppu sõna. Noh, minu meelest on muidugi üldse kogu see "ropu sõna" teema veits kahtlase väärtusega. On väljendeid ja sõnu, mis on ühe või teise inimese jaoks loomulikud ja iseeneslikud ning sealjuures ei kõla need üldsegi ropult. Samas on kristliku maailma silmis "süütuid" väljendeid, mille välja hääldamine tundub ülim roppus. Üks selline keeleliselt korrektne väljend on "rasune juus". (Tervitan õde, kes seda väljendit kuuldes märatsema hakkab.) Kunagi, kolm-neli aastat tagasi tuli mingi idioot ülbama mu kallal. No selline hästi sitasti ütlemise tahtmine tekkis. Ja mis ma siis ütlesin? Kabatšok!

Hea küll, aitab jahust. Vahet pole, mis ma kirjutan, nii kui nii mõtleb igaüks oma rikutuse tasemel. (mis asi see veel on?)

Rumal olen. Ei, mitte, et mul midagi oma mõtlemisvõimele hetkel ette oleks heita aga enesehinnangule küll. Kolm päeva vahtisin Lauri messengerinime taga sõnumit, et ta pakub hard-core duble dummy ülesannet. Vaatasin jah aga näe, ei julgenud küsida, et oh, anna siia, ma vaatan ka kas saan jagu.

Täna oli ta siis selle koos lahendusega blogisse üles riputanud. Sujuvalt lugesin algusest ta torinat teemal, et inimesed on laisad ja ei viitsi lahendada ning ta nüüd paneb selle koos lahendiga üles. Õnneks oli lahend allpool ja sinna ma ei kerinud. Kribasin siis selle va jaotuse pastakaga paberile:

...........♠4
...........♥E87632
...........♦E875
...........♣95
♠ET853................♠K62
♥T.........................♥95
♦ÄT932................♦KS4
♣ST......................♣E8643
...........♠ÄS97
...........♥ÄKS4
...........♦6
...........♣ÄK72
avakäiguks trump. (leping on siis 6H)


Kõigepealt vahtisin niisama ülesandega tõtt. No oma pea viis minutit. No ei ole võimalik. Siis hakkas kuskilt mingi linnuke paistma (kolmanda ja neljanda risti ning teise trumbiringiga peab W minema viskama kolm kaarti ruutust-pajast, ehk emb-kumb mast saab neljandaks tihiks mängima). Tegin suitsupausi, et asja üle järele mõelda. Tagasi, harilik kätte ja mahaminevaid kaarte kriipsutama. Krt, no ei tule. Ma tean, et ma olen õige tee peal aga ikka elan oma elu keeruliseks. Damn! Ok, ma tean pointi ja seda, mis ma valesti lasin esimese hooga (suutsin kuidagi sidemed maha mängida mingiks variandiks) - mis sitasti, see uuesti.

Et siis avakäiguks trump, võtan kuningaga üle. Risti äss, kuningas, väike risti trumbile. Pisike pada tagasi ässale, viimane risti trumbile, ruutu minema. Et siis ruutu läks sinna, kus on viimane trump ja ta tuleb sellega tagasi. Nüüd soldat peale ja kui W paneb ruutu, siis emandaga üle, kui paja, siis viimasena pisike. Nüüd saan ma lihtsalt oma viimase tegija emmas-kummas mastis sisse kasseerida.

See oli siis minu mõte. Huvitav, kas see töötab ka või olen ma midagi kahe silma vahele jätnud? Ma lähen nüüd piilun, mismoodi Lauri vastuse annab. Aga hea on asi see, et tegelikult tean ainult mina, kas ma ka tegelikult higistasin umbes tunni selle jaotuse kallal ja sain lahenduse (kui see ikka on lahendus) või lugesin Lauri lahendust ja tahan nüüd tark välja paista. :P (vabandust, vahet pole, kuda ma lahenduseni jõudsin, kui ma ta siia panin, siis ju ma ikka tahan tark/targem, kui olen välja paista)

Ühe laheda seiga pean eilse kohta ikkagi veel mainima. Esimest korda tabasin ma oma tütre siira huviga kiibitsemas. Ega ma kade olnud. Muidugi keerasin oma kolmteist kaarti sedapidi, et tal oleks mugavam piiluda. Tuleb tunnistada, et ma olin tõeliselt uhke, kui ühel hetkel hakkas kõrvu kostma hiirvaikset sosinat: "paku ärtut", "pane risti kümme", "kas sa siin passid?", "miks sa nii tegid?". Nii lahe! Enamasti oli tunda lihtsalt pisikest last, kes ei teagi midagi - vaatab lehte ja kui mul on ilus pikk-pikk mast, siis läheb ehk täkksesse. Aga paaril korral tuli mulle kõrva ka mõni selline repliik, mille peale tahaks küsida: huvitav, kui palju ta varem kiibitsenud on ning mida kõike ta endale kõrva taha pani?

Natuke aega veel saab ta sedasi kiibitseda, siis tuleb aga juba öelda, et kui kommenteerida tahad, siis palun, võta 13 kaarti ja mängi...

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ise õppisin sel moel sasku selgeks. Tõsi, ma olin vast kaheksa või üheksa aga siiski veel selles mõttes laps, et kellelgi ei tekkinud mingit mõtet, kui ma köögis "suurte meeste" kaardilaua ümber keksisin. Naised meil kaarte ei mänginud ja liiati siis veel lapsed. No hea küll, küüsi ja turakat või linnade põletamist aga sasku oli kuidagi selline meeste mäng. Igal sünnipäeval kadusid mehed mingil hetkel kööki või teise tuppa ja panid laua püsti. See komme küll hääbus juba enne, kui ma kümneseks sain aga mängu ma juba teadsin.

Bridžiga on viimasel ajal hästi kummalised lood. Ühest küljest tulin eile õhtul koju ning tee peal tundsin, et ega mind vist nii väga ei kisugi esmaspäeval sinna klubisse. Ma ei teagi miks.Nähtavasti on lihtsalt sügis ja minul järjekordselt tahtmine pugeda peadpidi teki alla ning sealt mitte välja tulla. Jälle mingi suhtlemisbarjäär, mis tuleb järgmiseks esmaspäevaks ületada.

Ja mida ma siis selle mõtte peale tegin? Istusin laua äärde ja hakkasin lugema, bridži loomulikult. Eks ma ju parasjagu rumal olen, kuid õnneks on selle rumaluse vähendamine üks nendest asjadest, mida ma ise korraldada saan. Aga see on ka omamoodi hea vaatepilt, kuidas mina venekeelset raamatut lugema hakkasin. Keelt ei oska (kogu 12-aasta jooksul õpitu on kümne aastaga unustatud, ok, tähestikust saan aru ja mõningaid sidesõnu tean ka), sõnaraamatut pole. Istusin arvuti ees ning toksisin netisõnastikku vähemalt iga teist sõna (no hea küll, natuke vähem). Umbes esimese lehekülje lõpus hakkas tekkima mingi enamvähem talutav sisseelamine ning siis hakkas juba veidi kiiremini edasi minema. Ja hoolimata sellest, et lugemine paras hiina piin on, jääbki tänu aeglasemale tempole rohkem aega asju läbi mõelda ning sügavalt kohale jõuab kuidagi paremini.

Eile hommikul, peeglist möödudes, olin sunnitud tunnistama, et ma olen paks. Kuidagi eriti kole vaatepilt oli. Seisin ja vaatasin seal, et tegelikult peaksin ma ju enda eest hoolitsema ning võimalikult kena välja nägema. Enamasti arvatakse, et “turul” olles peaks näitama endast parimat ning küll pärast jõuab abielus fuuria olla küll ja rohkem veel. No ma olen siis praegu paks fuuria ära, siis on vähemasti ausalt ja avameelselt teada, mida oodata, kui ilmad halvaks kisuvad. :P

Uuesti bridžist: viimaste nädalate jooksul on olnud hästi palju selliseid lahedaid pakkumisi, et ikka võtab kukalt kratsima.

p-1S; 2NT(!)-3S;4S-p...
Kui keegi kaval inimene suudab mulle, rumalale, siit mingi loogika välja lugeda, siis andku tuld.
1NT-2D(!); 2H(!)-2NT; 3H-p… (trumbita avajal oli kõigest 16p ja neljas ärtu ässaga)
1H-2S; 2NT-4H Tjahh, kuna minul oli leht: xx-AKQxx-Qxx-xxx, siis pass. Lauda ilmus selline: AKJTxxx-xxx-x-Ax. (Risti äss kukkus alguses, pada jagus 3:1, kolmas emand lõikest väljas ja ma ei osanud).
1D-(p)-1S-(p); 2C(!)-(dbl)-p-(p); 3D-p… Välja tuli. ühes käes 5:5 odavad (risti kvaliteet kõvasti parem kui ruutu) ja teises 3s risti ja duubel ruut.
1H-2D; 2H… (avaja käes oli kõigest 16p ja kuuene hea kvaliteediga ärtu)
ja siis hulgaliselt hullumeelsust stiilis 1NT-3NT ja lauda ilmub, 9p kahes ässas ja soldatis.

Ja siis tahaks ühel hetkel küsida, et mille krdi jaoks seda süsteemi siis luua või leppida, kui pakkumised tulevad… /piiks/… Vähemasti Minna ütles eile ise, et ega ta sinna kontsu eriti sisse vaadanud ole, mille järgi me pakkusime.

Ma saan peaaegu kõigest aru. Ise olen lausa vastikult laisk ja parasjagu loll ning seega mõistan üsna hästi seda, kui keegi mõnda asja ei oska. Ma olen alati nõus selgitama, mis ja miks ja mismoodi, kui ma tunnen, et olen ühes või teises osas ehk veidi rohkem teada saanud. Mingite kohtade pealt olen ma ise nagu hädapätakas. Kõige rohkem tunnen end ebakindlalt ikka ja alati lehte lugedes.

Nüüd ma vist peaksin ühe suure aitähh ütlema kõikidele nendele kummalisetele pakkumistele, sest need jaotused, mille kohta mul ütlemist on, jäävad meelde. Jäävad meelde sel määral, et järgmisel päeval on neid ka veel võimalik üles kirjutada ning ühte- ja teistpidi läbi mõelda ning nuputada. Fantastiline on mõelda, kuidas ma alles kevadel mõtlesin, kuidas sundida end nuputama igas jaotuses selgelt sõnastatavat plaani. Oi, ma vaevasin oma rumalat peakest aga... läks aega, mis läks – mul on plaan (tõsi, mitte just alati ei vii see loodetud sihile ja kohati lonkava loogikaga aga siiski), täitsa selline plaan, mida väikse nuputamise peale on võimalik järgmisel päevalgi meenutada. Midagi, mis on juba lauas selgelt sõnastatav – midagi, millest ma kevad-talvel vaid unistasn. Aga jah, mulle meeldib see mäng.

Puhkus septembris on saatanast. No ei ole lihtsalt mingi eriline puhkus, kui õhtul olles kummitab peas vaid üks mõte: hommikul on pool seitse äratus, pool seitse on äratus... Mine magama! Aga mina tahan üleval istuda. No mitte väga kaua - nii kolmeni, neljani, võibolla viieni ja siis läheks juba ise ning vabatahtlikult magama.

Mis mu puhkuse kasum siis oli: ma olen täielikult magamata, möödaminnes veel mõne kilo juurde söönud, häälepaelu olen kõvasti lihvinud (karjumise abil) ning mõned närvirakud on jälle vähem. Jumal tänatud, et see jama läbi sai. Mitte kunagi (ja ma mõtlen MITTE KUNAGI) ei soovita ma kellelegi puhkust ajaks, mil lapsed koolis käivad.

Kool. Hmm, kool on tegelikkuses elus ikka veel karmim raputus, kui ma aimata oskasin. Need pisikesed kuue-, seitsemeaastased ei ole iial pidanud iseseisvalt tundma kohustust millegi ära tegemiseks. Ega nad siis kohe kooliski seda tundma hakka. Alles paar päeva tagasi oli aabitsas lause: kõikidele lastele meeldib õppida. (Minu meelest küll lausvale aga...) Marie kiirelt hõikas pärast lause lugemist: minu lemmik tegevus! Vaadates mu muigavatesse silmadesse lisas vaikselt: "koolis".

Kui koolis, siis koolis, aga reaalsus on ikkagi paraku see, et kui sa veel korralikult ei loe, siis tuleb seda harjutada iga jummala päev ning andku keegi mulle piisavalt mõistust, oskusi ja rahulikku meelt, et ma suudaksin leida need raamatud, mille abil temal oleks huvitav lugema õppida. Entsüklopeediad sobisid küll ideaalselt selleks ajaks, mil kõige tähtsam oli selgeks saada tähed nind vormida sonad kokku, kuid sellise pikema mõttega tekstidesse armumiseks tuleb kuidagi leida need temale õiged ja sobivad lasteraamatud. Tuleb nügida, togida, meelitada ja motiveerida seni, kuni ühel päeval lugu paraneb. Tuleb tunnistada, et selle kahenädalase minu närvide söömisega oleme me kõvasti edasi jõudnud igate pidi. Käekiri on ilusam, lugemine soravam ja mis kõige tähtsam: ta hakkab vaikselt aru saama, et ega ta nüüd pääse, edasised 12 (15,17 ja tegelikult elu lõpuni) aastat tulebki õppida ning ajastada ja planeerida oma päeva nii, et olulised asjad saaks tehtud ning asjade olulisus on vahel pisut erinev nende meeldivusest. See on nüüd see koht, kus tuleb hakata õpetama kellegi lapsehoidja miss Poppinsi õpetust tööde ja suhkrutükkide kohta. Kui selle õpetuse käppa saab, siis edasi on köömes.

Pole nii ammu midagi kirjutanud. Nüüd siis mingid esimesed emotsioonid koolist.

Terve suve olin rahulik, noh läheb kooli, läheb, mis siis ikka. Ja siis, kuskil eelmisel reedel hakkas ootamatult tekkima kerge paanika. Appii!!! Ta lähebki!? Huvitav, kuidas tema hakkama saab? Kuidas mina hakkama saan? Mul nagu pole enam pisikest last, mul on kodus noor daam, kes iga päevaga on lähemal oma suureks saamisele. Huvitav, kuhu me koolis minema peame? Kas tal peab midagi ka esimesel päeval kaasas olema? Kas nüüd on kõik olulised asjad olemas?

Koolis talle meeldib. Oma pinginaabri nime ta eile õhtul veel ei teadnud (see inimeste mittetundmine on vist minult päritud). Nii lahe on vaadata, kuidas jälle ja järgmisele põlvkonnale tuleb hakata õpetama asju, mis pidevalt ununevad (et koolist tulles vaheta esmalt riided, siis söö midagi ja õpi kohe järgmise päeva asjad ära ning alles pärast seda võib õue minna). Ma mäletan, et pärast paarikordset ema kisamist saime me üsna kiirelt selgeks, et kooliriided tuli ära võtta enne ema töölt saabumist, söömine jäigi vabatahtlikuks valikuks (kuid kuna koolisöögid eriti maitsvad just polnud, siis enamasti me söömise ikka valisime), õppida andis aga rahumeeli ka hiljem (emale sai muidugi mingi poolvinguv "jaa-jaa" öeldud). Ega ma saagi oma lapselt eriti rohkemat oodata aga noh, ma vähemalt jälle üritan ja annan endast parima ning poolsinisilmselt loodan, et äkki tema on tublim ja parem kui mina.

Suvel, kui me kooli vaatamas käisime, rõhutati meile, et nende klass hakkab oma üleriideid klassis hoidma. Aktusepäeval arutasime vanematega, et huvitav, kus? Klassis nagu küll selleks ruumi ei paistnud olevat. Teisipäeval tuli mu laps tähtsalt koolist koju ja rääkis, kus nende garderoob on. Ma olin esimese hooga kergelt pettunud, et siis ikkagi nii. Eile hommikul saatsin piiga ise kooli uksest ka sisse ja vaatasin... 21 aastat tagasi viidi meid, esimeses klassis oma garderoobi vaatama. Pime kelder, kupliteta pirnid laes, telliskivi seintega piiratud kuubikud, mis olid rõvedat kollast värvi, laiguti värvi- ja krohvivabad, kuskil suht kõrgel pisikese lapse kohta oli kaks rivi nagisid ning kuubiku taganurgas katkine pink, millele mahtus umbes kaks last istuma ja riidesse panema. Aeg on vahepeal edasi läinud. Kui palju? No täpselt niipalju, et nende kuubikud olid krohviaukudeta helerohelised ning katkise pingikese asemel on neil nagide all jalanõuderiiulid. Tõeliselt ajatu asutus on kool!

Ühes asjas on muidugi edasiminek meeletu. Mäletate seda läga, mida meile sööklas anti? Kuidas terve koolimaja neljapäeviti haises? Kuidas me eristasime erinevaid lihakastmeid pekitükkide arvu järgi? Muud vahet ei olnud. Kõik olid hallid ja maitsetud. Ja siis tuli mu piiga teisipäeval ja rääkis, et meil sai valida kartulite ja makaronide vahel, millele peale oli võimalik saada hakklihakastet ja salatit, aga salatit tema ei võtnud. Joogiks oli valida piima ja mahla vahel. Hmm, salat. Mulle eriti ei meenu salatit koolisööklast. Mingitel harvadel hetkedel oli vist keedetud peeti riivitud aga enamasti küll mitte.

Ainus keeruline teema on ajaplaneerimine. Piiga tahab saada suusatajaks! Suusakool on aga kolm korda nädalas ja suhteliselt teises linnaotsas. Bussidega seiklemine, kuidas enne süüa, kuidas vähendada kõigil võimalikel meetoditel. Jah, esimene võimalus natukenegi reaalselt koormat kergendada tähendab lisaväljaminekuid. Ma peaksin nüüd ostma juurde teised dressid ja tossud ning teise seljakoti. Et saaks selle trennikoti ka eelmisel õhtul kokku panna ja siis järgmisel päeval koolikott teise vastu vahetada ning teele. Karm on see, et trennid hakkavad nii vara, et kui mu puhkus lõpeb ja ise uuesti tööl olen, siis ei saa mina teda viia ega tuua. Selleks ajaks peab lapsel enesel tee juba nii selge olema, et bussidest enam maha ei jää ning ilusasti ja sirgelt trenni ning tagasi jõuab. Oeh, ma veel mõtlen.

Alles mõned nädalad tagasi panin voodi peale neli raamatut. Lubasin piigal valida, millist ma lugema hakkan. Ta lappas neid ning andis mulle bridži, "siis sa vähemasti võidad", tuli juurde kommentaar. Ega ma päris täpselt teagi, kellelt ta sellise visaduse, sihikindluse ja võidujanu õppinud või pärinud on. Igatahes on need täpselt sellised asjad, mida minus just liiga palju pole.

Kokkuvõte esimestest päevadest: võib juhtuda, et kõik lähebki hästi ning keerud hargnevad ilusasti. Vaatame, mida õhtune lastevanematekoosolek kaasa toob.