Aasta läbi?

Vanaks hakkan jääma vist. Aastad liiguvad kuidagi kahtlase kiirusega. Vaevu oled sa jõudnud kaheksakümmend raamatut läbi lugeda, mõned jutud kirja saada ja natuke läbi lihvida, vahel (vastikult liiga tihti) palga eest tööd teha ja samal ajal kodu koostlagunemast hoida, kui koputabki keegi sulle õlale ja soovib "head vanaaasta lõppu!" Möhh? Jälle? Alles see ju oli...

Aga see-eest olen ma jälle targem. Näiteks suutsin ma sel aastal selgeks saada tõsiasja, et ma olen võimeline üsna jaburaks masohismihooks. Noh, kujutage nüüd end kõrvaltvaatajana situatsiooni, kus üks autist on päev otsa raamatut lugenud - esmalt hommikusöögi kõrvale niisama paitanud, siis naeratuse ja veelgi laiema naeratuse saatel raamatusse süüvinud ning viimaks kogu muu maailma enese ümbert sootuks unustanud. Viimaks, kui raamatu viimane lehekülg läbi saab, lükkab seesama tegelane (ehk siis mina, kui segaseks jäi) käed pikalt ette, kahe käega raamatut hoides ning röögatab raamatu suunas artikuleerimatu urina. Just nagu sellest oleks väheks jäänud, liikusid käed (minust sõltumatult) pea juurde ja ma tagusin oma pead vastu raamatut (või pigem siiski vastupidi: raamatut vastu laupa) oma vähemalt kuus korda, ise samal ajal endiselt urisedes ja sõnatult, kuid lärmakalt, ahastades...

Ja ma endiselt pean seda raamatut oma selle aasta parimaks lugemiselamuseks (Philip K. Dick "The Maze of Death"). Lihtsalt, iga lapski teab, et Dick ei ole ühe-päeva-lugemine ja mõistuse säilitamiseks tuleks seda nautida jupphaaval (justkui imepeent maiustust), kuid kõnealune raamat oli ilmselgelt liiga haarav taoliseks hakkimiseks.

Noh, raamatutest tuleks pikemalt kirjutada ja mingil hetkel, mõnele teisele aadressile ma seda kindlasti ka teen.

Valus õppetund, mille ma ikka igal aastal uuesti pean saama, sisaldab fakti, et ööpäevas on endiselt ainult 24h ning mitte mingil moel pole võimalik leida tegutsemiseks enam kui 19 sellest. Viimasel ajal lausa 18, sest vanus paistab nüüd jõudvat sinnamaale, kus alla kuue tunni ei maksa magada (see siis nädala peale keskmistatult). See ei tähenda, et ei võiks üht head raamatut lõpuni lugeda - üksik kolmetunnine öö veel ei murra, kuid head sarja enam nii ei loe, et kolm-neli ööd jutti kolmetunnine uinak ja küll "pensionipõlves" järgi magab. Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt oma pensionipõlve limiidi juba ära kulutanud ning sellel kõigel polegi hallineva peaga midagi ühist. Igatahes täne me ei maga!

Vahvat aastavahetust teile kõigile!

C, ära muretse! Lihaleib on hakkama pandud!

Aitab! Ehk teisisõnu - persse see igapäevane jama! Keegi tark inimene kunagi väitis, et stressi maandamiseks saab ise ette võtta kolmes olulises punktis:
1. Korista oma elamine ära!
2. Maksa tagasi kõik võlad!
3. Saa lahti harjumustest, mis sulle endale ei meeldi!

Elu on lahedalt komplitseeritud ning needsamad kolm punkti kipuvad käima kummalisi sõõre, hoides hammastega üksteise sabadest kinni. Ehk kui sa kuu lõpus vaatad tühja rahakotti, siis näivad pesemata nõud nii tühised. Kui miski läheb persse, siis tahaks kõigele muule ka jalaga anda. Kuid alt välja ronimine võtab alati kõvasti rohkem aega ja vaeva - sa pead suutma hoida hetke muretust ning sinna juurde tegema ära kogu selle positiivsuse töö, mille ajale ja saatusele võlgu oled jäänud.

Aga aitab! Ei mingit virisemist pühadesse! (...ütleb ta ja läheneb sõjakal ilmel tolmuimejaga elutoa põrandale...) :P

Küllap see lumi ka kunagi kõikide suusatajate juurde jõuab... ;)

Kui juba unistada, siis unistada suurelt! Kõlab ju hea plaanina, kas pole? Kui lasta unistus liikuma, siis võiks mul olla töökoht, mille eest saab palka, no ütleme, vähemalt 600€ neto - ehk sellise summa, millega maksad maksud ära, ostad söögi lauale ja jääb veel uute saabaste fond ning kübeke kõrvale ka selleks hetkeks, mil arvuti kuvar viimaks töölepingu üles ütleb (ta nimelt läheb viimasel ajal tööle 32 minutit alates arvuti nupuvajutusest). Oleks tõeliselt imeline, kui saaks töö raames raamatuid lugeda, nende üle arutleda ja mine tea ehk oma piiratud oskuste raames isegi sõnu paberile seada. Või soovitada neidsamu raamatuid teistele, püüda olla inspiratsiooni ja valikute allikas, ka see oleks imeliste valikute seast. Ideaalsel töökohal ei peaks õhtul kella seitsme ajal enam kodust väljas olema, vaid saaks juba lapsega koos rahulikult õhtusööki nautida, saaks esmaspäeviti klubis mängimas käia, oma sõpradega vahel ka suhelda ning kõikidele, kes külla tulevad, pakuks kooki - oma küpsetatut!

Kuid elu on midagi muud...

Olgu, on muud, kriipsutame tagavarafondid maha - et oleks raha, millega maksud maksta nind terve kuu süüa ja vahel ka vanematel külas käia. Kellele seda viimast sajalist ikka vaja on (kannataks ka sealt veel tillukest laveerimist)!? Ja kui saaks lugudega mässata, siis oleks nõus ka mõne õhtu tööl olema, saab hakkama! Või teha midagi muud, mis poleks ehk see "päris minu jaoks loodud koht", kuid sisaldaks tööd, millega ma toime tulen, mis ei tekitaks ülemäärast segadust peas ega stressi südames (Ma olen järeldusele jõudnud, et ma ikka pole päris "naine" selle koha pealt - multitaskinguga on teatavaid probleeme stressi vältimisel).

Kuid elu on midagi muud...

Olgu-olgu, ära karju mu peale! Ma ju saan ise ka aru, et elu midagi muud on. Võtaks siis niisama juurde mõne kohustuse, mis kannataks lisa sajaeurose iga kuu oma eelarvesse panna. Persse see aeg ja persse see mina, ellu on vaja jääda, arved on vaja maksta ja laps suuremate traumadeta suureks kasvatada!

Kuid elu on midagi muud...

Ma sain täna palve lihaleiva küpsetamiseks - vaatasin rahakotti ja nentisin: kas lihaleib või telefoniarve? Ma sain eile väikese jõulukingi töölt ja mu kibedus kehitas õlgu: kruuse on kodus juba mitmeid, palju parem oleks olnud rahaline preemia (olgu või see 5€) ülekandena pangakontole. Ma olen täiesti ärahooratud selle pideva rahapuuduse poolt (olgu, tean, et ise olen loll ja haridusega seal olen, kus olen).

Jap, see on elu!

Ma ei taha jõule! Ja ma ei taha kingitusi... Ma tahan, et mul oleks kogu selles melus võimalik pugeda teki sisse, tunda oma lähedasi enda ümber sumisemas ja nautimas ning ise lihtsalt lugeda, lugeda ja veelkord - ennastunustavalt lugeda neid imelisi seiklusi, mille minust paremad kirjutajad on paberile pannud. Ma tahaks kogu selles melus, autistlikus raamatusse põgenemises ning teki- ja kohvisoojuses unustada kõik, mida peaks suutma teha märksõnaga "raha" - ehk sellega, mida pole.