Hmm, alati, kui mõnel üritusel pilte tehakse, siis ma armastan narrida, et tegelikult olen mina ilus küll ja ainult fotograafid on algajad ega oska mind pildile jäädvustada. Aga tegelikult? Vaatasin täna jälle mingite ürituste pilte ning tõtt öelda oli iga kümne pildi kohta umbes üks ilus pilt. Näiteks see:

Käsi on minu, seelik mitte. Selline ilmekas ja väga isikupärane (viletsate randmeliigeste kaitsereaktsioon - kui on vaja keharaskus kätele toetada, siis just sellises asendis).

Hmm, mingi sitatuju päev esitas mulle siis nüüd tavapärasele lõõpimisele hoopis teistpidi sõnastatud mõtte. Noh, et fotograafidel pole häda midagi aga mina... Peegliga on palju lihtsam: võtad aga sellise asendi, mis näitab sinu ilusamat poolt ning ongi ilus, tagasihoidliku naeratusega malbe tütarlaps (ei naera liiga valjult! Kuss!). On, mis on, ma endiselt ei armasta eriti piltidele jääda ja arvatavasti ei hakka kunagi armastama. Positiivne nende fotode juures on see, et enamasti õnnestub mul jääda üritustel sellisele tagasihouidlikule positsioonile ning olla kaamerate eest nähtamatu (ntx. suvepäevade umbes 8 aparaadi ja 1000 pildi sees olen ma kahel korral - rätsepaistes raamatut lugemas). Peab üritama tagasihoidliku profiili hoidmist jätkata... kuni surmani...

Millal inimesed aru saavad, et kettkirjad on maailma haigeima fantaasia vili, mille ainus otstarve on teiste inimeste aja ja närvide tapmine? Kas ma olen kuri? Oo jaa, otseloomulikult olen ma tige ja nördinud iga kord, kui midagi nii nõmedat, haiget ja labaselt manipuleerida soovivat minu postkasti maandub.

Täna saabus mulle mail, mille pealkiri oli midagi stiilis: Hiina vanasõna raha kohta... Algus oli igati aus ja armas aga mis siis hakkas? Ootamatult selgus, et mees, kes 53dal aastal esimesena selle kirja sai ja kahekümnele inimesele edasi saatis võitis veidi aja pärast lotoga hunniku raha. Vaata kui tore! Ikka juhtub, et keegi võidab raha. Palju rohkem oleks mind küll huvitanud küll selle mehe (loe: kretiini) nime, kes selle esimese kirja saatis, kuid tema kuulub kahjuks klassi "tundmatuks jääda sooviv heategija". Edasi tuli kurjakuulutav jutt kellestki Carlosest (elas arvatavasti Boliivias ega omanud materiaalseid vahendeid kahekümne kirja saatmiseks), kes ei saatnud kirja edasi ning kelle poeg jäi raskesti haigeks... ja loomulikult lõpetame ilusa ja õpetliku suunisega: sa ju tahaksid endale õnne, mitte õnnetust!?

Oi, kui hea ja mõnus on trampida inimeste tabudel, ebausul, teadmatusel... Appi, kui veetlev on tekitada järgmises kahekümnes inimeses paanika, et aga äkki, kui ta ei mängi 20 korda idiooti ega saada maili edasi, äkki siis lähebki halvasti. Ja teisest küljest: miks peaks minema hästi, kui sul selline rõvedus pähe kargab nagu kettkirja edasisaatmine? Ähvarduste edasisaatmine? Ähvardused üldjuhul kutsuvad esile trotsi ja vastuähvardusi. Klišeelikult: vihkamine sünnitab vihkamist (ja ka teisi emotsioone nii nagu teisedki emotsioonid võivad sünnitada vihkamist... ühe seose välujarebimine mitmedimensionaalselt maastikult näeb siinkohal siiski armas välja ning las ta olla). Palun edaspidi mind nimekirjadest välja jätta: ma olen alati nõus loobuma teenimatust õnnest selle nimel, et rahulikult ja tasakaalukalt oma päev õhtusse saata.

Tänan.

Ma olen leidnud enesele uue mängu. Orkuti õnnelaused. Need on valdavas enamuses kirjutatud just sellised, et absoluutselt igas päevas on midagi, mille juures saab öelda: nii seal ju kirjas oligi (sõltumata lause sisust). Seejärel tekib kiusatus otsida viimase tunni seest seik, mille kohta võiks öelda risti-vastupidist. Ka selle leidmisega pole probleeme. Psühholoogia on armas asi, eksole. (põhjuslikult sama teema, mis võrdleva astroloogia ja ajalehe horoskoopidega)

Ainult eile tekkis mul kange kiusatus hüüatada: orkut on mind kellegagi segamini ajanud! Ma lihtsalt ei ole võimeline olema selline: You display the wonderful traits of charm and courtesy. Naersin, et peaks minema koju ja pugema raamatuga teki alla, sest muidu võib juhtuda, et keegi arvabki mingiks hetkeks, et ma ilus ja hea olen. Katie küsis selle peale: kui sa m6nikord oled selline, kas sa siis ei olegi mitte selline..? ..m6nikord.. Tjahh, kisub väga oma tegude eest vastutamise peale, seega - ei. Noh, tegelikult ma loomulikult olen ilus ja hea aga mulle absoluutselt ei meeldi, kui keegi minust nii arvama hakkab. Tabades mõne inimese pilgus või jutus seda "ilus ja hea" alatooni, on suhteliselt kiire sõit kaugemale, sest ma olen inimene ning järgmisel hetkel on suur tõenäosus sattuda seisu, kus vaene tegelane, kes minust (liiga) hästi arvas saab pettumuse osaliseks. Palju rohkem meeldiks mulle, kui inimesed kirjeldaksid mind 'veider' või 'jabur'. Ma pole just üleliija veider, seega ka õlakehitus ja 'tavaline' või 'normaalne' on täiesti asjakohased väljendid.

Tagasihoidlikkus (pigem alalhoidlikkus) ei hüüa tulles. Isegi minu puhul. Tänane mängu jätkamine tekitas tunde, et orkut irvitab minu pihta. No tere hommikust! You will be recognized and honored as a community leader. Ma olen peaaegu nõus olema ilus ja hea (mõnikord... kui keegi ei näe...) aga igasuguse liiderdamise lõpetasin ma juba aastaid tagasi. Elu on palju lihtsam ja mõnusam, kui sa pole seotud mitte millegagi, mille juures sul tekiks kasvõi pisikene sisemine vastutustunne mingite asjade/inimeste ees (oma pere ei lähe arvesse, sest sellega tegelevad nii ehk naa kõik inimesed mingil määral), rääkimata võimalikest lahkarvamustest eri inimestega (rumalatest kaklustest hoian ma kiivalt kauge kaarega eemale, juba aastaid). Huvitav, kas mul õnnestuks tänane päev tõsiselt halli hiirekesena mööda saata, äratamata kellegi tähelepanu? Enam mitte, sest blogipostitus on juba kahjuks teatav tähelepanu tõmbamine. Aga kuni praeguse hetkeni oli igatepidi eeskujulik hommikupoolik.

Vahepeal on möödunud nädala jagu eelviimasest postitusest aga, mis parata, tuleb seesama mõte veel korra üles korjata, sest minu peas pole küsimus mitte kadunud vaid pigem edasi vormunud. (Ma ju ütlesin, et maolen mõttetute mõtete meister)
kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne kõrghetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Teisisõnu siis: kas suletud süsteemi muutumist on võimalik hinnata "objektiivselt" olles ise osa süsteemist? Esimese hoobiga tahaks öelda - ei. Ja sel hetkel meenub optimistide (nagu te mäletate, siis läinud talvel defineerisin ma end siinsamas optimistiks) hüüdlause: mitte "kas on võimalik" vaid "kuidas seda teostada". Jääb "kuidas" kuna "kas" ei viinud mind mitte kuhugi kaugemale küsimuse üldistatumast püstitusest ning teatavatest paralleelide tõmbamisest erinevate süsteemide ja nende sisevaadetega. Järgmine loogiline küsimus: miks peaks?

Tjahh, sellest olen ma isegi kunagi siinsamas kirjutanud, et mina, elades omaenese nahas ei peagi oskama hinnata ennast objektiivselt. Miks? Ma ei saa iialgi olla otsene protsessikäivitaja kelleski teises - seega ei saa ma ennast kunagi näidata teistele halvema või paremana kui ma sellel konkreetsel hetkel olen. Minu süsteemi ego paneb mind teatud määral pingutama alati (kas see just alati hea on, on teine teema). Lisaks kõigele on inimene (sealhulgas ka mina - eelduste kohaselt) oma loomuselt loodud hindama kõike võrdluse alusel. Mingi asi/seik/inimene/... on parem või halvem, ilusam või koledam jne. võrreldes mingite standardite või viimase samalaadse kogemusliku elamusega. Kuidas aga võrrelda süsteemi, mille muutused on võrdelised mõõteskaalade muutumisega? Olgu või võrdleval taustal? Olgu meil üks täispuhutud õhupall (suletud süsteemina), mille baasmõõduks võtame tema läbimõõdu. Pinnaelemendi suurus on 4(pii)*r*r/n (vaadeldav õhupall on lihtsuse mõttes loomulikult kerakujuline). Kui seesama õhupall panna külmkappi ning selle tulemusena vähendada tema raadiust, jääb pinnaelemendi suuruseks endiselt 4(pii)*r*r/n. Suurem-väiksem võrdlust ei teki. Mina olen ikka kõige lähemal iseendale.

Kui ma ei saa süsteemis sees olles ennast objektiivselt hinnata, siis muutuvad mõttetuks ka "objektiivsed" mõõtmised minust väljapoole väävate sündmuste osas (ntx. kahe sõbra vestlus), sest mõõtühikud, mille alusel ma võrdlen lähtuvad minu sisemisest süsteemist (mis peaks olema, uskudes õhupalli, seestpoolt adekvaatselt kalibreerimatu).

Kunagi, kui ma väike olin, siis käis mulle hirmsasti hinge peale, et tegelikult ei saa ma üldsegi kindel olla, et teine inimene näeb värve samade värvidena või kuuleb samu noote. Noh, et sama lainepikkuse juures käitub tema aju teisiti ja kui reaalselt saaks kuidagi võrrelda seda lõpptulemit (aju genereeritud teadmist rohelisest toonist), siis on seal kindlasti vahe sees. Siinkohal on vist keel see keskmistamise meetod, mille abil inimesed, kui avatud süsteemid, on keskmistanud mingeid termineid ning tekitanud mingi mõõtemääramatuse raames midagi nii kummalist nagu "sotsiaalsed standardid" eri mõistetele. Njah, tuleb tunnistada, et see idee sai kunagi alguse esimesest Asimovi Asumi raamatust, mis mulle kätte sattus (inimkonna käsitlemine osakestehulgana, mille summaarne liikumine, inerts, muutumine on arvutatavad, kui hulk on piisavalt suur), umbes vanuses 14, ma pakuks.

Kui ma alustasin oma teksti küsimusega suletud süsteemide kohta, siis tuues sisse keele, teen ma neist ometi ise teataval määral avatud süsteemid. Siit annab mõelda edasi mida iganes. Küsida seesama küsimus avatud süsteemide kohta, arutleda, mil määral avab süsteemi subjektiivsel tajul baseeruv side, leida üles kõikvõimalikud erinevad süsteemidevahelised seosed ning vaadelda nende muutlikkust või muutumatust. Ma pigem küsiks teisiti: kas inimene on mõõtemääramatuse piires suletud süsteem või analoogilise määramatuse piires avatud? Kumb kaalub kumma üles? (ja miks mul on tunne, et tegemist on praktikas mõõtmatu ehk usuküsimusega.)

Tjahh, mu mõttekäik siin võib ju olla lapsik, naiivne ja tugevalt fakte moonutav, kuid ometi on selles võimaluses (väänata piire) midagi nii lummavat, et mingil moel satun ma ikka ja taas sama elemendi juurde - vaimustun mingist veidrast ideest (Kosmose Odüsseia "telefoni keskjaama süsteem" liiklemisel, mis klappis toonase tehnikaarenguga nii imearmsalt) või tekitan endale ise mõne napaka küsimuse, millele ma ei otsigi vastust, pigem lihtsalt üritan edasi mõelda ja arutleda, sest see on joovastavalt mõnus. Lisaks tuleb mul veel vabandada äärmiselt konarliku kirjaviisi pärast. Külalised käisid postituse pooleliolemise ajal, mis võibolla on vaid ettekääne suutmatusele tunnistada, et need samad küsimused ja arutlused minu sees on veel liiga poolikud korrektse sõnastuse jaoks. Ju nad rõõmustavad oma mängulisusega mu mõttemaailma ka edaspidi ning mine tea, äkki kunagi oskan ma ka nendel teemadel sujuvamalt kirjutata.

Noh, kui päris aus olla, siis hakkas mu mõte nädala eest jooksma veelgi kummalisemates paikades, kuid minus siiralt elab soov, et äkki paar inimest veel ei arva, et ma lausa napakas olen ning ma ei riskiks (ego kaalutlustel) selle arvamuse muutmisega. Teisalt on postitus juba praegu veninud pea kilomeetri pikkuseks ning ma ausõna tunnen nendele kaasa, kes lugemisega siiani välja jõudsid (minul oli seda lõbus kirjutada ning muu pole minu seisukohalt just liiga oluline) ning samas mõni mõte võib ju igaühele enese mõelda jääda.