Õpetasin last: bridž on nagu supaplex - ühest küljest tuleb jälgida, kuidas võimalikult palju magusat ära süüa (häid tihisid saada) ning teisalt hoida silmad lahti kohtade suhtes, kust vastased võiksid pommi kaela veeretada.

Sünnipäev pole enam üldsegi mägede taga. Noh, kui nüüd siiralt aus olla, siis ta läheneb lausa hirmuäratava kiirusega. Alustame siis tähtsamast: tahan läbu. Kuna ma aga külaliste kutsumises olen ilgelt ebapädev, siis kõik, kes tunnevad end kutsutuna võivad laupäeva õhtul kohale vajuda. Nagu tavaliselt. Mõnel aastal on olnud neid rohkem, mõnel teisel olen ka täiesti üksi kodus istunud ja pudeli siidrit ära luristanud. Vaatame, mis sel aastal tulema hakkab.

Jätkates tähtsuselt järgmisega. Maarja sünnipäeval sai arutletud, et nii suure juubeli puhul tuleks koostada kingituste nimekiri. Lähtuvalt oma uuenevast staatusest (loe: töötu tudeng) ning käikvõimalikest kummalistest vajadustest (alustades lapse passist, millest ehk allpool pikemalt räägin, ja lõpetades peldiku torustikuga) tuleb niutsatades piuksatada, et sel aastal ei olegi prioriteet nr.1 raamatud ja raamatupoed vaid kinginimekiri saab olema pisut lakoonilisem.

1. 1100471460
2. 1100471460
3. 1100471460
...

Lapse pass ehk "lugu sellest, kuidas Mairi eile pangas tellerit sõimas"... Nojah, mitte, et tegelikult praegu passi vaja oleks aga... Laps käib mul hullult kaasaegses koolis, milles ka algklassides ei panda enam mitte ühtegi hinnet ega märkust päevikusse vaid kõik käib läbi e-kooli. Loomulikult mulle ei meeldi see süsteem. Nii tillukeste jaoks nagu nad kooli minnes olid on oluline näha oma hinnete seisu jooksvalt, on natuke vaja seda kiitust ning ka idiootsuste eest tulevad märkused võiksid lapse ja päeviku kaudu vanemani jõuda (seitsmeaastastele on sellel isegi mingi moraalne mõju olemas). Süsteema lihtsalt on selline kipakas, et isegi veeradilõpu tunnistusi ei jagata ning sel aastal oli ka aastatunnistus ühepoolse trükiga e-kooli väljaprint (printeris tundus ka tahm otsakorral olevat), millel direktori allkiri all. E-kooli pääsemiseks on teoreetiliselt võimalik, et kool jagab paroole. Meie koolis seda loomulikult ei tehta, sest "kõikidel on ju ometi internetipank olemas".

Nuh, mõtlesin, et ehk on nüüdseks siis aeg nii kaugel, et vahest tõesti teha lapsele pangakonto. Ise ta ka hirmsasti tahtis (kõigil teistel on ja ta saaks siis osaliselt taskuraha sinna peale koguda) ja nii ma siis kondasingi koolikaarti tegemise lehele. Täitsin ära avalduse ja saatsin teele jäädes ise panga vastust ootama. Kirjas ju oli, et paari päeva jooksul teatame ning pärast seda saab kaarti kätte kohalikust pangakontorist ema passi ja lapse sünnitunnistuse alusel.. Kirja ei tulnud ega tulnud. Eile läksin niisama panka, et uurida, mis seis on. Ja mis selgus! Minu avaldus polnud läbi läinud ja kui ka oleks läinud, siis arvet ikka lapsele avada ei saa, sest uute reeglite kohaselt peab lapsele arve avamiseks olema vanema pass, lapse sünnitunnistus JA lapse pass või id-kaart. Ehk selleks, et laps näeks oma tunnikontrollide hindeid ja koduseid ülesandeid, tuleb teha talle pass. Tase, eksole!