Oeh, kuidas tahaks kisada: "Peatage maa ja laske mul väljuda!" Ma järsku enam ei jaksa. Ma järsku enam ei suuda. Päriselt, kui te kunagi otsite hetke, millal Mairi murdus ja kibestus, siis: 29.11.2012 kell 16.25. Mul on ilge kopp ees vellest pidevast rabelemisest, pidevast "ellu jäämisest" ja ma, endalegi ootamatult, lihtsalt ei taha sellele enam mõelda.

Ma sain täna oma detsembri graafiku kätte. Noh, ma olin juba kartnud, et segapaarid lähevad sel aastal peesse - nii ka juhtus. Ja lapse jõulukontsert, kuhu ma pühalikult lubasin minna... Aga... mitte ainsatki nädalavahetust! iga viimne kui laupäev ja esmaspäev tööl. Täpselt ühe korra terve kuu peale on üldse kaks vaba päeva kõrvuti ning need on ka keset koolinädalat (noh, pluss need kolm riigipüha). Läbipõlemine esimese kuuga. Oleks ma seda kohe märganud, kui rääkimas käisin, oleks viidanud, kuid ma märkasin alles kodus... Ja tundsin end järsku väga väsinuna, soovimatuna maailma või iseennast muuta, soovimatuna pingutada.

Mul on kõrini sellest, et eelarve jookseb piiri peal või veelgi väiksema varuga. Ma ei viitsi! Ma ei taha enam hetkegi teha midagi lihtsalt selle pärast, et eib lauale saada. Ma tahan teha midagi, mis meeldib, inimestega kes on lahedad ja ma... ei oska mitte midagi... Ma pole oodatud ses suhtes kuhugi... pole nime, pole nägu, pole oskusi, pole... mitte midagi peale teadmise, et ilge koblakas on... Kõigest... (ja kui ma hambad ristis ennast läbipõletama ei asu, siis pole mul midagi... isegi sotstoetuse jaoks ei kvalifitseeru juba 9 aastat). Esmalt ing ja siis hambad varna? Või vastupidises järjekorras?

Tuli jah kräpp kokku, mis teha.

Räägitakse, et jumal kaitseb joodikuid ja idioote. Kui see nii peaks olema, siis olen mina mõlemat - nii idioot kui joodik. :) Ehk täna siis oli mu viimane tööpäev vanas kohas. Ja täna helistati mulle ühe koha pealt, kus ma eelmisel nädalal vestlusel käisin. Teisisõnu saan ma nüüd ühe nädala puhkust ja uue kuu algusest olen uuesti rakkes.

Aga nüüd tagasi kööki... Tõestama lapsele, et kui kõik hästi ja õigesti läheb, siis kombineeruvad kergelt kõrbenud suhkur ja vaarikad täitsa meeldivaks kombinatsiooniks (koos koore ja mandlitega)... Eks neid saab siis homme maitsta. Aga teisalt võib see kõik ka lihtsalt perse minna.

Iga kogemus on kogemus. Iga töö, iga päev, sündmus ja hetk annab teadmisi. Osa neist sünnivad koheselt kasumina välja võtta, teine osa kannatab CV-sse kirjutada või muul moel otsesemalt või kaudsemalt tuleviku jaoks talletada. Ma isegi ei tea, kas on häid või halbu kogemusi. Igas hetkes on oma iva. Igas hetkes on midagi, mille tark inimene saab kõrva taha panna, hiljem omatahtsi kasutada ning sealjuures üha enam ja enam areneda. Ma ei annaks iial ära ainsatki oma naeratustest! Ja ma ei julge loobuda ainsastki oma pisarast kartes, et alles jääb vaid õppimata õppetund, mida läbida uuesti.

Areneda! Suvalises suunas? Oh ei, kaugeltki mitte! Mida enam avardub silmaring, seda enam tõmbub koomale soovide ahel. Ja niimoodi vaikselt nügides, negatiivseid mälestusi tekitanud sündmustest eemaldudes ning positiivsematele sülle joostes, tabad sa ühel hetkel, et rada su ees on oma ja selge. Isegi kui sa ei tea, kuidas selle peale astuda. Isegi, kui sa pole päris kindel, kuidas ja millega sa hakkama saad või mitte. On vaid rada, mitte kolm ega kaheksa ühesugust teed.

Igal ühel oma rada, nii nagu omad kogemusetki. Ja nii nagu maanteedel, on ka siin laiemaid magistraale, millele paljud pöörduvad ja kitsamaid külavaheteid - konarlikke ja aeglaselt läbitavaid, kuid rahulikumaid ja kodusemaid. Ma valiksin metsatee , kitsa ja tühja keset lummavat loodust lootuses, et ka sellel rajal on võimalik ellu jääda ja peret toita ning katta. Ometi ei leia ma pealesõitu ning nii ma siiberdan paanika silmis pisarana sädelemas mööda maanteejuppi ning otsin; jäädes samal ajal jalgu ja ette neile, kel mine kiires ja sujuv; hingates lünklikult oskamatusest maanteel hakkama saada; luues ja lummudes mõttest oma isikliku metsaraja suunas.

Ei ole halbu kogemusi, on kogemused. Igal teel on peale- ja mahasõidud. Igal teel on eellugu ning tundmatu, mis talle järgneb. Tunne eellugu, aima järeldusi! Aga ennekõike: katsun ma ellu jääda. Vähemalt praegu.

Keerulised ajad vahelduvad segaste aegadega. Ja nii kogu aeg. Suvel, vahetult pärast Rootsi reisi, saatsin ma pisarate põskedele langemise saatel CV-sid koos sellise kaaskirjaga:


Tere!

Saadan teile oma CV õhkõrnas lootuses jääda silma ning leida tulevikus töökoht teie kaupluses. Olen 33-aastane üksikvanem teismelisele tüdrukule ning minu CV näeb kohati välja kirjum kui mustlase seelik. Ometi loodan ma kõikidest teenindusvaldkondadest tööd leida just raamatutega seonduvates struktuurides. Mulle meeldib lugeda. Peamiselt eelistan ma fantaasiajutte ja teaduslikku ulmet, kuid nii nagu enamik neist inimestest, kes lugemist pühaks peavad, olen erinevatel eluperioodidel rännanud oma silmade ja hingega läbi väga erinevate žanrite. Viimasel ajal olen lapse kõrvalt lugenud üksjagu ka otseselt teismelistele suunatud kirjandust.

Ma usun, et oleksin meeldiv täiendus teie kaupluse personali hulgas, osates soovitada klientidele raamatuid vähemasti oma lemmikriiulitest. Kasvatades last ning suheldes ka tema sõpradega olen saanud ka kogemuslikud oskused raamatu soovitamiseks (alustades küsimusest „millised raamatud sulle kõige enam meeldinud on?“ ja „Miks?“ ning jõudes seeläbi kindlasti mõne raamatuni, mis talle veel meeldiks).

Olles aus ja jäädes ausaks, peaksin ma põhjendama oma soovi ja valiku põhjusi. Jah, mul on hetkel olemas töökoht, mis nii mõnelegi inimesele tundub soojem ja mugavam. Kahjuks või õnneks ei ole mina „nii mõnigi“. Minu tänane töö eeldab teatavaid müügimehe omadusi – oskust helistada tundmatutele ning müüa; oskust koputada võõrale uksele ning müüa. Seda oskust mulle antud ei ole. Samas oman ma kogemust ka pelgalt klienditeeninduses (turul müüjana) ning tean, et piir minu suutlikkuse juures jooksebki mööda seda peenikest niiti – kui klient on astunud kauplusesse või kontorisse, siis on ta andnud oma nõusoleku olemaks kliendipositsioonis ning ma ei astu talle tooteid või teenuseid pakkudes oma tõekspidamiste vastu.

Raamatutega seonduvalt veel lisainfoks, et koos oma tütrega alustasin ma kevadel isiklikku raamatublogi http://miiramarie.blogspot.com ning koos sõpradega osalen veel teisegi raamatublogi kasvamises:  http://hirveloss.blogspot.com/ .

Kõike head soovides
Mairi Tempel

Aga tegelikult tahaksin ma vist veelgi enam algusesse. Tahaks olla loomeprotsessis, konservivabrikus...

Mul ei ole kahjuks pakkuda imelist haridusteed ega ülevoolavalt sobivat teenistuskäiku. Minu CV on kohati kirju nagu mustlase seelik ning mu emakeel lonkab halvemal päeval mõlemat jalga ka karkudega kõndides. Ometi, hoolimata sellest (või justnimelt selle pärast) on mul unistus – veeta oma edasine elu raamatutele lähemal senisest.

...

Järgmisel nädalavahetusel Puerto Rico? Ehk saab käpad kokku.

Ehk te vabandate mu natukese nostalgia. Kui ma ennast vahel iseendale visualiseerin, siis just sellisena:

Ei midagi harmoneeruvat välimuses - katkine patsikumm (punane kumm tolleks hetkeks ühe alles jäänud puust mummuga), suvalised vasktraadiga pruunid kõrvarõngad (mis on mu lemmikute seas tänaseni), Kuperjanovi pataljoni ripats (pealuu ja säärekontidega) korraliku hõbeketi otsas ja pluus, mis kunagi oli mu tädi oma, seejärel kandis seda mu õde ning päevaks, mil see minu garderoobi jõudis, oli mustast värvist alles jäänud luitunud hall (oli mu lemmik ja minu seljas lõpuks ka komposteerus). Aga see kõik meeldis mulle just nii ja veidral kombel sobis mulle just nii. Kui ma peeglisse vaatan, näen ma tänaseni ilusat inimest ja nii nagu toona, arvan ma ka täna end teadvat, et teised näevad midagi muud. Ebakindluse ja suure sisemise kindluse sama karjuvalt harmooniline eklektika nagu tolle pildil oleva tüdruku välimuses.

Te ju teate, mida ma seal teen? Noh, loomulikult teate - loen luuletust - unistan suurelt ja kardan vaikselt; värisen õrnalt saali ees ja jumaldan samal ajal nende hingamise ühtlustumist minu enese tempoga; kurvastan koos sõnadega, mida mu huuled kannavad ja usun nendesamade sõnade jõul õnnelikesse lõppudesse.Alati on lugu - lugu, mida jutustada ning teine, mis mängib taustaks ja kolmas või viieski, mis on parajasti sündimas kui eelmaitud resoneeritult võnkuma hakkavad.

Pilk pilvedes ja jalge all on pori.

Märts 1996 - minu esimene iseseisev reis Tartusse. Linna kaart oli taskus, et ma oskaksin üles leida maavalitsuse hoone, mille eest väljus buss Alatskivile. Ja hiljem Alatskivilt Tartusse tagasi sõites paanika kellaaja osas (ma ei tea, mida ma siis teinud oleksin, kui buss oleks kaks minutit varem väljunud!? Ilmselt oleksin esmalt sealsamas bussijaamas peatäie nutnud ja siis telefoniautomaadist koju helistanud, et, appi(!), mis ma nüüd teen)

Tabasin end paari päeva eest kummalise probleemi küüsis vavlemas. Laps rääkis, et neil oleks vaja leida üks luuletus ja see pähe õppida. Luuletus omal valikul ja ta arvas, et äkki ma oskan ühte või teist soovitada. Edasi juhtus see, mis juhtuma pidi: lappasin ennast raamaturiiuli juurde, silitasin käega mõne minuti raamatuselgasid, kontrollisin õhematel kogudel autoreid, hüüatasin taasavastusest või kirtsutasin nina mittesobiva raamatu peale. Laps ootas. Ootas.

Nujah, esmalt avasin ma loomulikult Betti (kelle siis veel!?) ning asusin otsima neid paari luuletust, mis mulle Mariega seostus. Tee nendeni oli pikk ja konarlik. Esmalt kohtasin ma ühte, mis mulle väga meeldib ("Ei-ei, seda ma ei taha sulle anda aga kuula, see on lihtsalt jumalikult armas") ja siis järgmist ning kuskil kümnenda juures tabas mind köhahoog ning sinna see tolleks õhtuks jäigi.

Möödus päevake või paar kui mulle meenus püha ülesanne ning juba teades enese küündimatust, otsustasin ma lugeda vaid neid, mida tõesti talle soovitan. Neid teisi lugesin vaikselt ning naeratasin omaette. Salaja. Laps, kuid teatas mulle mingil hetkel, et ma valin talle ainult liiga keerulisi luuletusi. Vaatasin luuletust, vaatasin last ja vaikisin hetke teadmises - mitte liiga keerulisi luuletusi, vaid mina mängin nendega lugedes ehk oma hinge kohaselt veidi liiga palju. Ma ei pea ennast heaks lugejaks ega ülemäära pädevaks luulehindajaks, kuid jupike mu hingest on seal. Ma ju tahtsin, et need talle ka meeldiksid. Ma tahtsin, et ta mõistaks, miks need luuletused mulle meeldivad. Ja ma tahtsin lugeda! Lugeda nii, et on kõrvu kuulamas, hingi, mille nimel pingutada! Soov nakatada teisi? Soov edevusega lavale tormata? Mõlemat ja siiski hoopis midagi muud.

Rohkem ma talle ette ei lugenud. Otsisin aga järgmise, esinesin mõttes, naeratasin silmadega ja ulatasin veidi kibeda torkega südames raamatu lapsele. Ma ju nii väga oleksin tahtnud... Ah, sellest on juba oma sada aastat möödas, kui ma viimati kellegi kõrvalise kõrvadele mõnd luuletust (südamega) lugesin. Maailm, millest ma puudust tunnen.