Saturday, February 1, 2014

Võileib hammustab vastu!

Ilmselgelt saaks antud pealkirja alla kirjutada ühe laheda lasteulme lühiloo. Mäletate veel, ma kunagi kirjeldasin oma lapsele leivataigna kerkimise protsessi:
"Juuretises elavad väikesed teravahambuliseks koletised. Kui juuretis külmkappi jahedasse panna, jäävad koletised magama, kuid kui see sealt jälle välja võtta, natuke leiget vett, jahu ja suhkrut lisada, siis soojenevad koletised üles. Kui nad kord juba soojad on, hakkavad nad ringi jalutama ning loomulikult ka sööma. Kes meist ei tahaks aegajalt ampsu siit või sealt? Nemad toituvad suhkrust ning kuigi suhkur neile koletislikul kombel meeldib ajab see neid ka hirmsamal moel peeretama. Nii nad sumavad seal taignas, otsivad aga uut suhkrut söömiseks ning peeretavad aga uusi gaasimulle taigna sisse, muutes selle üha õhulisemaks ja kohevamaks"
Oh, siit annaks fantaasiaga liikuda vasakule ja paremale! Minu kujutluses on need ilmselgelt suured, karvased ja rohekates toonides koletised. Ma mõtlen selliseid, kelle võtaks kaissu, kui nad kõvasti veel suuremad oleks ning leivatagnast ei kleepuks pidevalt.

Pärismaailm on aga naljast diametraalselt eemal. Kui keegi oleks öelnud mulle viisteist aastat tagasi, et võileib hammustab vastu, oleksin ma turtsatanud:
"Võileib on niisama nõme (kuiv ja mittemaitsev), kuid hambaid pole ma tal täheldanud. Vat pannkookidel on hambad, seda ma usun!"
Ma olen oma loo mingil moel juba korduvalt kirja pannud ning seega ei kavatsegi ma liiga pikalt peatuda sellel, kuidas mul kaheaastaselt gluteentalumatus tuvastati ega ka sellel, kuidas seesama arst napp pool aastat hiljem leidis, et nüüd on korras ning võib kõike süüa. Minu jaoks on endiselt hämmastav mõelda viisidest, mille keha leiab ellu jäämiseks - mulle ei maitsenud võileivad, pudrud, pannkoogid, koogid ega enamik küpsiseid. Need tundusid kuivad ja suhteliselt mõttetu maitsega. Antagu mulle selle asemel aga kartulit ja liha ning ma olin maailma kõige õnnelikum laps. Kartuli söömiseks oli ju ometi sada erinevat võimalust! Lisaks tavapärastele armastasin ma keedukartulit ka ntx šokolaadiga ampsata või niisama köögilaua pealt külma keedukartuli pihku haarata ja siis hambad sisse lüüa. Ma oleksin tahtnud kartulit kindlasti hommikusöögiks, täiesti veendunult lõunasöögi ajal ja ilmselgelt ei saa õhtusöök kulgeda ilma kartulita!

Samas, eks seda gluteeni ikka läbi tuli ning osa asju mulle jällegi maitsesid (vahvlid! kõige tavalisemad kolme kihiga vahvlid, millel sai ettevaatlikult kihid lahti harutatud, kreem vahelt eraldi söödud ning viimaks vahvlid krõmpsutatud)... Mis sealt edasi sai?

Edasi juhtus normaalsuse muundumine, enesekeskse maailmapildi hälbimine teiste samas kultuuriruumis toimetavate indiviidide analoogilistest mikromaailmadest. Kui sa kasvad kerge kõhuvaluga, muutub valutav kõht normaalsuseks. Täiskasvanud ju ka vahel viskasid, et "kasvuvalud". Nad väitsid kasvuvaludeks (ja seda see ilmselt ka oli) muidugi ka jalavalu, mille saatel ma päris tihti pisaratega uinusin ning ilmselgelt olin ma lihtsalt õrnake teistega võrreldes - kartsin valu rohkem kui nemad. Kõik ju peeretasid vahel, seda ma ju ometi kuulsin, küllap oli neil teistelgi siis sel ajal tunne nagu oleks sooled täidetud žiletiteradega.

Aga see oli julm! Julm teadmine, et mingil põhjusel andis osa sööke (üks kindel kombinatsioon oli võileib/sai koos keedetud munaga hommikul) vastulöögi, mille tulemusena ma pärastlõunal, koolist tulnuna, elutoa põrandal niutsusin ja lootsin, et mul õnnestub peeretada enne kui valu mind hulluks ajab. Oma isiklikus väändunud maailmas ei osanud ma abi küsima minna. Kõigil ju valutas vahel kõht, enamikul on rääkida mõni pisut totter kogemus vales kohas puuksutamisest. Inimesed rääkisid täieliku õudustundega kõhukinnisusest, mis painab ja piinab ning sellest vaatenurgas võisin ma endaga ju rahul olla - kõhukinnisus polnud asi, millest ma midagigi teadnud oleksin.

Ebanormaalsus oli muutunud normaalsuseks, igapäevane harjumuspäraseks ja peaaegu talutavaks. Muidugi oleks pidanud andma alarmi kogemus, et keerulisematel eluperioodidel kadus mu kehalt imekiirelt üle kümne kilo (43, 44, 44 - need on kolm miinimumi, mille mu kaal on täiskasvanu eas saavutanud, kõik need numbrid on väiksemad kui mu kaal neljandas klassis, kümneaastasena). Vahest oleks ehk võinud vihjeks olla ka peavalud, mis rütmitult, kuid kummaliselt saatsid mind varasest teismeeast, kulmineerudes umbes kümne aasta eest kapitaalseteks ja kõiketapvateks kahepäevasteks migreenideks.

Ma ei olnud kunagi rahul oma välimusega - isegi piitpeenikese ja ilmselgelt alakaalulisena oli mul paras rasedakõht ees. Samas, inimesed ongi erineva kehaehitusega ning üks kurdab laia puusa, teine lamedat rinda. Eripära, kirjutas mu kõverdunud maailm mõistusele ning oli rahulolematu edasi. Tõsiasi, et seal lihtsalt oli kõhutuulepesa, jõudis minuni hiljem.

Alles siis, kui ma sain kord vihje, et need asjad ei kao ning ma peaksin end kontrollida laskma, kogesin ma viimaks maailma ilma nende eelkirjeldatud jamadeta. Vau! Tõsiselt: vau! Te ei kujuta ette, milline vabadus oli tajuda maailma konstantse kõhuvaluta, ilma žilettideta sooltes, ilma jõhkrate ja sagedaste migreenideta. "Normaalsus" asus teisele kohale. Olgugi, et mõneks asjaks oli lootusetult hilja, olgugi, et osa oma elust ja maailmast olin ma tolleks hetkeks juba sunnitult prügikasti saatnud, oli see vabanemine. Isegi minul on õnnestunud korra või paar tabada end mõttelt: "seda siis tähendabki kõhukinnisus". Ma kannan neid kordi trofeena mõtteis.

Sellele paarikümnele aastale andsin ma oma hambad, osa oma liigeseid, mõned diskid selgroolülide vahelt, kuid võimalus olemasolevaga märkimisväärselt inimlikumalt edasi elada on siiski lummav ja naeratust tekitav.

Lisaks oli mul kunagi sõber, kes hellalt ja armsalt tõmbas mu eemale ning rääkis, et mul on vahel higihais juures. Ma mäletan seda räpast tunnet, kuid olin rõõmus, et ta ütles ning veelgi rõõmsam, et ta seda vaikselt ja justkui möödaminnes mainis ("hei, sul on kingapael lahti!" stiilis). Tõsi, hiljem olen ma korra sattunud ka ülekuulamise aluseks, kus mind vähem või rohkem, otseselt või kaudsemalt paadialuste kilda seati - aroomiga higi on ju teadupoolest pesematuse märk (kes seda siis ei teaks). Kulus aastaid, aastakümneid, et ma eile läbi keeruka (ja pisut valulise) protsessi jõuaksin viimaks selgusele: see on seesama kuradima gluteen, mis lisaks kõhuvalule annab ka spetsiifilise haisu mu higile.

Võileib hammustab vastu! Ja tal on kuradi pikad ning teravad hambad, mis närivad katki su naha, närvutavad sisikonna, murravad luud ning teevad hingele haiget - sakiliste servadega hambad, mis tikksaagidena ulatuvad välja kuskilt või alt ja paistavad eemalt nähtamatute või kutsuvatena. Aga samas: kes ütles, et elu lihtne peab olema!? (Krt, pisut meeldivam võiks ju ikka olla...)