Veel üks nädal on täiesti märkamatult mööda saanud. Täna hommikul facebookis kolmanda advendi vihjeid lugedes, pidin tõdema, et aeg jookseb uskumatu kiirusega mu sõrmede vahelt läbi. Mitte midagi pole jõudnud teha. Mitte mingit jõulutunnet ei ole. Ainsad asjad, millega mategelen, on kohanemine ja ellu jäämine. Kohanemine on minu jaoks alati keeruline olnud, uued rollid tekitavad raskusi, uued inimesed ebakindlust. Peaaegu tahaks öelda, et ma ei viitsi pühade ajal isegi koju sõita - tahaks end arvuti taha unustada ja vaikuses kirjutada - olla see, kes olen. Tahaks end kööki unustada ja vahelduseks midagi asisemat küpsetada. No ausalt, kui ma kell pool üheksa töölt tulen, siis ma lihtsalt enam ei viitsi midagi ülemäära asjalikku küpsetama hakata. Noh, ja siis ma keeran kiiresti mingi söögi kokku, soovin lapsele head und ning nokerdan tunni või paar oma poolikute tekstide kallal (millalgi peab ju inimene hingama, eksole).

Meeldivaks erandiks siis laupäev, mil ma juba enne viite kodus olen. Ja nii sai ka eile 28 kõrvitsamuffinit ahjust välja võetud - sel korral siis jõulutemaatiliselt glasuuriga. Külalistega oli küll tiba nadisti (ega ma neid ju ei kutsunud ka), kuid süüa oli siiski hea. :P

Ja siis ma naersin õhtul enda üle. Tõsiselt irvitasin! Pole just palju päevi nädalas, mil ma ei pea mõtlema hommikusele ärkamisele. Laupäevad olen ma tööl ja enamiku muudest päevadest ka ning isegi, kui mul on nädala sees vaba päev (sel nädalal üks oli, teise röövisid ületunnid ja kriitilisel hetkel haigestunud töökaaslased), ei vabasta see mind lapse kooli saatmisest ning seega ka äratuskella ebameeldivast kohustusest.

Laupäeva õhtul ei kammitse mind miski! Siis võib olla üleval nii kaua kui tahan! Ja juba pelgalt trotsist tahan ma siis üleval olla. Eile siis kella viieni. Oh, ma mõnulesin! Surfasin oma kunagise klassikaaslase (Klarika Luht) fotode seas ja leidsin sealt ühe mängimiseks. Veidi pärast keskööd saatsin lapse magama ja asusin ise kirjutama. Pagan, mulle meeldib kirjutada siis, kui teised magavad, kui majas on vaikne, kuid ma pole üksi. Mulle ei meeldi olla üksi. Mulle meeldib, kui mu läheduses on inimesi. Ja ma jumaldan, kui ma ei pea nendega suhtlema - olla lähedal, tajuda sooja ja siiski lasta mõtetel rännata lugudes, silmadel raamatutes, sõrmedel läbi tikandite ning maitsemeelel surfata köögiriiulites. Olla olemas! Tajuda oma olemasolu ka teistes ja siiski omaette. Ma jumaldan neid õhtuid, mil ma saan rahulikult hommikuni teada, et mu tütar magab rahulikult mu lähedal ning minul on aeg tantsida varjudega akna taga, puhuda neid leegina sõnadesse oma tekstides, unistada ja uskuda ilusamasse homsesse. Unustada argisus! Unustada arved, mis ootavad maksmist, nõud, mis ootavad pesemist, prügikott, mis nutab esikus konteinerisse viimise järele. Tantsida! Tantsida sõnadega udusel nõlval.

Ja nii ma tantsisin:

aaMantlihõlmad tihedalt koomale lükatud, kael võimalikult külma kaitseks lühidaks tõmmatud, kõrvad krae vahel kõndis ta üle pakasest krudiseva lume. Ta oli lõksus. Lõksus sellel külmal maalapil, mille uskumatu kliimaga ta iial harjuda ei suutnud. Tõsi, osa sellest ilmas oli tema enda teha – tema joonistas taeva igal hommikul, andes maailmale teada päeva ilust või mahedusest.
aa„Rohkem punast,“ pomises ta vihasel toonil, tõmbas külmast sinise käe taskust ja viipas paar korda pintsliga taeva poole. „Kui ma pean selles jubedas külmas olema,“ karjus ta eikellelegi, „siis tundku seda ka kõik teised! Kuulete? Külma! Rohkem külma!“
aaViimanegi veri kippus lahkuma ta sõrmedest ja ta surus käe taas vandudes taskusse. Poolik sigaretipakk riivas ta hapraks külmunud nahaga sõrmenukke. Tülpimuse ja tüdimusega, kobas ta konarlikult sigareti järele, asetas selle suule ning püüdis tikkudega läita. Asjatult! Algul. Kolm tikku jõudis teravate vandesõnade saatel eilse tuisu vaaludesse, kuid viimaks saatis tema tegevust õnn. Veel viis minutit pusimist ja tal oli lõke – tilluke ja kaugelt liiga külm selle punetava taevaga talvehommiku jaoks, kuid siiski mingi soojus. Ta haaras taskust pintsli ja tõmbas taevasse natuke enam kollast – päike peaks peagi tõusma. Pakast oli niigi juba liiga palju.
aaEi! See pole tänane hommik, raputas ta kõhedalt pead ja tõmbas kiirelt paar väikest heledat pilvemügarat juurde. Persse, ilma nende pilvedeta ei kannataks ta külma välja.
aa„Ja mis minuga siis juhtuks!?“ hõikas ta retooriliselt lõkkele ja naeris kõledalt. Ta tõstis veelkord pintsli ning õhk jäätus uduhäguks, jäiseks, kriipivaks, verdtarretama panevaks häguks. Ta ju teadis, et tema ei sureks külmast. Kõik need teised, kellega ta nii sarnane välja nägi, sama verd jagas, samu tundeid kandis – kõik need teised sureksid selle hägusa lõkke juurde hommikutel nagu täna. Tema mitte! Temal oli jõud ja võim! Temal olid Anne ja Oskus ning senikaua kuni ta pole leidnud kedagi piisavalt suure hinge ja hea silmaga, kellele Anne ja Oskus edasi anda, hoiavad need teda neetuna elus.
aaKorts kulmude vahel sülitas ta ropendamise saatel läraka enese kõrvale lumme ning süütas uue sigareti. Mitte tikkudest, tikkude jaoks olid ta sõrmed liiga kanged, vaid oksaotsaga lõkkest.
Kolm tuhat aastat tagasi tundus taeva joonistamine nii ahvatleva võimalusena. Tol hetkel ei mõelnud too veidi vanem kui 20-aastane noormees mitte millestki muust peale tüdrukute. Tal oli silmarõõm, kes teda ei näinudki. Ja nii lasi ta ühel tundmatul võõral end lõksu meelitada ja taevajoonistajaks õpetada. Paar aastat õppimist ning viimaks andis too külla ilmunud võõras Ande ja Oskuse koos pintsliga talle üle.
aaSellest päevast alates joonistas ta igal hommikul taevast ja õhtuti, kui tuju oli, ning vahel ka keset päeva korra või kaks. Tüdruk, kelle pärast ta end sisse rääkida lasi, abiellus mingi suvalise kütiga, jäi vanaks ja koledaks ning suri paarkümmend aastat hiljem hambutu ja kibestununa. Tema jäi. Tema jäi täpselt niisama nooreks. Igal hommikul joonistas ta taevast, igal ööl joonistasid Anne ja Oskus teda – tagasi päeva võrra nooremaks. Õnneks, mõtles ta umbes kahekümne-kolme-miljondat korda, kasvasid ta juuksed ja habe nagu tavalistel inimestel.
aaTavalistel inimestel! Nüüd istus ta linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel, vaatas argiselt tööle kiirustavate autode ruttu maanteel ning tundis kibedusega, kuidas ta oleks tahtnud selle jama ammust möödumist. Seal olid need „tavalised inimesed“ – liiga kiire vaatamaks tema tööd, liiga tehnilised tema ammusurnud kultuurist pärit hinge jaoks. Ta viskas lõkkesse mõned kuivad oksad ja vaatas taevast. Ei midagi keerulist täna hommikul! Ta haaras pintsli ja tõmbas triibu päikese kumalt otse üles – kollane lootus.
aaKasvav lootus? Hääbuv lootus? Millise pasa nimel oli ta ise suutnud end kolm tuhat aastat enam-vähem selgemõistuslikuna hoida? Millist lootus ta kandis või oleks pidanud kandma? Tema hormoonid möllasid ilusat perset nahes nagu vanasti. Tema süsteem toimis, veri voolas haavadest, nahk tundis külma ja pragunes valuliselt, süda tilkus haavadest – ta oli inimene! Ta ei olnud inimene.
aa„Ma ei ole inimene!“ röökis ta tuuletult seisva talveõhu poole. „Ma olen mingi väärastunud olevus Ande ja Oskuse meelevallas! Ebard! Ebard, kes matab kõik!“ Vihahoog tõstis ta jalgadele, kuuehõlmad pudenesid laiali, kuid see ei huvitanud teda. Käsi pigistas pintslisaba. Kui väga oleks ta soovinud taas murda pooleks pintslit oma kuuetaskus. Kui sellest oleks vähimatki kasu! Ei olnud. Kõik need varasemad korrad, mil ta pintsli murdis, valutas tema käsi nädalaid justkui oleks ta pintsli asemel murdnud käeluu. Viiskümmend seitse korda oli ta nende kolme tuhande aasta jooksul pintsli murdnud – teades täpselt, mida ta teeb.
aaValu oli ainult valu. Valu eest ei olnud taevajoonistaja iial kaitstud. Ta oli endiselt 25-aastane mees. Ta oli endiselt toimiv ja nägev, kirglik ja ihalev, armuv ja natuke egoistlik. Tema maailm noorenes iga päev. Ta raputas pead – mitte iga päev. Tunded hääbusid aeglaselt, mälestused kuhjusid endises rütmis ja nii jõudis ta iga paarisaja aasta tagant taas punkti, mil kõik näis vaid kõle talvehommik – pole kodu, pole kollet, pole sooja sõna. Olid vaid mälestused ja kibedus.
aa„Suitsetamine võib tappa!“ luges ta põlglikult oma sigaretipakilt ja läitis järjekordse sigareti. Närvilist mahvi tõmmates tajus ta irvitamaajavat teadmist – „Anne“ hoiab teda elus. Kui paljude ajastute tahma oli ta kogunud oma kopsudesse? Kui paljude tubakasortide, lõkkepuude, tehase katelde põlemise tahma oli ta hinganud ja hiljem suitsustesse sajueelsetesse pilvedesse köitnud? Siin peituski saladus, turtsus ta tõustes ja sigaretti maha loopides – Anne hoidis teda elus ja Oskus sundis teda mürke oma kehast taevasse maalima. Küllap oli ka tänane kollane vaid maksa ravimine eilsest joomingust.  Ja iga kord, kui ta pani taevasse oma keha, leidis keegi kuskil läheduses hommiku lummava olevat. Müüa oma keha hajuvate piltidena hommikutaevas!
aa„See ei ole lumm!“ karjus ta üksildastele lumistele väljadele. Ehmunud vares lendas kraaksudes kraaviperves kasvava lepa otsast minema. Mees vaid vaatas lendajat ja sisistas: „Põgene, jah, sina ka minu eest! Põgene! Nii nagu ma olen matnud kõik, kelle hinge olen lasknud. Kõik oma seitsekümmend kaheksa seaduslikku abikaasat! Kõik nende lapsed! Ja nende lapsed!“
aaJah, kaasad. Esimest korda abiellus ta vaevu kümme aastat pärast pintsli saamist. Sel hetkel ta veel ei teadnud oma mittevananemisest. Isegi oma vanuse ütles ta noorele kaasale ausalt. Aastad möödusid, nende lapsed jooksid kilgates mööda hoovi, tema naise näol olid kortsud ning mure tõi hallid juuksed esmalt kaasa meelekohtadele, hiljem üle kogu pea. Siis sai ta esimest korda aru oma kummalisest saatusest. Ta kasvatas habeme, et näha välja oma eale kohasem. Hiljem asus ta habet ja juukseid lupjama, joonistas taimemahlaga näole kortse ja teeskles lonkamist ning valusat selga. Küla rääkis! Küla rääkis ikka, et selles majas pole kõik õige, kuid nad suutsid küla petta piisavalt, et moorid neid rahule jätaks. Ainult tema naine teadis tõde. Õhtul magamistoas oli seda võimatu varjata. Öösel keppides oli tema tervislik seisund varjamatu.
aa„Mina olengi muinasjutt,“ sülitas ta lõkkesse. „Mina olengi karu või lõvi või misiganes loom, kes õhtul oma naha maha ajab ja printsina kaasa kõrvale voodisse poeb.“ Ja ta naeris, naeris hullumeelse naeru lugude veidrusest, inimeste ebausust ja suurushullustusest. „Prints! Prints aukliku kuuega! Prints ilma katuseta pea kohal! Suutlikkuseta kohaneda iga mööduva ajastuga!“
aaaJa samas – vahest polnud see tema, vaid mõni teine taevajoonistaja? Taevajoonistajaid oli sadu üle maailma, igaüks kimpus samade deemonitega. Igaühel oma Anne ja Oskus. Või osake ühest ja ainsast andest? Ta ei teadnud. Ta sai vaid uskuda. Kuid uskuda millesse? Jumalasse? Millisesse jumalasse, küsis ta endalt.
aa„Millisesse jumalasse!?“ karjus ta mõtte valgenevasse hommikusse. Jäine õhk sundis teda köhima ja vanduma. Kolm tuhat aastat elu maa peal oli näidanud nii paljusid jumalaid, paljusid uske ja uskumisi. Isegi siin, sellel killukesel maalapil, millelt ta lahkuda ei saanud! Ta oli siinse taeva joonistaja ega suutnud lahkuda enne Ande ja Oskuse üleandmist. Tema töö oli igal hommikul siinset taevast joonistada. Tema kohustus joonistada.
aaAlgul kasutas ta seda edvistamiseks ja siis hakkasid inimesed teda jumalaks kutsuma. Nad sosistasid, et tema käes on vägi ilma üle, vägi välgu, vihma ja päikese üle. Ainult tema teadis tõde – võimu tal polnud. Temal oli vaid kohustus joonistada päikesetõus. Teatud piirini võis ta ehk ilma juhtida. Viimati, kui tema noorim poeg kaheksakümne aasta eest kooli lõpetas, maalis ta iga paari tunni tagant taeva üle. Vihm pidi tol päeval sadama, kuid ta ei tahtnud rikkuda oma naise rõõmu päikselisest päevast sellise sündmuse juures. Muidugi sai see karistatud – järgmistel päevadel sadas kõik eelnenu lisaks tavalisele ning viljapõllud jäid lausvee alla, keldrid hakkasid niiskusest hallitama. Sealt saabus näljatalv. Nälg, mis viis hauda ka tema enese kaasa ning süüdistada ei saanud ta kedagi peale enese. Tema ja tema edevus, tema uhkus ja lohakus looduse vastu võitlemisel.
aaOh, seda lohakust oli veelgi. Iga kord armununa joonistas ta imelisi päikesetõuse ning võttis siis armsamal käest kinni ning viis tolle tõusu vaatama. Vahel lisas ta salaja mõne joone või nüansi. Ja siis oli tihtilugu nädalate viisi põuda – iga hommik viitas vaid imelisele ilmale, päikesepaistele ja linnulaulule. Tema õhkas ja tüdruk liibus iga hetkega üha enam ja enam tema kuue alla. Kuid viimaks hakkasid inimesed alati vinguma – „liiga palav“, „vili kuivab ära“, „sellist kevadet/suve/sügist/talve pole nemad varem näinud“, „kes selle pakase küll välja lasi“. Märguanne joonistajale lõpetamiseks. Iga kord leinas olles kurtsid inimesed liiga sajust ilma, pimedaid päevi ja madalaid pilvi. Valu oli valu ning seda jagus joonistaja mälestustes kaugelt liiga palju.
aaTa tõusis lumiselt palgilt, togis jalaga lõkke laiali ja astus edasi. Täna leiab ta endale koha peatumiseks, ütles ta iseendale. Ta ei harjunud iial talvega päriselt. Kuidas, kuradima pärast, sai nii olla, et kõigi oma kolme tuhande eluaastaga polnud ta tänaseni suutnud harjuda kliimaga kohas, mille taevast ta joonistas? Täna leiab ta endale sooja toa, milles ööbida, lubas ta taas iseendale. Ja veel enne selle sajandi hääbumist leiab ta uue joonistaja!
aaTa sülitas vihaselt maha ja siunas iseenda pateetilisust. Ta oli kord leidnud poisi, kellest oleks saanud suurepärane taeva joonistaja – hea käsi, ilumeelele avatud silm, karm lapsepõlv, mis kasvatas ta empaatiliseks ning mingi loomulik lüürilisus. Poisis oli kõik olemas! Tema sisemist suurust oli tunda juba kaugelt ning Anne ja Oskus oleksid tolles kehas suurima heameelega kodunenud, andes tema enese keha viimaks ometi talle tagasi. Tema oleks vananenud nagu kõik inimesed, ehk veel viimast korda abiellunud ning esimest korda omalapselapsi põlvel kiigutanud. Ja siis hakkas tal tollest kummalisest noormehest kahju. Poiss leidis endale tüdruku, tüdruk jäi lapseootele ning tema – tema tundis, et ei suuda röövida poisilt õigust vananemisele, lastelastele ning hommikusele unele.
aa„Millal ma viimati hommikul sisse magasin?“ küsis ta taevasse vaadates. „MILLAL? Ah?“ Ta teadis vastust – kolm tuhat aastat tagasi. Ta keeras krae taas vastu kõrvu, peitis käed sügavale taskusse ja hakkas astuma. Üks hommik oli taas alanud, päike tõusnud ning tema ei teadnud endiselt, kas lootus on tõusmas või kustumas.

.