Kas hetk, mil sa mõistad, et süda on kõige nigelam nõuandja siin maailmas, on suurekskasvamine, allaandmine või midagi kolmandat? Aga see järgmine hetk, mil sa õpid mõistusega valitsema südame üle? Aga teadmine, mis pakitseb su sees ning vaid sina ise tead, kui loll su süda suudab olla ning mil määral oskab ta sulle kaela tuua sekeldusi, segadusi? Kas see on koht, mil tuleks punastada ning vaikida maha? Või olla uhke, et sul on Süda... ja vaikida maha?

Mahavaikimine on mulle loomuomane. Ei, mitte selle mahavaikimine, mis südames sees on (mu süda on küll loll aga südikas, valjuhäälne ja võimukas) vaid selle mahavaikimine, mida ta enesega kaasa toob. Ja ometi on ta minu süda, päris minu oma! Olgugi, et loll.

Ja siis muigasin ma täna orkutis: Today's fortune: The heart is wiser than the intellect. Aga kui mu süda on nii kuradi loll, siis mida see ütleb mu mõistuse kohta? Miks jääb süda alati rumalaks? Mis on see, mis paneb ta ikka ja jälle lendama? Mu hing on täis laule ning joovastudes iseenese sees kumisevast sõnast, tõuseb lendu miski, mis peaks ju mäletama, peaks tajuma seda valu, mida tekitavad porised jalajäljed paremal vatsakesel. Ja ikka, ta vana idioot, joovastub igast hetkest, haarab kinni igast unistusest, naudib iga sõna. Ja kasvab ja kasvab, muutub taas võimukaks, janunedes millegi järele ning kukub niutsudes tagasi oma kohale.

Ja siis tuleb mõistus, teeb talle pai, selgitab, seletab, põhjendab lahti. Järgneva mingi aja jooksul kaitseb ta südant suht karmikäeliselt ja ühel hetkel unustab end korraks... Ning juba ongi mu rumal süda kinni mõne laulu sabas. Taipamata, et laulude kohus ongi lennata, kasvada, hoida ja koguda kõike, mis läbi südame on käinud. Südamel enesel pole aga tiibu. Pole tiibu ning laulu katkedes käib üks vägev prantsatus, kõlab hetkeks üks pisike oie ning kõik, vaikus. "Aga laul ei pruugi katkeda! Aga kellegi käsi võib mu ju kinni püüda, kui ma kogemata laulust lahti lasen!" Ja see on kõik, mis ta oma upsakuses hõigata suudab, ise kramplikult kinni hoides millestki, mis on ebakindlam suvalisest tuulehoost, imikustki nõrgem.

Aga miks ma armastan küsimärke? Küsi kellegi teise käest.

Tegelikult olen ma nüüd hästi väike ja kuss ning lähen vaimustun nendest inimestest, kelle silmis kumab kirg, kes oskavad armastada, seda mida teevad, oskavad töötada selle nimel, mida armastavad muutes oma kire ja too millekski ilusaks, hingematvalt nautimisväärseks. Müts maha.

Mõtlesin hetkeks esmaspäevase bridžiõhtu peale. Nojah, kui ma oma lauas tehtud liigutusi siin ükshaaval lahti seletama hakkaksin, siis olete te kõik nõus nentima, et ka seniilsusele kalduv seitsmekümne aastane vanaproua, kes pärast pensionile jäämist esimeskorda kaarte käes hoidis, mängib paremini. Sel põhjusel ma pikemalt ei peatuks oma toonastel idiootsustel (Maarjast on veits kahju, sest tema mängis tõsiselt mõnusalt ja mina pasandasin kogu tema töö ja vaeva peale). Pigem tekkis hoopis teistpidi küsimusi.

Noh, ühest küljest ma olengi pisut mandunud. Suvel ei olnud hetketi mitte mingit motivatsiooni teravdada oma mõtlemist antud teemal (kohati kadus partneri puudumisse ja mõtlemise liigsesse vabatahtlikusse ka soov üldse esmaspäeval klubisse jõuda). See selleks, tuhinad tulevad ja lähevad <- üsna sõltumatult partneri olemasolust. Vahepeal sai siiski ka pisut mängitud ning hoolimata hetkedest, vaimsest või emotsionaalsest seisundist - mängida on alati üleprahi mõnus. Erinevatel hetkedel on nauding veits erinev, kuid alati on ta mingi kombinatsioon headest sõpradest, mõtlemise mõnust ning eneseteadvuse, eneseusu kasvust (protsentuaalsed osakaalud sõltuvad eelmainitud seisunditest).

Aga siiski, küsisin ma endalt, miks ma ei taha hetketi ära tunda või tajuda neid murdepunkte, kus mõistlikust õpitu seedimisest saab ootamatult lodev laiskus? Mõttelaiskus. Aga miks ma ei taha neid murdepunkti sekundiga enneteda isegi siis, kui teema on südames oluline ning silmis huvitav? Nääh, laiskus (igal kujul) on üks omapärane, kuid valdavalt taunitav iseloomujoon.

Samas, alati võib sama küsimust ju hoopis teise pilguga vaadata ning patsutada enesele õlale: näe, sa tabad oma mandumised ära, olgugi, et tugeva hilinemisega. Ehk teisiti sõnastatuna: kas need korrad, mil ma lauataga ennast tõsise idioodina tunnen on:
a) vaimne miinimumhetk, mil tehakse tsirkust, mida ma tavaliselt ei tee või
b) vaimne tipphetk, mil ma ise ka aru saan, millega ma lauataga tegelen?

Voodis vedeleda, lakke vahtida ja tühje ning mõttetuid mõtteid heietada armastav Mina.

Inimesed tänaval räägivad, et mees peab tegema, mis... Nujah, oleks siis nii, et ainult mehed. Paraku, mida päev edasi, seda selgemaks saab asjaolu, et ega naisedki pääse oma tegemiste, oma olemuse eest. Nii ma siis võtsingi südame rindu ja hõikasin eelmisel nädalal välja: kole ja tark (ei naera liiga valjuhäälselt) olemise asemel tuleb hakata ilusaks ja lolliks.

Esmapilgul tundus, et lolliks saamine on kordades lihtsam ilus olemisest. On täiesti uskumatu, mil määral varuvad inimesed igakuiselt aega hooldamaks oma küüsi või juukseid või... Nojah, siis sisenedes suvalisse salongi, istud ja ootad oma aega. Diivani kõrval on hunnik ajakirju. Võtad esimese- ja sulged kiiremini kui avasid. Järgmine - krt, samasugune idiootsus! Kolmanda juures tunned juba kuidas käed määrduvad kollaseks, neljandat ei julge enam puudutadagi. Ausalt, kas keegi tõesti suudab midagi taolist vaadata? Ja tunda oma aega asjalikult, no vähemalt meeldivalt, sisustatuna... Hmm, vahest olen ma ise küündimatu? No näete, mida ma teile rääkisin, piisab vaid taustsüsteemi vahetusest ning idioot ma olengi.

Nujah, selleks, et korralikult tibitsema hakata, tuleks esmalt ajada väline formaat paar numbrit pisemaks, seejärel läheneda teaduslikult ilutööstuse põhimõtetele. Võtta omaks usk rõveda krohvikihi kaunidusest ning süvendada endale, et moes on ilusad riided (need kaks viimast on tõsised pähklid). Loomulikult tuleks teemasse investeerida summad, mis valjult lausumist ei kannata, kuid uskumus, et mingil hetkel tuleb appi kellegi teise rahakott, peaks ju olema piisav. Khmm, ja mis ma selle rahakotiga kaasaskäivaga peale hakkan (selle osa ajast, mis jääb väljaspoole keppi ja keeksi)? Hea küll, beib, ei mõtle nii palju!

Selle pisikese mõttearenduse peale hakkas Kadri (ei ütle, milline kuuest) mulle nädalavahetusel rääkima, millest mõtleb üks enesest lugupidav blondiin ning mil moel end väljendab (ausalt, Kadri, ma tunnen sulle kaasa, sest selline suhtlemine tütarlastega võib kaasa tuua eluaegseid psühhotraumasid). Tjahh, mul tuleb ikka kõvasti pingutada, igal rindel.

Kokkuvõte: saavutamaks harmoonilist kooskõla väljendiga "ilus aga loll" tuleks tööd teha nii kuradi palju, et lihtsam on vist loobuda. Nii palju püsivust mul siis ongi. Leides võimaluse muuta oma elukvaliteeti, lihtsalt loobun. Hmm, võibolla siiski mitte!

p.s. põhjused käesoleva mõttekäigu arendamiseks tulenevad "heasoovlikest" soovitustest, kuidas edukalt mehele saada, jättes sealjuures määramata tegeliku võtmeküsimuse: millisele mehele.

Ja justkui hommikul alustatud teema jätkuks sain täna kätte oma viimase sünnipäevakingi: punakaanelise Eklektika. Kui nüüd olla detailselt aus, siis ootas raamat mind postkontoris juba 6 päeva ning ainult minu hajameelsuse tõttu sain ma ta kätte alles täna. Üllatus pakki avades oli võimas. Üllatus raamatut avades oli veelgi võimsam.

Millegi pärast olin ma seda raamatut siiani vältinud, pisut ehk isegi kartnud. Mul oli selle raamatu ees mingi kummaline aukartus ja tibatilluke hirm, et tekst minule, kui humanitaarteadustes täielikult võhikule, ehk pisut hoomamatuks jääb. Midagi sellist pole juhtunud ja tundub, et ei juhtu ka (pool raamatut valikulises järjekorras on veel ees).

Tjahh, see on siis see üks raamat, mille kirjeldamiseks (hetkekski kartmata kellegi vääritimõistmist) võib väita: iga lugu on nagu üks korralik sitalkäik. Protsessi lõpptulemus on igas plaanis nauditav ning tulemusest eviv aroom ei jäta kedagi lähedalviibijaist külmaks. Miljon mõtet ja siiski mitte vastu vaid pigem poolt või õigemini - nihkes, teise nurga alt (minu poolt siis tiba emotsionaalsemalt, ehk grammivõrra intiimsemalt ja ainult vabavooluga edasi). Üksikutel hetkedel on ehk veidi kõhukinnisust tabada, kuid verbaalset pasanteeriat pole sendigi eest (tänud selle eest autorile).

Ja nüüd tundke mulle kaasa: mul on pool raamatut veel ees ja kell neli äratus (Naissaarele jooma!)

Sattusin eile taas hea kodumaise raamatu peale (palun ärge küsige, kes - tundmatu, meenutamatu nimi oli; ärge küsige mis - ma ei mäleta (endal on ka piinlik, pisut)). Hetkel pole konkreetne raamat õnneks kuigi tähtis. Toetasin end mugavalt oma punase diivani sisse ning ahmisin sõnu, lauseid, kirjutatud ja kirjutamata mõtteid.

Väike keelepede minus tõstis taas pead, ampsas kõhu head-paremat sööki täis ning lõi nurruma. Lugesin mõned tekstid, toetasin seejärel avatud raamatu kõhule ning pikaldaselt unistaval pilgul aknast välja vaadates mõtlesin hetkeks omaenese konarlikule ja vigasele emakeele kasutusele. Seejärel teiste... Jah, teiste. On metsikult palju autoreid, kelle keelekasutuse võib vasaku käega liigitada oivaliste hulka. Avad raamatu ning juba sa oledki mattunud imepisikeste detailide rägastikku. Juba matsutab pisike keelepede ahnelt etteantud mahlakaid pilte. On tekst, on tähed ning isegi kirjavahemärgid muutuvad lummavalt mänguliseks.

Mõtlesin endast ning niiväga tundsin tol hetkel sarnasust Vesipruuliga (hoolimata asjaolust, et ma üle-ilma-kuulsust ei taha, poleks üldsegi paha tunne, kui keegi vahel hellalt õlale patsutaks ning mõne ausa toetava/eitava/suunava sõna ütleks). Minu vänderdavad laused, poolikult mõeldud mõtted, viimistlemata sõnad ning juba ma kelgingi kasvõi siinsamas blogis. Juba kirjutan kõveraid värsse ning hoomates hetkeks omaenese väiksust värvusin diivaniga ühte karva. Ja ikkagi, tõstis miski minus pead, see olen mina! Ükskõik, kes ma siis olen või kellena paistan. Kui ma kirjutan, siis pelgalt sellepärast, et nii on hea - minul endal! Kameeleonina - diivani kaitsevärvist välja, raamat uuesti silme ette ning: head isu!

Nii ma istusin eile oma diivanil ning ootamatult küsis pisike keelepede minus: kas tõlkimise eelduseks polegi siis keele tunnetamine abaluudega? Viimastel aegadel jääb tunne, et pigem kuulub 75% tõlkijate (protsent on statistiline ja sellest johtuvalt loodetavasti väär, lähtudes mulle kätte jäänud pisikesest tõlkekirjanduse valimist) töölepingusse klausel: tõlkida kuivalt ja ilmetult. Jah, sel hetkel on ääretult meeldiv haarata riiulist mõni A.Sanga või B.Alveri tõlgitud kuldteos ning lasta sellel pisikesel keelepedel maiustada millegi väärtuslikuga tõlke vallas.

Selleks, et mitte liigselt kurnata lugejaid mingi tavalise halaga, teen pakkumise: kes otsib hambavalu, võib vaadata mu eelmist postitust ning teha ise järelduse praeguse pakkumise kohta. Ainus vajalik eeltingimus on oskus vajadusel/võimalusel sitasti öelda.

P.S. kui järgmisel aastal kellelgi kingiprobleem tekib, siis ma vajan t-särki tekstiga: SAABAS. (Käisin täna printerist pabereid otsimas, mida ma veel trükki saatnud polnud)

Üritamatagi vältida enese kordamist.

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla.
Mind hellalt paitab tormialge tuul.
Soe suvevihm loob tee mu kleidist läbi
ning naeratus mu päeva täidab taas.

Ja kuskil pikne käib, ning kummastavalt kaunis
on tema tee, ta hääl nii karm
Ei püsi paigal suure tormi algul.
Ei iialgi! Vaid mõtteis lendamas

Soe suvevihm mu juustelt langeb alla
nii hellalt kulgeb laubalt tema tee
laup vesisuudluse saab õrna
ja selle järel paitus põsel,
järgneb huul...

Ja mina joovastun,
end üks kord aastas kaitsta
ma luban tormidel siin, suurte tuulte käes.
Ma seisatan ning plikalikult kauge
on pilk
ja paljajalu vees
käed laiali ma ootan tuulte süles
uut silitust, uut suudlust, joovastust...

et sügistalvel ärgata taas üles ning tunda endas julma üksildust.

Puhkus on lõppenud, sünnipäev peetud - nüüd oleks vist ülim aeg kaineks ja asjalikuks hakata. Enne asjalikustumist lubasin eile õhtul enesele vanainimeseliku kokkuvõtte-mõtiskluse.

Lebotasin oma armsale punasele diivanile, uus raamat käeulatuses. Ei ole maailmas paremat hetke - läinudnädalane looduse emotsioonidemäng emajõelt silmis, pisikese sünnipäevapeo jutud kõrvus (purju ei jäänud, pohmakat polnud ja džinni jäi alles - nõrk, kas pole), kergendusohe, et koristamisteemaline loeng on selleks korraks taas lõppenud ja vaikus. Laps otsustas viimaste külalistega kaasa minna. Jäi ainult mina, raamat, kuum kohv ning diivan.

Veel üks hetk kannatust. Mõtlesin "komplimentide" peale vanusest 28. No millisele inimesele ei meeldiks komplimente saada? Mulle küll meeldib. Eriti meeldivad need mulle siis, kui selle taga on kummastav siirus (pole just liiga tihti tänaval kohatav suurus). Viimase aasta pärlid: mehelik (M), paks (M), kole (M), "aga sina pole ju naine" (N) (kuna jutt käis mõtlemisvõimest, siis üdini positiivne kommentaar), armas (N), ilus (ok, "kõige ilusam" - ütlejaks minu poliitiliselt korrektne tütar). Vägivaldsete järelduste tegemisega jõuamegi punkti, kus naise leidmine tundub nagu loogilisem kui mehele saamine. Noh, tegelikult kuulub positiivsete komplimentide hulka ka väljend "joob nagu mees" aga selle mainimine või pelgalt joomine tegevusena toob suhteliselt tihti kaasa meesisendite jabura arusaamise, et naisterahvad ei peaks teps mitte jooma ega suitsetama ega ropendama ning kuna mõtlemine pole meile ka kohustuslik omadus, siis jääbki üle see, mida ma nüüd aktiivselt tegema asun: haaran oma raamatu ning lilletan vaikselt unistades edasi.

Kohalikus playlistis täna: Aapo Ilves ja Eliit Sünnipäevalaul, Aapo Ilves ja Orelipoiss Aga Ükskorda, J.M.K.E. Organiseeritud Elu, 11.... (ja muu paremat sorti muusika...) Elu on lill! (eriti, kui ma mingi hetk suudan välja sebida need laulud, mis mind alates reedest (või lausa kolmapäevast) lakkamatult kummitavad)

veest ja kalastamisest

Kummaliste väärtushinnangutega tütarlaps - see on minu enese tänane nägemus endast. Mingite nurkade pealt idiootlik esteet ja tähenärija, teisalt lootusetu romantik ja siiski. (Punkt.) Ja siiski on mul jummala poogen, mis mu ümber toimub, kui ümbruses on midagi, mille abil oma mõte sõnatult jooksma panna. Ma ei karda tuttavatega sauna minna aga ma ei oska neid enesega kaarte mängima meelitada (sõltumata nende tasemest - mina pasandan lauataga ikka "nagu tavaliselt")

Te ju näete, et ma praegu paaniliselt koristan ning üritan teha oma elamisest pesa, mille peale mu ema pühapäeval infarkti ei saaks? (Liiga valjust naermine on lubatud kuid mittesoovitatav.) Mulle endale meeldib väide, et mu korteri väljanägemise järgi saab alati kindlalt väita, et siin elatakse. Kui mul tekib idee, siis selle teostamise ajal pole vahel ruumi jalgagi maha toetada.

Tjah, ideed... Idee on tugevalt ülehinnatud väärtus ka siis, kui nende eest makstakse 5 kopikat pangest. Krt, see polnd teps mitte mu algne idee kribamisel.

Hea küll, esmalt oli nädalake Võsul. Lahe seltskond mõnus bridž. No hea küll, mina tegelesin, nagu tavaliselt, lauas valdavalt kalastamisega või pakkumiste suvalises suunas ujutamisega. Kuid siis on hea, kui sul on mõnusalt rahulik partner, kes sel hetkel, kui sa peaga vastu seina jooksma hakkad, nendib rahulikult "ega me siia võitma tulnud ju".

GP ajal tekkis huvitavaid hetki, mil ma tõesti suuril silmil vaatasin: wau, ma ei tuleks selle pealegi (ja siinkohal ei pea ma silmas imeilusat pakkumist või mängu vastaste poolt). Näiteks oli minu jaoks lausa jaburalt palju partnerisõimamist. Teisalt oli kuidagi hirmaus palju "ekspertpaare" teises toas. Ah, et millest ma seda järeldan? No niipea, kui mingi voor hästi läks (jätsime meie kalastamise või otsustasid vastased ujuda), kippus vooru lõpus laua taga kuulma nende ausat ja ehedat arutelu, kuidas neil sokkude vastas viletsad tulemused tulevad. Lahedalt naerma ajas. No kammoon, ma ei tuleks selle pealegi, et lauas analoogilist arutelu üles tõsta (korra ma kommenteerisin ühe sõnaga oma väljamängu valikut, kuna ma ju ka lauas olin, kui selle peale tuli kiirelt: ei-ei, teie väljamängu kohta ei ütle ma midagi aga (uuesti partneri poole ning teema jätkus)...) Mis teha, issanda loomaaed on kirju.

Siiralt lahe nädal, metsikult südamelähedane mäng (kuigi ma seda ei oska). Meri, liiv, kivid ja lained, männimets koos mustikatega ning imearmsa kaminaga metsamajake - romantiku unistus. Lapse jaoks oli elavaim mälestus loomulikult Indrek ning tema ratastega karud ja linnamesilased. Neist tegelastest kuuleb meie majas jutte veel kaua (kuigi juba on peale jooksnud varjutavaid elamusi, millest allpool ka pajatan).

Võsu sai läbi, ilm läks perse aga milleks mulle rannailm, kui plaan on kaks päeva kodus magada (ja koristada, milleni ma märkimisväärselt ei jõudnudki). Või teisalt, miks pagana pärast tekkis mul soov minna esmaspäeval klubisse, kui plaanis oli magamine? Oleks vist aus nentida, et ma ikka pisut nördinud olin. Tunnistasin end taaskord suhtlemiskeenjuseks, mõtlesin hetkeks, kuidas krt ma üldse sellise alaga tegeleda saan oma iseka hiiglase vaatetornist, kuid nentisin kiirelt: ah, minge persse, mulle meeldib see mäng ning alati on kõigele olemas lahendus. Sel nädalal ma vist küll kaarte kätte ei saa (kui homme juhuslikult üks lisakäsi välja ei ilmu või viis, kolme laua peal saab ka mängida) aga tõelise idioodi järjekindlusega hakkan ma esmaspäeva hommikul taas otsima inimest, kes tahaks minuga mängida.

Ahjaa, tagasi teema juurde. Kolmapäevast tänaseni sattusin kalale. Ma juba mullu, kuuldes, kuidas kõik järjest kalal käivad, niutsusin omaette "tahan kaa" aga eelmainitus kenjaalsuse tõttu ma vist ei maininudki seda kellegi teise kui pelgalt enda kuuldes. Kui mu tänasesse teksti tavapärasest pisut enam "perseid" ja "sitta" sisse tuleb , siis põhjenduseks on 48h kõivuka ja luksiga kalal. Pakun, et lahedamat üritust pole mulle viimase viie aasta jooksul ette tulnud. Targad inimesed olla kunagi öelnud, et elus on kolm ilusat vaatepilti: põlev lõke, voolav vesi ja (sinu asemel) tööd tegev sõber - kõik kolm tingimust oli rahuldatud.

Esimene õhtu oli iga romantiku unistus. Sume ja sombune õhtupoolik vaiksel vanajõel aerutades (ikka vesiroosist kõrkjateni ja sealt vesikupu juurde), herilaste eest suitsukatet tehes, siider käeulatuses ning kaks spinningut üle pea vuhisemas. Jumaliku värvidemänguga päikeseloojang, mis jõel peegeldudes tekitas kerge värina hinge. Miljoni tähega selge öö. Viskad end murule pikali ning lased mõtetel lennata. Tunde... Ah, et ma ei käinudki kalal üksi? Nojah, eks oma osa sellel "lemberomantikal" oli ka roppudel naljadel ning liitril viinal. (Mõtle nüüd ise edasi)

Uhke lapsevanemana ei saa ma ju ometi mainimata jätta, et ka Marie oma esimese ahvenakesekese välja õngitses. Istusin rahulikult jõe ääres, suitsetasin järjekordset sigaretti ning kuulasin peaaegu kadedusega, kuidas luks ja ökul mu pisikesele piigale seletasib kalastamise algtõdesid (minul selliseid õpetajaid ei olnud, oli vaid loll suhtumine, et tüdrukud ei peaks õngega jõe äärde trügima - ega sellepärast käimata ei jäänud). Meenutasin tõelise mõnuga Erika sõnu, et mu laps täpselt minu moodi on, kui märkasin Marie'd huviga kuulamas ning küsimusi esitamas. Ah, aga ta oli ka tubli - tõi mulle isegi kahe näpu vahel ussikese õnge juurde.

Ainult üks asi jäi ütlemata. Iga kord, kui jutt jooksis meie oma reisiseltskonna meesisendite tekitatud pasahunnikute peale, tekkis kiusatus tuletada neile meelde seda reklaami: kõik, mille jaksad metsa viia, jaksad sealt ka tagasi tuua. Aga mis teha, kirjutamises olen ma alati osavam olnud kui rääkimises.