Üks Ajaratta saagale kohane tilluke seiklus tänasest päevast. Noh, kui päris aus olla, siis algas kõik eelmisel nädalal, kui me Manniga teoretiseerisime teemal, et mis võiks olla head raamatud, mille lugemisega alustada inglise keeles lugemist. Ja ühe valikuna jäi just Ajaratas hammaste vahele. Ehk oli põhjus pelgalt selles, et me mõlemad seda samal ajal lugesime ja aegajalt oiates vastastikku tsiteerisime ja turtsusime, kuid võimalus säilib, et põhjused olid mujal (noh, et kerge lugemine sisu poolest, lihtne keel ja teemad, mis on mõistetavad ka varateismelisele...).

Ja Marie vaatas meid nagu totakaid. Ja Marie kuulas meid nagu totakaid. Me tsiteerisime, oigasime (ma paratamatult ägisen iga kord, kui mõni kolmest ta'verenist taas räägib, kuidas teised kaks vähemalt teavad, kuidas naistega ringi käia), tuututasime (fanfaarid valgemantlitele), irvitasime ja kirusime (peamiselt tõsiasja, et jordan jäi surmani teismeliseks tüdrukuks).

Täna oli lapsel koolivaba päev ning ta tuli minuga Veerikule kaasa. Algselt oli plaan õhtul midagi põlema süüdata ja sestap ütlesin ma ka tänasest klubiüritusest lahti. Seejärel selgus, et süüdata pole nagu miskit ning me olime rahulikult Veerikul edasi. Raamatud, arutelud, wikia (link)... Ja siis veidi pärast poolt seitset ta karjatas:

"Kui te veel kaua sellest sarjast räägite, siis ma lähen raamatukokku!"

"Lähme kohe või?" küsisin mina.

Saanud jaatava vastuse, piilusin bussiaegu (kell arvuti peal näitas 18.38). Tormasime minema ja jõudsime bussile, mille peale minekule mõtlemist oleks tegelikult pidanud alustama hea mitu minutit varem. Lendasime koju, laps otsis raamatukogu pileti ja lend. Selgus, et Annelinna kogus oli otsas, kuid keskkogus olemas mitmes eksemplaris. Kell oli 19.20, kui ma lapselt raamatukogutädi jahmatuseks küsisin:

"Sprindime?"

"Vabalt!"

Lendasime alla Kalda teele, võtsime esimese kesklinna poole suunduva bussi ning joonelt raamatukokku. Esmalt noorteosakond (tundus loogiline koht), seejärel suurte ilukirjanduse saali, kerge tuhnimine ning... kell 19.48 väljusime me raamatuga, mida lugeda...

Kas ta sealt esimesest edasi ka viitsib uurida (algul kindlasti viitsib, kuid ma pole kindel, kas ta ka teise lõpuni jõuab lähema aasta jooksul), eks seda näitab aeg. Igatahes sai üks üsna sarjale omaselt meeleolukalt kiire jooksmine (peaaegu suvalises suunas, kuid siiski raamatu kui Aes Sedai poolt sikutatud) üsna jaburate vahemaadega...

Jäime eile õhtul lapsega mu kirjutamistest rääkima. Ja ühe loo ühe kangelase juures uuris ta lõppu. Ma püüdsin end veidi välja vabandada enne kui viskasin talle hambusse pähkli, mille peale ta mulle peksa tahtis anda. Ma teadsin, et ta seda tahab. Ma teadsin kohe, kui ma olin selle kunagi välja mõelnud. Ma plaanisin jätta ühe neidise üksikuks...

M2: Nii ei saa! Emme, sa oled vastik!

M1: Hei, minu maailm, minu lugu, saab küll.

M2: Ja just selle pärast sa ei tohigi!

M1: Kuule, pliks, millal sa mulle viimati otsa vaatasid? Hei, ma ju ütlesin: MINU maailm. Näed sa siin kedagi?

M2: Hmhh, see ei loe...

M1: tohin ma küsida, mis siis veel lugema peaks?

M2: mmmm... Sina...!?

M1: Ja mida mina siis rääkisin?

M2: Sellest, et sa saad peksa, kui sa temaga nii käitud.

M1: Hea küll, õrritasin, ma tegelikult mõtlesin talle eelmisel nädalal teise saatuse välja... noh, et minu maailm või midagi...

M2: Kellega?

M1: Ei ütle...

Oeh, nüüd, mil siia sai kuiv dialoog, tundub see kuidagi mitut pidi loetav... nagu ikka... Aga tegelikult pange sinna taha üks suur osa itsitamist, õrritamist, mahlast irooniat ja kaks üliheas tujus tüdrukut... Muide, uskumatult hea ja mõnus tunne oli seda vaidlust pidda - mitte miski mitte kuskilt ei kripeldanud ega rõhunud. Noh, et nii ongi hea...

Ja paar tundi hiljem ma võpatasin: ma olen juba 5 aastat blogi pidanud. Karmid viis aastat, mille vältel on mu maailm püsinud... MINU maailmana. Kõige hilisem mälestus mingist virvendusest kuulub selle blogi esimese tõsiselt võetava postituse aega... Võilillede aega...

Nonii, seegi nädalavahetus sai lõpuks läbi. Kuigi, natuke liiga kiiresti, kui minu käest küsida. Tegelesin siis Muhvindusega (lugesin oma tekste) ja... ausalt öeldes kohati oleks tahtnud peaga vastu seina joosta... ja teisest küljest oleks tahtnud naeratada. Hirm tuli peale. Te ju ometi mõistate, et hetk, mil mulle mu oma tekst meeldima hakkab ongi hirmutav, sest nii kaob kriitikameel kevadunne ning tulemus ei pruugi olla meeldiv.

Nojah, ma ei jõudnud kuigi kaugele, vast veidi üle poole, kuid juba selle aja peale tuvastasin vähemalt 27 pisemat või suuremat sisulist vastuolu; hunnikus lõike ja peatükke, mis keeleliselt ei kõla; kirjavigadest ma parem ei räägigi... Ja ometi... mulle meeldis(?) Hmhh, nojah, eks ma siis pusin edasi ja katsun lahti saada kõikidest nendest vastikutest ebakõladest. Kui just... Kui just ei tule kuri Katie ja ei ütle endale omasel otsekohesel moel: "Hei tšikk, see mida sa teed on täielik möga!" Ja mis ma siis teen? Prrrr, liiga keeruliseks läks just. Aga see on ju kõikidega nii olnud, kes seda asja lugeda on saanud. Istun mina kodus ja paanitsen (kui mul oleks küünte närimise komme, siis ei oleks mul enam pooli sõrmigi alles, küüntest rääkimata). Ja kus on enesekindlus? Kus on see elukogemus, mis peaks juba tänaseks vanuseks olemas olema?

Ei midagi. On vaid roosad prillid ja lilled ja liblikad ja täielik puberteet. Oeh, ma hakkan juba isegi aru saama, et minuga koos elada on võimatu. Kuidas ma seda küll nii palju aastaid välja kannatada olen suutnud!? (Ignoreerides oleks vist õige vastus.)

Aga ok, ei hala! Kui juba ignoreerimiseks läks, siis ignoreerigem edasi ning püüdkem välja mõelda, kuidas täna õhtul mitte viimaseks jääda. Ka sellele on lihtne vastus olemas - tuleb paremini mängida. Ja seda nii kaartide kui eluga...

Kass te usute mind, kui ma märgin, et aeg ajalt on kividest vee välja pigistamine täitsa lahe tegevus. Tõsi, see ei pruugi kõige kergem olla, kuid põnev seevastu küll. Nojah, vähemalt senikaua, kuni püsib usk ja lootus, et selles kivis on piisavalt vett, mida pigistada.

Ehk siis sellest teisest kodust. Virtuaalsest kodust, millele ma täiesti sihiteadlikult ei pane praegu mingeid piire ning millest ei leia mitte ühtegi tõsiusklikku raamatututvustust (jällegi teadlik tegevus), vaid pelgalt märkmeid raamatute kohta. Ideid ja mõtteid, mille eesmärk ei ole kedagi lugema meelitada, kuid mis võiks kanda ideed "tulge lobisema, kui lugenud olete!" Pealegi tahan ma jätta lapsele vabad käed, et tal oleks võimalus omal soovil mõne asja kohta sisu kirjeldada, vahel tsitaatidega piirduda, vahel minuga vaielda ja vahel millegi üle mõtiskleda. Ma ei taha teda suruda raamidesse... Pole see aeg ja see koht... raamidesse saab ta koolis piisavalt mõelda, mõelgu natuke ka väljaspool neid...

Nojah, mina olen loomulikult see jutukam pool - aga mul on pool elu olnud mölapidamatus, seega ehk mõnevõrra etteaimatav. Pealegi olen ma mõnevõrra sujuvam trükkija. Njah, sellest teadmisest tulenevalt olin ma valmis last aitama tsitaatide ümberlöömisel - mul lihtsalt kulub selleks vähem aega. Ja siis edasi

M1: Kuule, ma toksisin su lemmiktsitaadi sisse, leht on laual lahti, kirjuta midagi raamatu kohta!

M2: "Normaalne"

M1: Kui sa peaksid seda raamatut kahe lausega sõbrale kirjeldama, mida sa ütleksid?

M2: Möhh...

M1: kes sulle tegelastest kõige rohkem meeldisid?

M2: Mittetäielikud.

M1: lahe, püüa põhjendada!

M2: (jutt jookseb, arvamus on tegelikult verbaalselt olemas, kahjuks mitte kirjalikult)

M1: aga leiad sa mõne laheda tsitaadi nende kohta?

M2: See on lihtne! (tuhlab raamatus, leiab üles)

M1: Okei, küsin niipidi: loetle kolm asja, mis sulle esimesena meenuvad!

M2: (juba hakkab natuke midagi looma)

...

Pool tundi hiljem

M1: ok, ma kirjutan oma teksti ära ja siis vaatame, mis saab

...

Aga see on nii pagana lahe! (Ma tean, et aasta kiusupunni tiitel ei ole minust kaugel... )

Vahel on kohti, mis mõjuvad veidralt ja hirmutavalt. Ja on kohti, kus on hea magada ning siis neid teisi, kus sa võid ehk isegi uinuda, kuid kui juba, siis ainult õudukatesse. Minu õe juures on üks diivan, mida kõik kiidavad - olevat "hea une soonel" ja siis tulen mina... Variantidesse kuuluvad võimalused mitte magada (kõikvõimalikud hamba-, pea-, selja- ja jalavalud, mis takistavad) või masendavad õudusunenäod. Kui korduvalt olen ma siit pühapäeval läinud pea täis pulki ja käsi värisemas - ja seda lihtsalt lollide unenägude pärast. Hmhh, olgu öeldud, et raamatu lugemiseks on knealune diivan ülimugav ning ka küljealusena tundub viisakas.

Täna öösel siis jälle - kõike alates tornaadodest, ülejutustest ja happevihmadest kuni riiklikul tasandil elektri kadumisega... Peaaegu nagu keskmises ulmeraamatus (katastroofiulme). Kõik sai sisse juhatatud unega, kus ma ärkasin öösel kell pool neli ning ei saanud enam und. Siis tuli tormihoiatus koos happega ja üleujutused ning rusudesse vajunud majad ja paaniline ellujäämine ja taju, et elektriliste asjadega pole nagu midagi enam teha ja... ja siis ärkasin ma õhku ahmides üles... Püüdsin end uuesti magama saada, kuid uni oli viimseni läinud. Vaatasin kella - 3.34 - raputasin pead, rääkisin kõige targemaga (iseendaga) ja tuletasin meelde, et kell 7 on äratus, mine magama. Pikapeale osutus see isegi võimalikuks ning äratuskell tabas mind kui ebameeldivat uudist toov sõber - päästis küll magamisest, kuid unine olin ikka.

Ja kui te nüüd arvate, et ma ahmisin õhku happevihma peale või, et mu käsi oleks hirmunult värisenud tormist, siis te eksite. Ka üleujutused on mu õudukates nii tavalised, et neid ma ei pelga - need on nagu puzzle, mis ootab lahendamist (vahel on vaja üle kallaste tõusnud jääkülmast jõest läbi ujuda, vahel pääseb lendamisega mööda, siis veel ümbersõidud ja segamini aetud sildade süsteemis - uju sillani, kõnni üle ja uju edasi tüüpi... aga mitte iial otseselt ja üheselt kurjad sündmused). Hoopis muu ajas mu ärkvele ja takistab tervet päeva vastikult valusa pinnuna. See oli (minu jaoks tundmatu, kuid unes tuttava inimese) kallistus - vaikselt minusse imbunud turvatunne, mis lammutas kiirelt ja kindlalt kindlusemüüre minu ümbert ja see turvalisus ei kadunud enne kui ma ise olin valmis jälle oma kaitsekilbid tõstma. Ja see teadmine on liiga jabur isegi minu jaoks.