Ainult eriti rumalad lapsed jäävad haigeks vahetult enne kevadisi ekskursioone. Ja need kõige rumalamad suudavad hankida ujumise, ratta ja aktiivsema mängimise keelu juuni kuuks. Pagan! Ilmselgelt on mul veel lapsele palju õpetada. Aga praegu, ilma vaadates, on tast lihtsalt kahju. Ilm on täpselt selline, et tahaks roppu moodi ujuma minna. Äkki lähen ka... öösel... salaja... Tss! Ärge mu lapsele öelge...

Täna, varasel pärstlõunal, jalutasin läbi linna. Ilm mu ümber aimas suve saabumist ja kolm peaaegu magamata ööd andsid lamedale juunipäikesele muinasjutulise uduhägusa kuma. Ma hakkan vanaks jääma, nentisin ma edasi jalutades. Üks neljatunnine öö on okei, kuid kolm taolist koos vahele jääva pinge ja joominguga väsitab ühe üle-kolmekümne-aastase juba ära. Mul ei ole vist vaja hakata rääkima, et oma öötunde sisustasin ma muinasjutuga hundist ja kolmest punamütsikesest, millest mingil hetkel jäi järgi vaid kolm punast mütsi sõrmkübaramänguks. Ma esitasin endale küsimusi vampiiride urieerimise kohta ega suutnud meenutada ainsatki loetud vampiirikat, milles kusemisest juttu oleks. Mõistate mu muret? Ei ainsatki laia kaart ega tagasihoidlikku kükitamist! Ja mis värvi on vampiiripabulad?

Igatahes olin ma otsustanud, vihje peale suitsulatikast, külla minna ning jalutasin sama laisalt kui varasuvine päev Maarjamõisast Veerikule tunnil, mil kogu noorperedest tulvil linnaosa magas väikelastega lõunaund; hingas kergendatult ja luges om tunnikest päevas raamatut või pesi nõusid ja diivaneid kuhjunud šokolaadiplekkidest. Hoovid olid vaiksed, mänguväljakud tühjad ja mina hiivasin oma magamatuse ja ärritusesegust ideaalkaalust pisut kogukamat keha järgmise sigareti saatel edasi.

Maja välisuks oli lahti. Korteriuks oli lahti. Astusin sisse ja kuulatasin - paremalt kostis norskamist, vasakult norskamist, otse eest nohusegust unenohinat. Naeratasin rõõmsalt, et ei pidanud alt sissesaamiseks helistama. Uni näis kuidagi püha. Isegi, kui ma ise tagasin end magamiseks liiga ärevana. Eriti, kui ma ise tabasin end magamiseks liiga ärevana. Kõndisin kikivarvul laua juurde, maitsesin suitsukala. Logisin end seeärel kohalikku arvutisse ja kontrollisin facebooki. Jabur sõltuvus ühiskonnaga selle tillukese intiimselt anonüümse ja steriilselt labase sideme hoidmisest. Justkui kuuluvuse tunne. Justkui hoitud. "Just" "kui".

Ei midagi! Haarasin veel kala ja pugesin diivaninurka raamatut lugema. Lehekülg venis nagu näts ning jõudes kohani kodumaisest filmikunstist ("Alustame kas või Eesti filmist, kust tuleb selliseid positiivseid lõppe tikutulega otsida ja enne saab terve pakk tikke otsa, kui kuhugi jõudma hakkad. Tänu jumalale, et kõikides Eesti filmides ei valitse vähemalt pilkane pimedus." [Jan Kaus, "Koju"]) panin raamatu kinni ja mõtisklesin veidi, kuidas ma ise umbes sarnast tunnet kohaliku kirjanduse vastu oman. Arendasin natuke edasi küsimust, kuid see on juba liiga pikk mõte hetkeks ning käesoleva teksti kontekstis täiesti ebaoluline.

Paremalt kostis rütmilist norskamist, vasakult vastas teine rütm ning otse kostuv nohune unenohin mõjus hulluvalt uinutavalt. Haarasin diivaninurgalt teki ja viskasin pikali. Enne uinumist jõudsin end tunda veel Mašana kolme karu muinasjutust - astusin majja sisse, sõin pudrukausist (loe: suitsulatikat), lammutasin niisama ringi (logisin võõrasse arvutisse, lugesin riiulist raamatut) ja uinusin väikeses mugavas voodis (valgel diivanil)... Ja majaomanikel polnud aimugi, et nende elutoadiivanil magab kerratõmbunult punases kleidis... mitte väike ja naiivne Maša, vaid keskeale lävhenev ja vaimse puberteedi lõpule kiirrongina lähenev Mairi. Ja mina ei pidanud kartma karude pahast mõminat, vaid tundsin end ütlemata turvaliselt ja hästi.

Päike paistis laisalt, tekk kattis varbaid ja kaissu haaratud lammas saatis mind mahedasse unne...