Pigem meheta kui hobusega

Sellise lausega ma kommenteerisin eelmisel aastal ühte selle blogi kommentaari (hobuse all, muide, on mõeldud seda neljajalgset kurbade silmadega ratsut, ei midagi enamat). Ja ma olen endiselt sama meelt. Ma usun, et selle lausega on ilus panna punkt (vähemalt paariks kuuks) käesolevale blogile. Blogi ei ole minu formaat. Ma olen vägagi rahul, et ma poolteist aastat siia tekste kribasin. Rahul kasvõi seetõttu, et nüüd võin ma kindlalt väita: blogi pole minu formaat.

Väike erak ja lootusetult lillelaps. Ma olen alati saanud teha seda, mis mulle meeldib, suhelda vaieldamatult ainult tarkade ja toredate inimestega, kogeda kellegi hoolivat kätt, mis mind kõige sitematest seisudest välja toob...

Ja ometi - millal ma olen lootusetult õnnelik? Üksi, maanteel, siht silme ees, sihtmärk kaugel. Minna, minna, minna! Jälgida inimesi veidi eemalt, vaadelda nende tegemisi, nendevahelisi suhteid ja sõnu. Jätta meelde jaburaid seiku. Mulle meeldib omas mõttes luua karaktereid. Ja siiski üksi! Ja ikka minna! Kõrvus kummitamas kodumaine pungiklassika.

Gümnaasiumi viimasel kevadel, vanemad läksid haiglasse vanaema vaatama (suht teise Eesti otsa). Minul oli laupäeval mingi totakas esinemine (pidin lugema Kitzbergi Maimu algusest looduskirjelduse) tulemas - jäin üksi koju. Tõeliselt vaimustudes faktist, et ema ei ole kodus ning keegi ei hakka vinguma, kui ma õhtul hilja jalutama lähen (tegelikult vingus ema selle peale, kui ma öösel kella kahe ajal salaja välja hiilisin, et mõnusas rahus, tähtede valgel maanteed mõõta). Lendasin umbes poole üheteistkümne ajal uksest välja. Kõndisin ja mõtisklesin. Kõndisin veel veidi. Ühel hetkel äratas mind lummusest silt teepervel: Abja-Paluoja. See oli Šokk! 14km kodust. Lahe! Keerasin siis otsa ümber ja kõndisin kodu poole tagasi. Kella mul ei olnud ning viimastel kilomeetritel tabas pisuke äng - kell on kardetavasti juba pea kolm ning mõistus käseb lummava jalutuskäigu lõpetada ning magama minna. Ikkagi esinemine või midagi.

Aasta hiljem pakkisin vahetuspesu pisikesse seljakotti, haarasin magamiskoti selga ja läksin. Võru - Tartu - Alatskivi - Mustvee - Rakvere - Jõgeva - Põltsamaa - Paide - Türi - Rapla - Märjamaa - Lihula - Pärnu - kodu. Kuu aega maanteed, paar tenniseid auklikeks ning loendamatu hulk seiku, inimesi, emotsioone.

15 aastat olen ma jumaldanud kohvikute tagumisi nurki. Võtad tassi kohvi, haarad kotist paberi ja pastaka. Jälgid inimesi ja kribad totakaid ja vähem totakaid värsse. Ootamatu poolik lause kõrvalistuja suust. Pilkude ja miimika mäng paarikeselt seal eemal. Keegi, kes tunneb su enese huvitava olevat ja üritab alustada vestlust.

Ma olen vaatleja. Mulle meeldib seista keset kõige kiirema sagimisega tänavat ja lihtsalt vaadata, kuidas aeg ja inimesed minust mööda voolavad. Linnaliinibussis jälgin ma alati neid, kel on ääretu kurbus või tülpimus silmis. Püüan vanemate inimeste kortsudest rekonstrueerida nende võimaliku elutee. Vahel tundub mulle, et ma vaatlen ennastki kõrvalt elamise asemel - ja kohati tekitab see ängistust.

Aga see on sedatüüpi ängistus, millega ma olen õppinud aja jooksul koos elama, tema üle ironiseerima, oma huvides ära kasutama. Tänud selle eest emale, kes tänase päevani suudab mul vahel juhtme kokku jooksutada (viimaste aastate tänitamisteema: "Sellepärast ei saa sa mehele ka, et sul on elamine nii segamini"). Ise olen ma endiselt seda meelt, et mehele pole ma saanud, sest... no ju ma pole siis nii väga tahtnudki...

Aga blogist. Ma olen erak ja ma naudin vestlusi "kõige targemaga". Aga ma olen ka kohutavalt edev (igal võimalikul ja vähem võimalikul juhul lavale, lava röövis mu südame juba aastaid tagasi; ma olen käinud neljas pulmas, ühes pruut ja ülejäänud kolmes pulmavanana; absoluutselt kõik, kes kasvõi poole sõnaga on soovinud näha mu luuletusi - saab lugemiseks ühe asemel kümme ja kommentaare ootan ma alati - hirmu, ootuse ja lootusega). Ja see ongi hea põhjus blogimiseks või kuidas? Tegelikult küll mitte. Iga blogitekst lendab kuhugi laiali, paisub mullina. Ma ei tea enam ammu, kes mu blogi loevad, kes mitte. Ma tean, et lähemad sõbrad ja tuttavad loevad. Kui selles postituses on sees enam mind, tuleb paratamatult ka ootus soojale sõnale. Teisalt ei kirjuta ma siin kunagi liiga täpselt asju lahti, sest seda loevad ka need, kes ei ole mulle nii lähedased. Kuidas ma saangi siis eeldada, et inimesed võtavad teksti isiklikuna ning annavad oodatud sõna? Ei saagi. Siia tulevad käärid, mis pikemas perioodis tekitavad küsimuse, et äkki ma peaksin ka omi jutte kellegagi arutlema... Ma niikuinii ei oskaks seda. Lükkan tossud jalga ja lendan Emajõe äärde... Kõndima! Minema! Kuhugi...

Ainus postitus, mis on toonud meeletult motiveeriva, positiivse kaja (inspiratsioon, mille üle ma vägagi tänulik olen), oli sellel kevadel tekst naistest ja naiselikkusest. Samas on minu enda vaieldamatud lemmikud tekst võililledest ning puhtale paberile mõtete lennutamisest. Peaaegu oleksin unustanud ühe minu enese suure lemmiku: selle.


Blogi pole minu stiil. Samas kirjutamine on minu pärisosa. Minemine, rännakud, tuule trotsimine juustes on minu pärisosad. Lootus, unistused, hirm, eraklikkus ja... ja edevus. Kogu selle kompoti raamides julgen rahulikult öelda: kunagi, ühel päeval (hirmu ja arguse tõttu pakuks orienteeruvaks vanuseks 62) hoian käes oma esimest trükisooja hinge. Ja nii ma rändan, siht silme ees, sihtmärk kaugel...

Katki

Nüüd on see hetk, mil tuleb tunnistada, et minu "mina ise olen suur ja tugev" strateegia jooksis korralikult pange.

Esiteks pole ma tugev ei füüsiliselt ega emotsionaalselt. Suur, laiuselt, ma muidugi olen. Teisalt jõudsin ma vist staadiumisse, kus komplimendid (mis enamasti on mõeldud siira komplimendina) "nagu mees" tekitavad pelgalt tahtmise nutma hakata.

Kes ma siis olen? Miks ma üksi olen? Miks ma juba nii pikalt üksi olen? Kaua veel? Igavesti? Kui eraklikuks ma selle ajaga muutunud olen? Kas ma täna veel suudan/oskan armuda? Kas minu puhul tekib ka hetk, mil ma lihtsalt "annan alla" ja valin suht-koht suvalise? Või mida see "suvaline" tähendab?

Ma ei tea. Muhv, nõudmiseni! Siiralt kõrini on hetkel iseendaga rääkimisest. Villand on sellest tugev olemisest. Kaua ma jaksan? Kurat seda teab... Igatahes mitte täna...

Täna on vaja aega haavade lakkumiseks. Palun mõista. NIng blogisse katsun teha augu (siis ei ela mu enesehala teie seljas... see on minu hala ja ma hoian ta kiivalt endale, igal juhul!).

Kas ma selle mõõna ja pausi pärast olen homme vähem tugev? Oh ei, kindlasti mitte. Mul on endiselt maailma armsaim tütar, kes suudab pelgalt vaatega panna mind naeratama. On palju muud mille pärast olla suur ja tugev... Ja ma ei taha olla nõrk kellegi arvelt! Vajan aega. Mõtlemiseks.

Mul on hirm. Mul on hirm, et oma eraklikkuses olen unustaud, kuidas teisi oma hinge juurde lasta. Mul on hirm, et ma ei oska ise teistega arvestada. Ja pärast ma-ei-taha-teada-mitmendat märkust mingite sootunnustega omaduste juures vajan ka seal mõttepausi.

Hing on kui kokkukägardatud paberilipik kuskil mu keha sees, imepisike ning aegajalt piiride vastu põrkuv. Natuke on valus. Valus on mõelda, et ma saan 29 ja ma olen nii loll, et ma olen oma olemise tõmmanud nurka, mis ei kõlba vaatamiseks, et ma olen pidanud enesega monolooge siin ja samas tajunud dialoogi tunnet...

Ma ei tea, mida toob homme või ülehomme. Ma ei tea, millal või kas ma oma eraklikkusest välja ronin. Pelgalt hetkel on tarvilik võtta aeg maha ja mõelda maailm enese jaoks uuesti läbi, töötada end pisikestest rõõmudest alates üles, naeratada taas päikesele porilombis, julgeda/osata taas silma vaadata... Paar nädalat... mõttepaus...

Minuga on juhtunud midagi jaburat. Mulle on kevad pähe löönud. Jah, just pähe, mitte hinge ega südamesse. Huvitaval kombel (nähtavasti siiski täiesti tavaline situatsioon) on need kolm täiesti eraldiseisvalt töötavad objektid.

Lakooniliselt võttes, kajastab kõige paremini väljend: Muhv, nõudmiseni.

Verbaalse lopsakuse hetkedel valiks pigem nii: igal hetkel selles päevas vasardab peas A. Alliksaare Veendumus. Igal hetkel, et ta ikka ei hääbuks vaid oleks ning et ma ise ka usuks tema sisse. Et see mõte ei hääbuks, et hing ei koltuks koletus kibestumuses. Äkki kõik ei ole veel jäädavalt kadunud? Igaveseks peitunud hallika tolmuloori varju?

Oeh, ma olen nii nõrk emotsioonide sõnadesse panija. Positiivsed keevad kergesti üle paja, kuid kurbuses olen ma kade. Oh, kuidas tahaks ja mida kõike ütleks! Tuleb ehk paar keskpärast värssi ning sinna see asi sumbub. Nii palju siis enese lahtikirjutamise oskusest. Need paar värssi panen kõrvale ja nii ta jääbki. Eraklikkus, üksildus, vaikus...

Ei, EI ole! On kirg! On lõppematu, lakkamatu igatsus, täiesti sinisilmne lootus! On usk! On hääbumatute tõenäosuste jada ja ma ikka veel mängin seda loteriid! Ja ma ikka veel usun, et ma võidan! Just nii nagu ma seni olen võitnud niimõndagi sellelt elukarussellilt! Lihtsalt hetkel on tunne, et asjad oleksid võinud juhtuda eile või hiljemalt täna, aga kindlasti mitte homme või "kunagi hiljem".

Ainult lapsed...

Selle suve märksõnad:
1. 5 aastat
2. esmaspäev
3. 11-13 juuli

Viimased kaks lähevad ühise nimetaja alla: sellel suvel on ainult esmaspäevad (mind meelitati just firma tiimi Hansapanga jooksusarjas aga see on ju ka esmaspäeviti! nagu klubigi.) ning ainult üks nädalavahetus (praeguseks hetkeks on juba kolm üritust sel ajal, kus tahaks igal pool olla...).

Esimene vajaks ehk pisut selgitamist ja ma pole päris kindel, kas see on piisav: 28 juuli kavatsen ma ennast korralikult laua alla juua (loodetavasti koos mõne hea sebraga), siis paar päeva käppa imeda ja peegli ees sõrmega osutades parastada: luuser!

Kõlab optimistlikult! Kas pole?

No teoreetiliselt annab seda esimest punkti ja sellega seonduvat ju veel muuta. Aega peaks olema piisavalt aga - mind tundes, ütlen ma teile aasta pärast: 6...

Muide, tegelikult, kumb parem on, kas meeletu eneseiroonia või pisarateni soigumine ja õnnetuks muutumine? Kumb enesele tervislikum on? Kumb ümbrust enam säästab? Ma viimasel ajal kipun kolme ja poole käega olema iroonia, ilkumise ja lõõbi poolt.

No mida mul ikka nii väga haliseda on? Tegelikult on ju elu lill (kohati ehk loll, aga lill ikkagi). Samas tabasin end eile mõttelt, et ma siiralt kadestan neid inimesi, kes on võimelised nutma hakkama (teiste juuresolekul). See võimaldab neil "teistel" koheselt rahulikult ja õiglaselt teemad ohjes hoida.

Ei-ei, ärge mõistke mind valesti. Ma isegi ei taha praegu nutta. Ei üksi ega kellegi teise õla najal. Lihtsalt natukene kõle on seal minu sees ja pisut üksildane. Aga nagu tähelepanelik lugeja juba teab: see läheb kiirelt mööda ja tuleb kuu või paari pärast tagasi, ehmatab - ikka veel üksi!? ...ja läheb taas oma teed...

Tõeline "ekspertpakkumine" eilsest.

Haarasin lehe kätte, sorteerisin laiali, lugesin punktid üle: 4432 jaotus ja 17p. Nonii, enamasti on siis partneril mingi kõnts käes... EI, ta avas 1D! Kerge õhin, et lõpuks ometi hakkab midagi slämmi suunas paistma. Ok, 1D-1H-1NT...

Vaatasin oma lehte, klappi pole (ok, võimalik, et 5-3 ruutu siiski on). Kaalusin pikalt, kas hakata slämmi otsima või mitte. 2C oleks ju veel hea võimalus uurida, kas ta on päris miinimum või mitte... Aga samas, kui ta mulle 2H vastaks ja ma siis 3NT ütlen, kas ma saan kindel olla, et see 4H ei parandata? (Tal võib ju olla "äärmiselt ebaühtlane" leht - ehk 5332). Okei, punkte jääb ikkagi väheks, ei hakka otsima - PASS.

...ja minu kallis partner mängis 1NT umbes kolmekümne punktiga. Ma isegi lubasin tal selle peale alt mängida aga kardetavasti oleks sellise jõuga 1NT altmängimine pea sama võimatu kui 6NT välja mängimine (mis oli võimatu).