Vaadake nüüd hoolega! See on pilt, mille sarnast ülemäära tihti ei näe:

Olgem ausad, kui välja jätta need kolm õnnetut korda, mil me lapsega sügisel jooksma jõudsime, pole ma juba aastaid end aktiivselt liigutanud. Kogu mu vormi moodustavad lõputud kohvikruusid, sigaretid ja alati kutsuvalt ootel olevad juturaamatud.

Ja siis kinkis minu hull õde (on jah hull, kuid tundku ta end tervitatuna) mulle, Mariele ja emale maijooksu stardi. 7km kõlas ulmeliselt pika maana ja diivan raamatuga tõmbab minusugust laiskvorsti ikka väga tugeva magnetiga. Seega: ei mingit trenni! Noh ja siis ma olin just vahetult enne pea kaks nädalat hammast valutanud ning teisipäeval õnnestus veel hankida karm nohu (jooksingi taskurätikud pluusi seljataskus ning päris palju kordi pidasin püha tatistamispausi).

Minus ikka pole seda va sportlasehinge, mõtlesin ma kuskil maal, kui ma umbes kaheksandat kõndimise pausi pidasin. Noh, et jõu poolest oleks suutnud veel joosta (hingamine ok ja pulss kõrvadest välja ei hüpanud), kui lause "persse, ma'i viitsi enam!" saatel aeglustasin jooksu kõnniks. Veel laululavalgi pidasin kerge jalutamispausi...

Aga selgus tõsiasi, et tugitoolivorm ei pruugigi kõige hullem olla. 48,15 pole ju üldsegi paha!? Noh, mina ei tea, kas ma peaksin uhke olema või mitte, ma lihtsalt olen. kilomeetri keskmine aeg alla seitsme minuti kõlab mu meelest täitsa meeldivalt tugitooli vormi kohta. Ja üldse: täitsa fun oli joosta! Päriselt. Teeks teine kordki... Ja üldse võiks tugitoolivormist kuidagi mingi vormi moodi asja saada... Pole ju veel nii vana...

Laps vaeseke lõpetas saja villiga ning osa aega kandis papusid näpus, liikudes sokkides (jah, ma tean, et ma pean talle viisakad jooksupapud muretsema), kuid ta tuli lõpuni. Tõsi, pildi peale ta jääda ei oska, kuid olgu siin siis ikkagi väike tõestus, et ta tõesti rajal oli:

Paar aastat tagasi pidi Marie koolis kirjutama loovtöö (kirjandi eelkäija) teemal "Meie pere traditsioonid". Ma ei tea, mis sundis mind just tol päeval ta kodutöid kontrollima. Ausõna, ma olen seda üliharva teinud. Ühest küljest selle pärast, et ta hinded pole kunagi andnud erilist kahtlustust mingiteks suuremateks jamadeks ja teisalt olen ma liiga laisk igapäevaseks kontrollfriikluseks. Nojah, igatahes tol päeval ma kontrollisin ning teks, mille ma eest leidsin, kõlas umbes nii:
"Ma elan koos ema Mairiga Tartus. Minu isa A elab Elvas koos oma naise B-ga . Isa juures on mul poolõde X, poolvend Y ja poolõde Z. Jõulude ajal me sõidame emaga Nuia, kus me sööme koos vanaema, vanaisa, tägi K ja tema meha T ning tädilaste R, T ja K-ga ning onu J-ga."
Sellega oli vajalik pikkus ilusa ja suure lapsekäekirjaga saavutatud ning sinna see kõik surigi. Ma ahmisin õhku ja istitasin samal ajal. Marie väitis, et meil ei ole ju erilisi traditsioone ning ma sain kõvasti ta mälu värskendada. Lisaks panin ma ta sinnasamasse köögilaua taha istuma ja palusin tal välja mõelda viis lauset selle kohta, mis me jõulude ajal teeme ning vähemalt kahe kohta neist hiljem lisada, mida tema sellest arvab või kuidas tunneb. Jap, olin üheks hetkeks friiklapsevanem, kes soovis näha natuke paremat mõttetegevust.

Ehk siis meie maja traditsioonidest. Juba aastaid on meil hästi lahedaks traditsiooniks muutunud selline asi (vaata pilti).

Mingil aastal kevadel Nuias käies vaatles Marie vanaema aknalaual paistvaid tomatitaimi ning unistas, et kui saaks kuidagi nii, et ta ühe neist väikeste tomatitega taimedest mulle saaks kinkida. Ja nii jäigi. Alates tollest korrast paneb ema alati ühe väikeste tomatitega taime ka Marie jaoks kasvama, et see siis emadepäeva eelsel laupäeval Tartusse tuua ning Marie saaks selle järgmisel päeval mulle kinkida. Mõnel aastal olen ma täitsa viisaka saagi rõdult korjanud, kui mõnel teisel... noh, ütleme hetkel nii, et "pole nii hästi läinud"... Selleaastane isend siis pildil koos meeletu õiemere ja juba nähtava vähemalt kahe tomatiga. Muide, sel korral õnnestus neil tomat niimoodi korterisse smuugeldada, et ma ei näinudki seda enne pühapäeva hommikut.

Tjahh, kombinatsioon minu tütrest ja mu emast on alati lahe ja pisut etteaimamatu. kunagi, nii umbes 6-7 aastat tagasi käisid nad koos poes ja ostsid mulle peotäie sokke. Marie valis, vanaema kiitis heaks ja maksis. Mis te arvate, millised sokid ma sain? Roosad, helesinised, õrn pastelllillad, päikesekollased ja leherohelised loomulikult. Kõik sokid eranditult kas lillede või liblikatega! Naersin tookord, et need kaks mulle kõige lähemat naist defineerisid mu vanuse tol korral "peaaegu 10-aastaseks" ja olin rahul - nad said päris hästi pihta mu olemusele.

Laps muidugi arvab tänaseni mu vanuse sinna kuuluvat (ema vist ka), sest eile euroviisut vaadates märkis ta minig loo juures: "Igal tütarlapsel tuleb kunagi roosa-periood [olgu mainitud, et roosa on meie majas emotsioonidest õhetava teismelise ninnu-nännu seletuses]. Aga, emme, palun ära sina kunagi nii suureks saa!" Esiteks, kes mu lapse selliselt vastikult suureks ninatargaks kasvatas? Ja teiseks, mismõttes, et ma pole veel puberteeti jõudnud!? No hea küll, ega vist päriselt polegi, või vähemalt pole ma sellest veel välja jõudnud.

Ja nüüd tagasi vahepeal vihjatule. "Pole nii hästi läinud" tähistab teist meie majas peaaegu traditsiooniks muutunud Mairi hajameelsust. Nimelt nii sama kindel kui see, et nemad kahekesi pead kokku panevad ja mulle ühe armsa tomati smuugeldavad, on ka tõsiasi, et vähemalt mingil hetkel keset suve unustan ma selle kastmise. Ups! Ja vahel on see osutunud viimaks taime jaoks fataalseks. Sestap tuli sel aastal taimega kaasa ka kasutusjuhend. Tõsi, kasutusjuhendi lihtsamaks lugemiseks peaks kasutama peeglit. Pagan, mu laps on jõudnud sellesse lahedasse vanusesse, kus peegelkiri tundub põnev ning pii komakohtade memoriseerimine näib laheda mänguna. Tundub, et ma peaks vist oma traditsiooniliste tegevuste juurde naasma ning hakkama talle vaikselt vahelduseks krimkasid ette söötma. Sherlock Holmes, komissar Maigret, Nero Wolfe...

Eesrindlik idioot

Päästemissioon edutult läbitud. Ausalt öeldes pole ma viimane tund aega teinud mitte midagi muu peale hiiglaslike krokodillipisarate valamise. Päriselt! Ei saa ju nii olle, et kui tunneli lõpus kustub valgus, siis võid sa taskust leitud tiku valgel lugeda seinal helklevat flaierit: "seoses tunneli varinguohuga, müüritakse "õnneliku lõpu" poolne ots kinni."

Jah, ma käidin seal ja arst küsis muigega, et kas ma ikka ei orka öelda, kust mul valutab. Ja mina raputasin taas pead. Krt võtaks pool suud põleb, mul pole aimugi mis või kuidas. Igatahes faks on see, et väljatõmmatud hammastest alles jäänud augud olid endiselt augud. Ühe neist kiitis ta ilusaks, kuid teisest leidis mitu mädakotikest, mille ta ilusasti välja sikutas. AI! See on valus! Vastikult, ebaausalt ja räigelt valus! Valu kiirgus paremale ja vasakule, Mina kriuksatasin, tõmbasin varbad krampi ja lebasin täiesti abitult ja kaitsetuna edasi. Ja ta pani sinna valuvaigistava ning põletikku vähendava geeli peale ja lasi mul minna.

Esiteks tegi ta mulle haiget ja ma kardan haiget saada. Igal tasandil ja igal moel. Teiseks hakkas mulle kohale jõudma, et vähemalt osa valust on tingitud hoopis sellest samast vasakust ülemisest tarkusehambast. Osa nendest aukudest ja mine tea, osa ehk veel millestki kolmandast. Kambakas, eks ole! Aga mismoodi neid tarkusehambaid välja sikutatakse? Alustame tõsiasjast, et ilmselgelt on seal ka mingi põletik juures. Teiseks, mismoodi neist taastub.

Mul on hirm. Mul on pisaraid silmi toov hirm valu ees, mida ma täna kaasas kannan ja veelgi suurem selle ees, mis ees ootab. Ma ei taha enam midagi neist! Ma ei taha hambavalu ja ma ei taha haavavalu ja ma... ma... Ja ma olen selle kõige pärast juba terve pakitäie taskurätikuid täis luristanud nagu mõnes Ameerika seriaalis.

Ma ei taha! Ma ei julge! Ma ei taha!

Palun mõistust!

Oi jah, kui ma reedel hambaarstilt tulin, ütlesin ma endale kohe, et kunagi, mingil natuke paremal ja pikemal moel. Plaan oli see kirja panna siis, kui saagas hakkab valgus paistma. Ma nägin valgust tunneli lõpus. Ausõna, nägin! Aga juhtus see, mis ikka - tunneli lõpus olev pirn loobiti kividega puruks.Noh, ega ma praegugi ülemäära hea meelega ei kirjuta, kuid seda lihtsalt sel tibatillukesel põhjusel, et ma pole täna võimeline paigal istuma, rääkimata selgelt mõtlemisest või mingilgi moel rõõmsameelne olemisest. Ometu pean ma iseenda vastu aus olema . ma mõten sõrmeotstega - ning sel põhjusel austagem algusest.

Kui ma reede hommikul hambaarsti juurde läksin, polnud ma isegi eiriti närvis. Ma olin ootuses, et viimaks ometi saan ma lahti sellest tuikavast valust, mis aeg-ajalt öösiti terava sööstuga mind täiesti ärkvele ja istuli võpatas. Ma olin rahul, et nädalane mediteerimine saab ehk piiri peale. Läksin kohale ja sain esikus oodata. Ootamine nende lõhnade sees pole minusugusele jänesel üldjuhul kuigi hea variant. Mõtlesin iroonilise muige saatel, kas nüüd ongi paras aeg paanikasse minna. Eip, veel ei olnud! Isegi kabinetti sisenedes olin ma mõistusega täitsa kodus. Lihtsalt sellest ei saanud ma aru, miks mu keha reageeris omasoodu, kui tool pikali asendisse lasti. Mu käed värisesid ja põlved ja ma ei tundnud mõistusega mingit paanikat. Naersin enda üle ja hingasin korra sügavalt sisse ja välja. Ka see, kui assistent mu vasaku silma nurgast pisara ära pühkis, tuli mulle üllatusena. Ma ei märganud selle sinna ilmumist, kuid tunne oli armas. Täiesti jabur, teatud situatsioonides tõepoolest ongi olemas inimesi, kes näevad pisarat su silmas (ning veelgi uskumatum - pühivad selle ära)!

Nojah, seal ma olin ning mitte keegi meist kolmest, kes selle minu suuga tol hetkel meeleühenduses olid (mina tunnetuse ja arst assistendiga nägemisega), ei suutnud selgelt ja üheselt öelda, mis täpselt selles suupooles võis valu teha. Seal on kaks väljatõmbamist ootavat tartusehamba varet, mis ei erine välimuselt kuigi palju keskaegse kindluse varemetest suvalises Eestimaa maakohas. Seal oli kaks hammast veel, mis ootasid väljasikutamist. Ja veel leidub seal üks kohest ülesehitust vajav hammas ning veel neli auguga hammast ja hunnik hambakivi... Ja seal olin mina - iseneslikult vibreeriv ja pärleid silmanurkadesse koguv. Kõikidele neist varedest sai peale puhutud ning neid sai natuke koputatud, kuid ühtegi valusööstu ei toimunud. Need kaks test väljasikutamist ootavat hammast andsid kerge järelkaja ning need ka välja tulid. Mõlemad.

Ma sain teada, et mul on tilluke suu ning selle kangutamise ajal oli mul pool aega tunne, et kohe-kohe panevad lõualuud paigast ajama ning see tunne kui mingid tööriistad aktiivselt ja jõuliselt mu alahuulele toetusid, polnud ka kuigi meeldiv. Ometi tuimestus toimis, hambad pudenesid ning kui ma sealt ära tulin, panin juba uue aja. Pankrot mu rahakotis süveneb veelgi. Palju õnne mulle! Kuid mul ei ole seda kõike enam mitte kuhugi edasi lõkata. Ma ju tean, et seda päeva ei tule mitte kunagi, mil ma ei peaks oma paanikat üksi paanitsema. Ma ju tean, et lõpuks, olgu see siis millal tahes, pean ma olema suurem iseendast, rikkam iseendast ja üldse kuidagi ilusam ja parem. Persse! Ma ei oska ega suuda!

Mediteerisin selle päeva tööl. Haav ikka valutab ju mõnda aega ning ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Õhtul, enne magamaminemist haarasin ühe paracetamoli hinge alla ja uinusin. Hommikul silmi lahti lüües naeratasin rõõmsalt - ma olin maganud kaheksa tundi ilma ärkamata. Ma olin väljapuhanud! Tegin endale ühe jääkohvi ning vaatasin end peeglist - põsk oli parasjagu üles paistetanud. Varem, valutades ta seda ei teinud, kuid nüüd... Ohkasin, kuid päev oli algamas, vanemad teel linna ning aiamaa ootas tegemist.

Vahest oli just see terve päev metsas saatuslik viga. Vahest sai otsustatud vale hamba kasuks reedel tooli peal värisedes. Vahest ei läinud see tõmbamine nii nagu plaanitud. Eh ajas vee tõmbamine vihaseks mõne teise kolde, kuid täna öösel kell neli hüppasin ma terava valu pärast püsti. Terve päeva on mu põsk olnud kaks korda paksem kui teine ja ma pean olema homme tööl! Klienditeenindaja. Mis kuradi teenindaja ma olen oma pundunud näoga? Milline teenindaja on valust moondatud tõsidusega? Ja kuidas ma ise vastu pean, kui ma täna olen korduvalt valust nutma hakanud, põrandale piiksudes pikali vajunud ja muu aja mediteerinud kui vähegi kannatab.

Mul on aeg hambaarstile 21. maiks. Ja see on tõesti majas ja arsti juures, keda ma enam paaniliselt ei karda. Aga sinna on nii palju aega! Kuidas kurat ma sinnani üle elan? Mis ma teen? Homme hommikul olen ma tööl ning praegu on võimalik vaid palvetada kõikide surnud ja elavate jumalate poole, et nad laseksid mul öösel magada. Siis oleks kergem tööl olla. Ma ei taha minna kliinikumi. Esiteks ei suuda ma üle olla nende esimesest registratuuri küsimusest "kas arsti või kirurgi juurde?" ja teisalt, kui ma seal viimati käisin (5 aastat tagasi) sain ma sõimata... Niuts... Ma ei taha! Aga valu on julm ja need kaks auku mu kunagises hambarivis niristavad endiselt (60h hiljem) veel verd ja mäda. Ma ei oska selle kõigega toime tulla! Valust oleks vaja lahti saada, kuid seda nii, et töölt ei peaks puuduma. Tööl oleks vaja käia, kuid nii, et see oleks meeldiv nii mulle kui kliendile. Oma arsti aeg on nii kurradi kauges kauguses, valu pea talumatu ja siis on veel hirm ja krooniline rahapuudus... Persse! Kas tõesti on "pea maha" ainus lahendus...?

Ma kardan! Tõsiselt ja paaniliselt, ma ju kardan! Ja see enese sitahädana tundmine teeb rohkemgi haiget. Ma tahan, et elu oleks ilus ja hea ja... Ah, persse, pugeda nurka ja ümiseda  monotoonset viisijuppi kuni reaalsus kaob hämuks, valu muutub võõrkehaks ja ise... ise lakata mõneks ajaks mina-olemast. Olla väike laps, pugeda voodi alla peitu ja hüüda nuttes: "Ema, palun ära lase mind veel kodust välja! Ma pole selle maailma jaoks valmis."

Oeh, miks mulle tundub, et ma olen maailma asjadest jälle valesti aru saanud. Nimelt tuvastasin ma täna hommikul hambaarsti juurest tulles, et ma olen alustanud aktiivset kaalualandamise programmi. Näe, ühe hommikuga sain lahti kahest hambast ja matsakast mädakotist nende taga. Kohe jupike kergem! Jooksu pealt!

Noh, ja siis nad keelasid mul tänaseks igasuguse sooja söögi ning homseks ka ning mitmetunnise igasuguse söögi keelu panid ka peale. Kõlab ju nagu paras salenemisprogramm (sest nagu üldsus teab, siis võileibadega ma praadi asendada ei saa...)

Masendav... Nüüd hakkab juba haavavalu ka kohale jõudma... Ai!

Beebisammudega inimeseks hakkamise suunas

Vat see on nüüd uhkustamise koht. Mina, maailma suurim lontkõrv ja argpüks, panin endale hambaarsti aja! Olen uhke. Tõsi, pisike lootus oma eelarve üle sajandite tasakaalu saamiseks kustus kolinal, kuid teeme nii, et sellest ei mõtle hetkel. Ma ju tean, et iga ainumas heledam jublakas, mis suus on, vajab arstiabi ning päris mitmed neist pelgalt tange. Raisk, tegelikult on see ütlemata hirmutav, kui paljud neist ainult välja tõmbamist ootavad tänaseks (5... ok, neist 3 on tarkusehambad).

Kui kellelgi on julgust ülearu, siis võib seda mulle lahkelt postiga saata. Ja positivismi ning helgemat tulevikku võtaks ka paar peotäit. Maksta ei suuda, kuid nendeteemalised annetused on alati ja igati oodatud.

Aitäh!