Nüüd, kus teinegi lind on lendu lastud, on aega tegeleda muude teemadega. Uskumatul kombel on viimase paari nädala jooksul minu käest päris mitmel kombel küsitud mandlite retsepti. Uskumatu on see sellepärast, et tegelikult teen ma neid juba mitmendat aastat, kuid siiani ei tundnud keegi huvi, kust tuleb suhkur ümber mandlite. Tegelikult ongi ju jabur küsimus, kas pole?Ehk siis retsept (mille juures tuleb arvestada, et ma tegelikult ei mõõda mitte kunagi mitte midagi ja kogused on antud õhu pealt ennustatuna; reaalselt varieerub retsept üsna palju sõltuvalt tujust ja tervislikust seisundist - palavikuga rohkem kaneeli, kurguvaluga enam ingveri, mingi muu hädaga enam muskaati):

300g mandleid
1spl (kuhjaga) võid või võidemargariini
150-200g tumedat suhkrut
2tl kaneel
1tl kardemon
1tl jahvatatud ingverit
1/4-1/3 muskaatpähklit riivituna

Võtan paksu põhja ja teflonkattega kastruli (ma tean, et tõelised kokad krimpsutavad tefloni peale nina, kuid minusugune algaja on hullult rõõmus, kui asjad ei kõrbe nii kergelt põhja ja pajad on kergesti puhastatavad), panen põhja rasvaine ja suhkru ning keeran nõrgale tulele soojenema (minu elektripliidil, mille skaala ulatus on 3, on see siis 1,5). Segan, lammutan suhkrutükke, lisan maitseained ja segan need korralikult sisse. Ühel hetkel on potis konkreetselt pruun plöga - lahustuv-sulav suhkur koos maitseainete ja rasvainega. Nüüd segan sisse mandlid. Segada tuleb seda plöga senikaua, kuni mandlid on üleni "määritud". Kogu saadud mass valada küpsetuspaberile jahtuma ja hanguma. natuke võib valades jälgida, et suhkrumass oleks suhteliselt ühtlane ning vajadusel mandleid küpsetuspaberil kord või paar segada. Mida paremini sa need laiali ajad, seda kiiremini jahtuvad. Umbes poole tunni pärast, kui suhkur on piisavalt jahtunud ning sõrmi enam ammu ei kõrveta (ja mass on pigem tahke kui vedel), murran mandlid ükshaaval lahti ning jätan need siis sinnasamasse kuivama. Võib kohe süüa, kuid järgmisel päeval on nad mu meelest veelgi paremad. ;)

Hmm, tundub, et on paras aeg katkestada vaikus. No kaua ma ikka suudan end huntide valgel imetleda. Tuvastasin eile ootamatult, et jõuludeni on karvaselt vähe aega. Appiii! Mingit tunnet ei ole, mingeid kingitusi pole mõeldud, mingit lund ei ole ja muru... on ikka roheline... Mis asja nad räägivad, et vanasti oli muru rohelisem? Ei olnud ju! Ja teisalt - äkki on keegi lihtsalt tahtnud minuga rumalat nalja teha ning aknaalused muruplatsid spray-värvidega üle võõbanud. See kõlab pagana loogiliselt, kas pole? Igatahes, kui enne oli aega küll, siis nüüd pole enam üldse. Jälle mingi jõululik transformatsioon. Phähh.

Ja ikkagi kõlab kirjutades tegelaste eludega mängimine lummavamalt kui piparkookide küpsetamine. Raamatus uluvad hundid, külm lõikab haavu kehasse, lumi muudab teid läbimatuteks, kuum jook osutub äraütlemata lummavaks, tekid tõmmatakse tihedamalt ümber ihu, kuid pilgu ekraanilt tõstmine võtab igasuguse lummuse. Pagan, ma ootan talve! Isegi, kui see tähendab taas valutavaid sõrmi, külmetavaid varbaid ning soovi ennast võimalikult sügavalt teki sisse peita. Isegi, kui mul ei ole kaminat, millega moodustada kontrasti pakase ja värvitu lumega. Ikkagi oleks talv kuidagi etem. Sestap jään ma lootma, et nädalavahetusel tuleb inspiratsioon ja piparkoogid, kommid ja mandlid valmivad õigeaegselt ning lähen ja ulun nüüd autisti kombel huntidega edasi.

Ahjaa, fantaasiajuttudesse sai üles pandud Nõidade sõja triloogia. Kui ma seda õhtul üle lugema läksin, irvitasin ennast pooleks. Jah, mul on mingi värk nende huntidega. "Emahundi klann", mis algab sellega, kui 15-aastane plika leiab pargist sureva emahundi... Ja kui tema vanaema... Aga teisalt oli neis raamatutes suur roll ka jääkarul (kes on ju ka armas loom) ning koertel ja delfiinidel ja... ja... Aga nende teiste loomadega mul "värki" ei ole.

1.
...Ainult üks hunt ulgus pimedal metsarajal sügisööl jälgi tajudes. Teised olid siit läinud. Nad olid läinud ja ta maha jätnud. Mitte kauaks, kõigest mõneks hetkeks oli ta jäänud unistades otsima kuud. Mitte pikalt, kõigest mõneks viivuks oli ta peatunud haavade lakkumiseks. Ja nad läksid, läksid ikkagi edasi.
...Vihm kogus tuure, jälg muutus tolmulõhnaliseks, rada poriseks. Värskendust saanud oksad painutasid end rajale takistamaks liikumist, rahulikult ohkavad lehed langesid viimastele jäljejäänustele.
...Ta tuhnis ninaga mudas. Meeleheitlikult ja paaniliselt püüdis ta leida jälgi, viimaseid jälgi lahkuvast karjast. Kuid karja ei olnud enam siin. Ükskõik, kui palju ta nuusiks ja vaatleks, jäljed olid kadunud.
...Paanikas jooksis ta edasi ja tagasi. Nina ei püüdnud miskit. Kuu oli kadunud pilve taha. Seisatamata saatis ta pika ja otsiva hüüatuse tuulde. Hirmust vale rada valida sahmis ta sihitult kõikide teeotste peal. Ja teised läksid edasi - halvas ta jalgu lõikavalt valus teadmine.
2.
...Ta ei mäletanud enam, kaua ta üksi on jooksnud. Ta ei teadnud enam, mitu einet on ta üksi püüdnud ja karjata söönud. Kõhnaks oli ta jäänud. Üksi jahtida pole kerge. Vahel lohutas ta end mõttega, et üksi süües ei pea saaki jagama. Kuid ta teadis! Teadis pagana palju rohkem kui tahtnuks.
...Ta ei ulgunud enam - ei kuu ega kaaslaste poole. Polnud enam päris kindel, kas tal veel häältki on. Vaikus oli tema saatjaks Tal ei olnud enam nime – üksi olles ei aja end kellegagi segamini. Oli vaikus ja peas pendeldavad mõtted. Oma hundiaruga sai ta aru, kuidas mõtted, mis keerlevad peas, ei lase tal keskenduda saagile. Et vaikus tema lõugades halvab võimalusi saagipüüdmiseks.
...Lumekoorikud rebisid käpad verele. Külm tungis läbi ta kõhetu keha sügavamale kui kunagi varem. Kuid ta ei tundnudki oma haavu. Ta ei lakkunud neid enam iial. Ja ta ei tundnudki külma. Ta ei värisenud enam iial. Ta ei otsinud enam kunagi kuud. Ja ta ei jää enam kunagi maha, kui on kord karja leidnud.
3.
...Ta vaid seisis metsaserval, lumi jala all katkisest haavast valguva vere abil punaseks värvumas. Ta vaid vaatas, kuidas kari, tema kari püüdis kinni põdralehma. Suur ja magus suutäis. Ahnelt imes ta pilguga karjas jagatavat võidurõõmu. Neelatusega kuulas ta kihvade pehmesse sooja lihasse vajutamise häält. Ja see verelõhn!
...Pikalt seisis ta kuuvalguses metsaserval, jälgides vanade kaaslaste kulgu. Nemad läksid eluga edasi. Nemad olid koos ja oskasid. Tema? Ta pööras end vaikides ümber ja lonkas piuksatust tegemata eemale. Ta ei tahtnud, et teised ta kohalolust teada saaks. See oli kord tema kari. Nüüd on ta üks. Nüüd on ta ainus, kellega peab jagama seda närust hiirt, kelle püüdmiseks tal veel jaksu ja mõistust on.

Kui jagati unistusi, olin esimesena kohal.
Kui jagati lootust, seisin järjekorra keskel.
Kui jagati unede täitumist, seisin...

Seisin,
..........seisin,
....................seisin veel natuke.
Ja ma sain sealt veel natuke lootust
ning mõne uue unistuse.

Nii ma seisin kesk väljakut:
seljas unistuste seljakott,
käes kilekotiga lootust
ning unede täitumine
......................visati lihtsalt mu peale.

Palju sellest külge jäi?
Palju mahtus mu taskusse?
Ma loodan, et piisavalt.
Ja unistan: pisut enamgi!

Ja ma unistan,
......................unistan,
unistan veidi veel
kuldkollasest päikesest,
soojusest silmis,
kätest mu ümber,
õnnest mu hinges,
lauludest,
............lugudest,
õnnelikest lõppudest,
lastest ja tähtedest,
tuulest ja kõuest,
vihmast ja veest,
soojusest silmis...

Ja ma unistan.
Ja ma loodan...
............natuke vähem.

Ehk maailm jooksis sõlme. Viimase kolme päeva jooksul on liiga palju ebameeldivaid seiku juhtunud. Mul on stress ja hirm ja tekkis tahtmine virtuaalselt halada (reaalselt ma ju seda nagunii ei tee...)


Kas uni toob rahu?
Kas rahu toob une?
Kas uni viib valu?
Jah, valu viib une.

Head und!

Lastest

Väikene inimene teeb võimalikuks võimatu ja õppetunnid, mida üks noor olend sulle pakkuda suudab, on nii pagana sügavad, et nende ignoreerimine muutub sõrmenipsuga võimatuks. On täiesti võimatu valesti hinnata hetki, mil kolmene, nähes emmet nutmas, astub juurde, paneb käed ümber kaela, teeb pai ja leelotab rahulikult: "Emme on minu kalline." Ja see rõõm esimesest lumest või suvistest poriloikudest. Koos hüppamise rõõm. Oskus panna oma "suur olemine" kõrvale, võtta kingad jalast ja hüpata sama suure plärtsatusega keset seda päikest, mis porilombil peegeldub. Ja need kummikud, millest saab vett välja kallata või kindad, mida on võimalik uskumatu arv paare päevas läbi leotada värskes lumes.

Minu ema räägib tänaseni, kuidas meie klassijuhataja talle selteas, et ta jälgis meie kooliteed kord. Ja sealt me läksime, mina ja mu parim sõber, koduni oli tervelt 200m ning selle läbimisega vabas positsioonis saime me hakkama veidi vähem kui kahe tunniga. Iga kivi vajas uurimist, iga putukas suunamist. Tuli piiluda üle lasteaia tara ning turnida vaiba kloppimise agregaadi peal. Tuli püüda keelega lumehelbeid ning teha pilvedest kujusid. Ema ei mõistnud, ja mina ei mõistnud kuni... Kuni ühel päeval, esimeses klassis käies, tuli mu laps värske lumega kolm tundi koju. Tad tulid sõbraga ja enda kinnitusel "otse". Heaküll, nad peatusid hetkeks lasteaia kõrval mäel, et paar korda koolikoti peal alla lasta ning ehitasid ühe lumest mao. Ja siis tegid lumeingleid ning pidasid maha sõja paari klassivennaga, kes samas suunas tulid. Nad tulid nii otse, kui värske lumega võimalik.

Ja need väikesed haledad vahele jäämised. Kuidas me ise lapsena päevikust lehti välja rebisime (ja tagavara päevikust keskele juurde panime), kui mõni märkus või "2" päevikusse ilmus. Ja kuidas ma esimeses klassis poes käisin. Salaja. Ema ei lubanud mul linna peal käia, seega mõtlesime sõbraga plaani detailselt läbi. Lugu oli ühene, kus mängisime ja mida tegime ning sünkroniseeritud lugu taskus, läksime ikka. Kõik oli viimase peal. Ainult, kui ema õhtul poodi jõudis, siis hõikas müüja talle: "Kuule, Aino, need on sinu lapse kindad. Ta unustas need maha." Tüng! Täielik tüng. Ja nii teeb iga laps ja nii jääb vahele iga laps - kes varem, kes hiljem, kuid sissekukkumine on alati hale. Oli ka minu lapse sissekukkumine esimeses klassis. Eks nad hiljem õpivad ära, kuidas oma vanematest mööda hiilida. Tüng on piisavalt suur, et õpetada ülimat ettevaatlikkust. Ju ka minu laps õpib aja jooksul ära, kus on mu nõrgad nurgad ningmillest annab mööda hiilida.

Järgemööda tulevad elustiili ja käitumise küsimused, mis sunnivad täiskasvanut oma isiklikku maailma aina uuesti ja uuesti ümber hindama, ennast kätte võtma, oma käitumist ja ajaplaneeringut parandama. Sa punastad, vajud mõtlikuks ning muudadki, sest tegelikult on sellel naasklil õigus.

Ja siis nad jõuavad lõpuks ikka, kus tahaks ilgelt tubli olla ja ise kõikide oma asjadega hakkama saada. Aga nad ei ole ju veel suured! Miks nad küll ei mõista, et selleks ju emad ja isad loodud ongi, et oma paisuva murega rääkima minna? Miks nad arvavad, et kui on jama, siis tuleb see lasta veel suuremaks minna ja siis veel ja veel, kuni lõpuks ei pea närv vastu? Ja siis on pisarad. On üks suur murede hunnik. Ema roll on vaid kuulata, ulatada taskurätik ning lõpuks naeratades teatada: "tead, nendest asjadest saab kergelt üle - unbsõlmega tossupaela lõikame maha ja paneme uue, selles teises asjas tuleks teha nii, selles kolmandas ma võin sind aidata ja neljas laheneb ka kergelt... Sa ei peagi seda kõike ju veel ise oskama. Räägi teinekord, räägi juba kolm päeva enne pisaraid ja pool südamevalu jääb ära." Teed lapsele pai ning aitad asju sättida.

Ja kas ta siis kuulab su soovitusi? Soovitusi teine kord varem rääkida ja südant valust säästa? Mina seda küll ei teinud. Vaevalt, et teisedki lapsed eriti. Ikka on vaja "ise". On ju selleks ajaks selgeks saanud, et kui näidata emale "1" päevikust, siis järgneb sellele jama. Aga, kui öelda, eilse ühe kohta "täna parandasin ära, vaata "5"", siis järgneb pigem lause "tubli, et ära õppisid ja järgi tegid, kuid teinekord..." Ja siis see kandub laiali paljudele erinevatele teemadele. Ka neile, mille parandamine polegi eakohane lapsele endale.

Ja neid ämbrite viisi valatavaid pisaraid. Ja neid meeletuid südamevalusid. Jah, mul on endiselt siiralt hea meel, et ma ei pea enam päevagi oma elus olema puberteet. Huhh!

Pärast seda, kui ma olin siia riputanud need kaks hundi pilti, tabas mind ootamatu emotsioon. Kuidagi nagu ei tahagi edasi kirjutada. Need oleks nii armsad esimese postitusena. Soovituse peale "pane hundipilt päisesse" krimpsutasin nina. See pole ju mina! Jah, nad on vastikult armsad ning nendest kirjutatud lood on kole (just "kole") hingeminevad, kuid mina ei ole ju hunt (või, noh, üksik hunt vist siiski). Ja kindlasti pole see klassikalises mõttes hundiblog. Aga mida enam ma mõtlen, seda selgemaks saab, et pagan seda kõike teab.

Igatahes lummas mind tänane ilm sedavõrd sügavalt, et hundid peavad (vähemalt hetkeks) taanduma. Lapsepõlve ilm! Puud on pea lehetud, kuid jalge all sahiseb pooleldi juba kõduvat pruunikat massi. Temperatuuri ei ole - pole sooja ega külma. On tuul. On südamest ja selgroost läbi õõtsuv tuul, mis toob endaga kaasa vaid unistused, lootused, ootused. Ja on pilved, maani vajuvad pilved, mille raskust kannavad ka lendu tõusta püüdvad lootused. Vihma ei ole, vaadet ei ole. On vaid lõppematu üksik tühermaa - ka siis, kui su jalad puudutavad kesklinna tänavasillutist.

Täpselt see ilm, mis kisub sind hoomamatu jõuga linnast ära. Kuhugi, kus on vaikus ja rahu, kamin, kohvikruus, üks viisakas raamaturiiul ning arvuti, kuhu kirjutada. Ehh, vat praegu tahaks koos läpakaga näiteks Võsul olla... Või päris omaette metsamajakeses. Oleks vaid selliseid kohti. Ja oleks vaid selliseid võimalusi...

Jah, sombune argipäev. Ikka uinud sa õhtul, et laps hommikul kooli saata. Tõused ise, et olla natukenegi maailmale kasulik. Ega ma palju ei suuda ega oska, kuid oma natukese katsun anda. Ja on unistus. Lakkamatu unistus igas vinguvas tuuleiilis, igas muru paitavas pilves, igas trööstitus puulehes. Tahaks lennata! Tahaks armuda? Ehh, krt seda teab. Vanaks hakkan jääma. Üksindus muutub pärisosaks. Ja nii ma tõstangi oma koonu nende pilvede sisse ning kiunatan. Ulgumiseks oleks vaja kuud, igatsusest kiunatamiseks aga just seda trööstitut novembrit.

Kõndisin täna mõtlikuna õues. Iga mu rakk uneles kirjutamisest, kaminasoojusest, õnnest ja armastusest. Suunurka kerkis naeratus, lood lendasid peas ringi ning otsisid võimalust paberile valguda. Vastu tuli üksjagu inimesi - kõik mornid ja tõsised. Kõrvuni jopedesse peidetud, suus kriipsuna koos nagu kardaks nad tuule käes oma hinge kaotada. Ei, ma ei tahagi nendega rääkida. Nad on nii meeldivalt armsad ja kodused oma emotsioonitu peitumise ja kihutamisega, veidi turtsuva hoiakuga sügistuulele ning natuke musreduvad kõdunevast suvest. Lumi! - on neile otsa ette kirjutatud. Elu ja argipäev ühel ja teiselpool lund. Ainult vihm oli puudu täielikust isoleeritusest.

Ja siiski on soov ärgata, tantsida, öös varje püüda, tuule nuttu sõnastada. Laulda ja lugeda, pugeda teki sisse, kohvitass käes, ning vaadelda laes lendlevaid unistusi. Neid on endiselt palju. Kas need kaovad, kui ma kord suureks saan? Või on need suuremad sellest, milliseks mina iial kasvada suudan? Varjud aknal võtavad lugude kujusid. Unistused kooruvad väiksteks helesinisteks lugudeks ning hirmudest saavad sügavsinised laulud, millel ikka veel unistus taga virvendab. Nad on suuremad kui mina. On alati olnud ning jäävad vist igaveseks ajaks sellisteks. Või mitte?

Veel google abi ehk nunnumeetri paitamise temaatilised fotod...

(see siis selliselt lehelt)
ja teine sealt:

No ja siis veel loomulikult selline lind:

Ainult minu jutus on üks teine liik - safiirsinise silmaga ja neutraalsema (täpne värv avaldamata ja ma oma eelistusi pigem ei maini) nokaga.

Nädalavahetusel leidis aset "kohtumine ÕSiga". Kui alustada algusest, siis esmase huvi tekitas üks vana kuulus ornitoloog, kes teatas, et Rait on väljasurnud hiidlinnu nimi. Põln'd õrna aimugi! Aga koju jõudes sai kiusatus minust võitu ja nii ma google otsingusse nime sisse lõingi. Selgus, et oligi olemas selline lind nagu raitlind. See selleks, hoopis lahedama vaste andis eki.ee - ausõna, mul polnud siiani aimugi,. et mu emakeeles on olemas tähenduslik sõna "rait". Siiani oli ta lihtsalt poisslapse nimi (mille õde mult kunagi pännas). Õnneks on internet suur ja lai (või peaks ütlema "õnneks on internet rait" ning annab igasuguseid ilusaid vasteid. Tilluke raitlinnu skelett (hiiglaslik jaanalinnu sugulane, nagu ma aru sain <- Rait ja Jaana on sugulased?):

Nii, nüüd on esimesed eesmärgid täidetud: story on koos ning lapsele printisin ka üleeile välja. Ja ta võttis paberid, istus maha ja luges ja luges ja luges.... 6h hiljem tõusis püsti ja küsis: kas sa hakkad nüüd kohe järge kirjutama? Saanud minu eitava vastuse koos seletusega, et selleni läheb aega. Tahaks enne selle teksti saada keeleliselt korda ning lahti nendest jamadest, mis mind ennast veel häirivad. Tulemusena on mul nüüd laps, kes peksab mind arvutisse (varem üritas mind siit ära saada). Tal on vaja, et ma muudkui loeksin ja parandaksin ja kähku valmis saaksin. Veel on tal tekkinud mingi häda, et ma peaksin oma sitast suhtlemisoskusest üle saama ja hakkama otsima kirjastajat. No, et tema tahaks lugeda seda "raamatut". Parim võimalikest komplimentidest: minu joonistamist vihkav laps on end kaks päeva lõbustanud huntide ja luikede joonistamise õppimisega. Kümneid sinise silmaga musti luiki ning peotäis hallhunte... (Ehh, ma olen natuke-väga rahul).

Järgede lugu hakkas mõttes jooksma juba ammu. Sel hetkel, kui ma nägin, et hoolimata tõsiasjast, et minu süda kuulub Elynale, on lugu hakanud keerlema Elysabethi ümber. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult väärib nooruke Elyna "oma lugu". Mõtted keerlesid, ideed istusid sülle ning ootavad nüüd kannatamatult paberile valamist. Seejärel aga jõudis kohale, et päris nii ei saa ju, et tüdrukutel on kummalgi oma lugu, kuid kroonprints on vaid kõrvaltegelane. Ka tema väärib "oma" lugu. Nii sündiski düsgraafikust grafomaani peas idee triloogiast... Hale! Ma olen HALE! (Loodetavasti ei ole ma nii hale, et unustan teostuse käigus esimese klassi matemaatika.)

Aga esmalt tuleb esimesega hakkama saada. Palju-palju probleeme...

Uskumatult keeruline oli leida (vähemalt) kahte inimest, kes viitsiksid lugeda. Huvitav, kas siin jookseb mingi eestlaslik joon, et tahaks aga nagu ei taha küsida ? Või olingi ma inimesed ära hirmutanud kuidagi? Hmhh, no ok, pika vindumise peale ja isikliku küsimisega õnnestus siiski nappidega (nelja päevaga) leida kaks õnnetukest, kes saavad... ma ei teagi, mida täpselt teha...

Ma armastan oma blogi ja ma vihkan oma blogi. Nii veider kui see (mulle endale) ka ei tundu. Teisalt ongi raske vihata midagi, mis külmaks jätaks... ehh, pagan, kaine peaga annab ka sassis olla...

Aga hoopis teisest ooperist. Järgmine nädal algab Tartu võistkondlik. Ega kellelgi ole tiimi, millest täpselt üks käsi puudu on? Ma olen tol ajal nimelt partneri ja tiimita praeguse päikese valgel. Oeh, sorry, vale meedium taaskord küsimuse jaoks, millele vastust ka tahaks, aga muud meediumid ei kipu ka kuidagi paremaid või kõlavamaid vastuseid andma.

Nonii. Viimase 24 tunniga olen ma suutnud rohkem või vähem edukalt läbida faase: "nüüd tuleb see asi läbi lugeda", "nii palju kirjavigu pole võimalik teha", "appi, kui loll tekst", "ise ma sellist asja küll kunagi ei loeks", "öökimiseni juba sellest lugemisest ja kirjavigadel ei paista otsa", "midagi siin nagu ikka oleks aga mida stiil!", "See asi mulle üldse ei meeldi", "see tuleb ümber teha, aga ma ei tea, kuidas!?", 2siia tuleb vahele kirjutada", "see on veel täitsa puudu", "hea küll, hakkame nüüd juurde kirjutama", "trükivead said otsa, stiilivigu ja logisemisi on masendavalt palju", "ei mõtle vigadele, kirjuta need puuduvad ja üle libisetud asjad vahele",...

Ehh, pagana palju mõtteid ühe tillukese teksti kohta. See, et ma ise sellist teksti mitte kunagi raamatukogust ei laenutaks, ei tule muidugi üllatusena. No mulle ei meeldi tibifantasy. Aga tibindus ei ole siiski hingele võõras. Miks peakski inimene võtma lugemiseks mõtteid, mille sarnaseid ta isegi genereerida oskab. Loogiline ju, et lugemisega tahaks kätte saada neid emotsioone, millist originaalaju toota ei oska (kuid mis siiski elamiseks vajalikud on).
Muud nagu polegi.

Ahjaa, hakka või kontrollima, kas mu blogi ikka võimaldab kommenteerimist. Ka testkommentaari kirjutamine oli eile hetkeks juba päevakorras, aga ma ei viitsinud välja logida...

Mul on arvutis üks fail "Uitmõtteid unarusse jäetud südames" ja selles failis on koos peottäis minivorme - uitmõtteid. Faili loomisaeg on määratletud äärmiselt ebarahuldava perioodiga minu elus, kuid aja jooksul on sinna pudenenud uitmõtteid siit ja sealt. Ka paar blogiteksti on sinna ära eksinud (näiteks võililledest). Ma jäin otsima ühte teksti, mis hoolimata sellest, et on vaieldamatult kõige kurvem tekst minu elus, on mulle siiski südamelähedane ja lõpuni kallis. Ometi ei pane ma mitte seda teksti. Jah, ma lugesin ta läbi lummusin taas nartsissi kombel ja pilk peatus hoopis teisel. Ajastu on sama, kaheksa aastat tagasi, kuid hoopis muie tuli peale. Njahh, Jordani lugemine pani selle teksti minu jaoks pisut teise valgusesse üle mitme aasta. Aga just selline tunne on Jordanit lugedes... ja mis seal salata, ega mu isiklik elu ka kuidagi musternäidisena ees ei laula...

Mis küll on need nii hullumeelselt meelad meelitused, mis sikutaksid tundelisema lause üle mehe huulte?

Kuidas meie, mehed ja naised, küll nii kaua kõrvuti eksisteerinud oleme, koos ühise asja nimel liikunud ning ometi teineteise keelt pole selgeks õppinud? Meie seas pole isegi tõlke! Mitte ainumastki.

Kas tõesti oleme nii erinevad? Kui me sedavõrd erinevad oleme, kuidas küll meie vanemad nii paljuks ühise keele leidsid, et valmis meisterdada meid? Võtta idee, valada see materiaalsena vormi ning lihvida seejärel nurki ja õnarusi paarkümmend aastat, et meie taas üksteist ei mõistaks. Jah, et me taas eksiksime, seda ühist keelt püüaksime, keelkondade erinevusest saadud valusaid haavu neelaksime, püsiksime rajal, kui oleme selle leidnud ning seejärel kasvataksime oma tütardest naisi ja poegadest mehi.

Ja nemad ei mõista teineteist.

Kas poleks siis juba mõistlikum leida ja kokku kirjutada keel, mida me kõik mõistaksime? See pole vist võimalik. Ka meie häälepaelad on erineva ehitusega, rääkimata südamest ja mõistuse, mõtlemise keerdkäikudest.

Jah, keelt ei tule aga meie tuleme. Tuleme ikka ja taas, põlvkond põlvkonna järel. Kust või kuhu- see pole küsimus. Peaasi, et me ikka tuleme! Käest kinni, suudeldes, kallistades, kirveid ning vihaseid sõnu loopides. Valust kõveras, vihast pulbitsevatena, õnnest ja armastusest särades, hõõgudes ükskõik-millise-tunde ajel tuleme me ikka ja taas.

Lootus on meie ühine keel. Lootus õnnest ja õnnestumistest, lootus leida lohutust meeleheite ja purunenud elude hetkeil. Mingi imelik sära silmis, värin hinges ning ootused kõigele ilusale tuhmistavad kukkumise valu ning mõistmatuse teravused hingest. Ja keelt pole vaja, vähemalt hetkeks. Vaja on lootust ja ainult lootust, et me mingil moel teineteise keeli tundmata siiski mõistame üksteist murest ja õnnest, kallistustest ning valusatest löökidest.

Mõistame südame, mitte mõistusega, rääkides südame, mitte suuga. Tundes ja tunnetades teist. Siis ongi kinni käest, suudeldes, kallistades, kirveid ja vihaseid sõnu pildudes. Ja me särame, hõõgume ükskõik-millise-tunde ajel ning tuleme! Ikka ja taas! Igavesti.

Aeg on nii kaugel, et ma vaikselt hakkan otsima katsejäneseid, kes tahaks lugeda, kommenteerida, küsimusi esitada ja mind mõtlema panna. Kui on julgeid, siis paluks mulle teada anda.

Täna pärastlõunal rääkisime lapsega, et tegelikult on kirjanikud ühed eriti jõhkrad loomad. Esmalt loovad nad karakteri, siis tapavad ära enamuse tolle perekonnast ning sunnivad ta väevõimuga kangelaseks. Ja millisest pasast neid kujusid läbi ei lohistata, tahab see vaene kangelane siis või mitte. Jä pärast kogu seda sõnnikut on võimalus, et tüüp elab õnnelikult elu lõpuni. Seda muidugi vaid juhul, kui kirjanik ei otsusta teda ära tappa. Siinkohal pole kaitstud mitte ükski tapmisviis. Ja siis on veel tegelasi, keda põhimõtteliselt ainult selleks sisse kirjutataksegi, et saaks teda ära tappa.

Ja kui sellest kõigest veel küllalt ei ole, siis hakkab kirjanik mängima lugeja südamega. Võtsin siis ette G.R.R.Martini esimese raamatu. Lugesin lapsele muidugi eelnevalt sõnad peale, et ma EI sooviita seda raamatut lähema paari aasta jooksul (kasvagu enne veidi). Avasin raamatu ja lugesin ette selle koha, kus Robb ürghundikutsikad leidis. Kõik need kirjeldused, kuidas kutsikas end Brani põse vastu surus ja kuidas Jon oma lumivalge leidis ja... Ja siis ütlesin, et hea hulk hunte ja nende peremehi saab surma juba üsna pea. No nii ei tohi ju! kirjutada maailma kõige nunnum ja armsam kogemus poiste ja kutsikatega suvises (põlvini) lumes ja siis neid armutult tapma hakata. Pff.

Ja nüüd ma siis seisangi küsimuse ees. Ei, mitte selles pole küsimus, kas tegelane sureb. Küsimus on vaid selles, kas tema laip leitakse või mitte.

Nüüd aga sisenes Maylisa oma isaga. Isa käevangus lähenes ta ebamaiselt nõtkel sammul Sfeinile. Vanad traditsioonid, muigas Sfein. Hoolimata sellest, et juba sajandeid peeti kihluse katkestamist tabuks (põhjendatud katkestamiseks oli vaja enamat kui kuute varvast), ikka veel tõi pruudi isa alati oma tütre mehe juurde. Sel moel justkui rõhutades, et tal on kuni viimase sekundini õigus oma tütar eemale juhtida ning peigmehele "ei" vastata.

Viimased päevad olen ma siis suures osas pühendanud veidi jaburate küsimuste kirjutamisele suvalistele lehenurkadele ning hiljem neile vastamisega. "Mis see kuninga asi on?", "Mida krdit sa mõtlesid? Kas üldse?", "Kuidas nägi? Mida aimas?", "Emotsioon?".... Pff, päris naljakas on kohati... ja veelgi rohkem on piinlik...

Ma kasutan tekstis tänaseni blogi numeratsiooni. Hoolimata sellest, et osades kohtades on pool maha kriipsutatud ja teistes kohtades on tekst kolmekordselt pikemaks veninud. Vaatasin täna seda ebaühtlust ning jõudsin taas järeldusele: müts maha kõikide ees, kes oskavad oma tekste peatükkideks liigendada (nii, et see oleks loogiline, võtaks kokku, kuid ei hakiks teksti). Hmhh. Eriline austus muidugi neile autoritele, kes, lisaks osavale liigendamisele, oskavad neile peatükkidele sõnalisi pealkirju panna. Karta on, et seda ma isegi ei ürita. Vähemalt mitte veel.

Aga tekstis sees olla on lahe. Kui pagana lahe on ärgata hommikul teadmisega, et öösel unesnähtu toimus sinu sõrmede poolt välja mõeldud lossi saalis kuningate ja printsessidega sinu loost. Mõni vestlus või vaidlus ja alati ning igavesti väljaspool teksti raame. Midagi nende tulevikust, millest käesolev lugu veel ei räägi. Või midagi minevikust, mis konkreetse loo seisukohalt on ebaoluline. Ja kui bussi peale kõndides jooksevad silme ette kleidid. Ja kui suitsupausil olles arenevad mõttes kümned kõrvalliinid, mida ma sellisel moel sissepõimida ei oska (ja kohati ka ei taha).

Lõppu siis veel tsitaat ääremärkusest: "Naiivsus pole voorus mitte üheski vanuses, kuid täiskasvanu puhul on ta suisa õõvastav roppus. Palun, vähemalt püüa olla natuke vähem naiivne kui sa oled!!!" Eks ma üritan. Ja lähen, mängin, nüüd edasi.

Ahjaa, lubasin verd: ma lähen nüüd tegelasi tapma. (Edasi võitude poole!)

Vikerkaaremaa

Aga natuke algusest siiski (maamärgina iseendale, et tegelikult võiks (peaks) ka sellega kunagi tegeleda).

Kevadine pühapäeva hommik oli vaikne ja rahulik. Hommikusöök söödud, vaatas Marie aknast õue – isegi päike paistis kuidagi laisalt ja soojalt. Ema askeldas omi tegemisi, koristas ja pesi pesu. Temaga praegu mängida ei saa. Kõik tubased mängud tunduvad nii igavad, kui päike läbi akna sulle otse silma paistab ja lausa meelitab õue.

„Emme, kas ma tohin õue minna?”

„Muidugi võid. Kevadised soojad ilmad just selle jaoks ongi, et pisikesed lapsed saaksid lõputult õues mürada” naeratas ema ja jätkas pesumasina täitmist.

„Ma võtan Urri kaasa” hõikas Marie veel ukselt ja läinud ta oligi.

-----

Aga mida sa seal õues ikka teed? Kaisa oli maale sõitnud ja Magnus ei tohtinud köha pärast õue tulla. Brigita pidi harjutama klaverit. Siin on ka igav, mõtles Marie mossi vajudes. Urr sabapidi peos lonkis ta kahe mänguväljaku vahel aga teha polnudki nagu midagi.

„Kas sa pead mind kogu aeg sabast sikutama?” küsis korraga üks vaikne hääleke. Mariele tundus nagu oleks Urr seda öelnud. Ehmatusest lasi tüdruk kaisuloomal sabast lahti.

„Ai! Nojah, ega asfaldile kukkumine ka just meeldiv ole. Hea, et ma plüüžist olen, muidu võinuksin ninaluu murda.”

„Urr, sa räägid!” Marie silmad lõid särama. Kas tõesti on võimalik, et tema Urr räägib nagu need tegelased raamatutest. Sipsik ja... No kindlasti oli neid veel, kuid rohkem tüdrukule ei meenunud. Raamatuid ta ju eriti ei armastanud ka. Teate, lugeda on jube raske, kui see veel hästi välja ei tule. Palju lahedam ja mõnusam on, kui emme õhtul mõnda põnevat juttu ette loeb. Mitte mingisugust tittede muinasjuttu vaid tõeliselt põnevaid seiklusjuttudega raamatuid.

„Muidugi ma räägin.”

Nüüd sai Marie enesevalitsuse tagasi ning lõi käed puusa: „aga miks sa varem rääkinud ei ole?”

„Esiteks: võta mind maast üles,” alustas Urr. Marie võttis ta eriti hellalt sülle tegi pai, et Urr enam nii mossis ei oleks.

„Teiseks räägin ma vaid siis, kui mul midagi tähtsat öelda on. Ja üldsegi ei suuda ma siin maailmas rääkida. Ainult siis, kui me vikerkaaremaale lähedal oleme ning sedagi vaikselt. Aga seal, Vikerkaaremaal, seal olen ma juba suur ja võimas tiiger ning urisen nii, et mets kajab. Pisemad loomad võin kogemata lausa minema puhuda”

„Mis Vikerkaaremaa? Kas selline koht on siis tõesti olemas?” küsis Marie.

„Muidugi on, sa ju ise joonistasid ka kunagi ühe pildi, kui ma vaikselt sosistasin, kuidas seda tegema peaks.”

Urr oli kuidagi suurem ja raskem kui enne. Mariel oli teda juba päris raske süles hoida.

„Vaata, seal eemal on suur tume pilv. Kui sadama hakkab, ilmub sinna alla vikerkaar,” osutas Urr vasakule. „Lähme sinnapoole, mis sa ootad”

-----

„Sa oled raskemaks muutunud,” hingeldas Marie, kui nad pilvele lähemale jooksid.

„Natukene kanna mind veel, palun. Kui me veel lähemale jõuame, siis suudan ma juba ise joosta.”

Nii nad jooksid: väike tüdruk, kelle süles oli pehme pruun kaisutiiger, kes iga sammuga pisut suuremaks kasvas. Urri kasukas tundus juba päris loomakarvana ning pehme naha all oli tunda luid.

Marie jäi seisma.

„Ma enam ei jõua”, ohkas tüdruk.

„Vaata, sajab!” Hõikas Urr juba üsna sügaval toonil urisedes. Marie vaatas pilve poole. Tõesti, hallid triibud langesid pilvest alla. Selja taga paistis päike.

Pilv lähenes ning peagi langesid esimesed vihmapiisad ka Marie kleidile. Samal hetkel tekkis otse nende ette vikerkaar.

„Lähme!” hõikas Urr ning pistis vikerkaare poole jooksu. Marie vaatas hetkeks imestunult oma tiigrit. Urr polnud enam üldse pehme töntsjalgne kaisuloom. Ta oli suur ja uhke tiiger. Päris tiiger ja pealegi valge!

„Oota mind ka!” hõikas tüdruk Urri poole ning hakkas kiirustades tiigrile järgi jooksma. Tal oli ükskõik sellest, kas ta kleit ja juuksed märjaks saavad. Kingad juba lirtsusid ning pritsisid pori igale poole.

Ootamatult vihm tugevnes ning siis juhtus midagi kummalist. Urr hüppas korra ning kadus. Paistis nagu oleks ta hüpanud otse vikerkaare sisse. Täpsemalt tüdruk ei näinud ning joosta polnud enam kuhugi. Igal pool ainult sadas lakkamatult.

„Urr! Urr, kus sa oled?” hõikas Marie, endal nutumaitse kurgus. Kuid vastust ei tulnud kuskilt.

Korraga muutus kõik Marie ees valgeks ning suur ja graatsiline tiiger hüppas otse tema kõrvale.

„Hei, valitsejanna! See tüdruk on minu sõber. Palun luba tal koos minuga Vikerkaare maale tulla. Ma ju tean küll, et tal pole veel päris oma vikerkaart tehtud aga palun.” Hõikas Urr valgusesse.

Marie ei saanud aru, kellega Urr räägib, kuid igal juhul pidi see keegi olema väga tähtis isik. Igaks juhuks tegi ka tüdruk ebalevalt kniksu ning vaatas selles suunas, kuhu Urr näis vaatavat.

Kui ma omal ajal kooli läksin, siis olin ma veendunud, et ainus asi, mis on lugemisest veel hullem, on kirjutamine. Raamatute lugemine kõlas keskmise piinamisviisina, kuid lugemispäeviku täitmine oli "hullem kui surm". Nii ma esimese klassi läbi käisingi: aabitsa tekstid luges õde ette, osa kohustuslikust kirjandusest ka. Etteütlusi kirjutasin vähemalt kolm korda enne, kui kolme välja venitada suutsin. Lugemispäevik asendas põhiliselt jalgpalli. Suure vigina ja pobina peale väisin ju kirjutada aga joonistada!? Jumala eest, ei! Õde joonistas. Ja kui vaja, siis ka õde kakles hoovi peal nendega, kes mind solvama tulid. Mul on lahe õde. Ja siis kuskil veidi enne 10-aastaseks saamist käis plõks, teine, kolmas ning ema vingumine "loe oma kohustuslikku kirjandust ka vahel kasvõi natukenegi" asendus lausega "palun ära loe kogu aeg, rikud silmad ära". (Saa sa neist suurtest aru - loe, loe, ära loe...)

Mõne aasta eest läks kooli mu tütar. Lugemisest püüdis ta end võimalikult kaugele hoida. Aabitsatekste oli ta nõus täpselt ühe korra läbi lugema, raamatud olid kasutuskõlblikud vaid külmrelvana, etteütlustest vigadeta sõnade leidmine oli kunst omaette ja kui te teaksite, kui palju kordi ma olen kuulnud inetuid lauseid lugemispäeviku kohta... Oeh. Ja alustasin mina seda: "Ütle, mida iganes sa lugeda tahaksid, ja ma leian sulle selle raamatu", "Loe natukenegi", "ära jäta viimasele minutile"...

Ja siis esimese klassi alguses. Ta oli haigena ühe päeva kodus ning kui ma õhtul koju tulin, leidsin eest joonistuse. Ühele paberile oli joonistatud vikerkaar ning selle kohale trükitähtedega VIKERKAAREMAA kirjutatud (arvatavasti olid mõned vokaalid pikkuselt puudelised, kuid see pole oluline). Igatahes kasvas sealt välja mõte kirjutada talle ja temast üks jutt. Tema lemmikkaisukast ja vikerkaaremaast, kus elavad haldjad ja tiigrid. Loomulikult on seal ka oma paha ning väike marie peab maa päästma, kuid selleks on vaja õppida korralikult lugema.

Selle loo saatus on olnud üsna sarnane Elyna omale - pärast kirjutamist sain ma ise aru, et sellisel kujul on ta totaalne jama ning vajab tõsisemat töötlust ning kõrvale ma ta paningi. Ainult Marie luges... ja hoolimata sellest... kuskil veidi enne kümneseks saamist käis üks suuremat sorti klõbin ning ma alustasin juttu "katsu enne keskööd magama jääda", "ära väsita oma silmi liialt", "raamat ei jookse eest ära", "loodusõpetuse kodutöö tuleb ka ära teha"... (peaaegu võiks arvata, et ma olen vahepeal suureks saanud).

Ja nii see lugu lõppes. Süžee jäi muutumatuks. Ka ajaliinid ja valdav enamus dialoogidest. Ometi ma kukkusin mingis mõttes läbi. Osa vahepealsest tekstist oli liiga hüplev, osa liiga naiivne ja ma olin sunnitud seda muutma (Käsi ei tõusnud päris nii kirjutama) ning lugejate säästmiseks eemaldasin mõned riietuse kirjeldused. Tükati, ning alati teades, kuhu järgmiseks maanduda. Selline fikseeritud sihtidega kirjutamine oli minu jaoks uus ja õpetlik kogemus. Dialoogidega on pagana keerulised lood. Neid on võimatu kirjutada nii, et nad endale head tunduksid. Sellest johtuvalt ajasin vihikust näpuga järge ka siis, kui sealne päris õige veel ei tundunud.

Mida ma veel õppisin? Sain kinnitust, et seitsmendaks klassiks ei teadnud ma emakeelest veel veeranditki sellest, mida ma täna tean (ja ka täna on keel suhteliselt vigane ja logisev). Seal oli näiteks sõna "või-bolla" ning hulgaliselt kõikvõimalikke eksimisi sulghäälikute osas. Kirjavahemärke pole ma kunagi osanud panna. Samas ei oska ma ka lihtlausetega kirjutada (kuigi ma endale pidevalt meelde tuletan: õpi selgeks, et eesti keel lubab kasutada tekstides punkti ka üksikuna).

Õnnelik lõpp ning kaks armunud teismelist neidu. Hmm...

Kuna ma näpuga järge ajasin nii sellel, mis kirjas kui sellel, millest üle libisetud, siis pole ta veel kaugeltki vormis, millisena ma ta Mariele lugemiseks tahaksin anda. Sada muudatust on vaja teha ning tuhat kirjaviga parandada ning seejärel öökimiseni uuesti ja uuesti läbi lugeda. Aga eile tekkis mulle pähe täpne lõige kleidist, mida noor Elysabeth võiks kanda peol, mil tema (uus) kihlus Zimdewiga välja kuulutatakse. Naljakas, sest ennast seon ma alati pigem Elynaga (Küllap tuleb ka Elyna kleit).

Ja nüüdseks ei olegi ma ainus, kes seda kunagi lugenud on. See oli mäng. Mäng, mida ma mängisin viie joonelise vihiku ning sulepeaga (just sulepeaga). Mäng, mida sai mängida salaja ja ainult siis, kui ma üksi kodus olin. Õde oli meist see, kes kirjutas perfektseid kirjandeid. Mina tegin seda enamasti lakooniliselt ja miljoni kirjaveaga. Kui mul oleks ka tekkinud mõte seda teksti kellelegi näidata, siis oleks mind takistanud hirm saada naerdud: "vaata, siga õpib lendama". Ma ei mäleta, et oleks tahtnud. Suurushullustus tuli hiljem. Aga see tekst oli tol perioodil jälle liiga lapsik ning vana ja oleks olnud vaja ümber kirjutada enne näitamist. Njah, ta seisis isegi minu eest peidus. Korra viie aasta jooksul vaatasin vihikute kuhja, naeratasin ning laususin mõttes: "vahest tuleb ka teie päev kunagi." Seega, kallis blogikülastaja, sa oled esimene.

Igatahes kokku oli väga tervendav ja värskendav kogemus.

p.s. Ma endiselt "jumaldan" bloggeri tekstikujundamis, -küljendamise avarust ja avatust.

Varvas!

Tragikomöödia natuke liiga mitmes vaatuses.

Proloog: Pole küll otseselt varbaga seotud, kuid annab imeliselt edasi mõtet: küll see laps on ikka kaua loll. Ma arvan, et tegemist on ühe tobedaima "õnnetusega" minu elus.
Tüdrukud, 11. klass, ootavad staadioni serval kehalise tunni algust septembrikuises õhus. Vaevu mõned päevad enne kooli on töömehed teinud suure töö - asendanud vanad staationi servalauad uutega. Nii need vanad vedelesidki staadionimajakese ees, mullased ja roostes naelu täis. Ootasin koos teistega tunni algust ning nängisin omaette lähedalasuva lauajupiga. Toetasin jala naelateraviku peale ja võtsin ära; lisasin natuke raskust oma toetamisele... ja võtsin ära... Ühel hetkel tõstsin teise jala õhku, käis naksatus, toetusjalg vajus, teine jalg libises kiirelt maha, katkine toss naela tosast naksatuseda ära ning toss jalast (kontrollimaks kahjustusi, sest valu ma ei tundnud).
"Ah, ei ole midagi. Toss on katki ja sokis on auk, kuid jalast ei tule grammigi verd." Sellise seletuse said sõbrad esmaülevaate põhjal.
Nemad aga muudkui nurusid, et näidaku ma haava... ja kui ma lõpuks jala tossult tõstsin (tõestamaks oma veretut pointi) jäi maha kapitaalselt verest läbiimbunud jalanõu.
Njahh, karistus oli muidugi võimas - nädalate viisi läks jalg õhtuks ikka julmalt paiste ning koolis sai "nappidega" käia. Lisaks on mul sellest jaburusest igaveseks ajaks mälestus - mingi tükk paremas jalalabas.
1. vaatus: Sõbrad olid külas, kui ma ootamatult, astudes, tundsin torget varbas. Kiirpilk tuvastas hambaorgi tilpnemas vasaku jala suure varba juures pooleldi ühel pool sokki, pooleldi teisel pool. No ju ta torkas korra, kuid libises siis ikka varbast mööda ja läbis vaid sokiotsa. Kergel liigutusel tõmbama asudes jõudis kohale, et see ei ole mitte sokk, mis seda hambaorki paigal hoiab. Seda ma enam külalistele öelda ei julgenud. Istusin maha, surusin sõrme tugevalt vastu varvast ja tõmbasin raksuga orgi välja nii sokist kui varbast. Verd väga ei tulnud ning suurim kahjustus oli nahale õnneks.
2. vaatus: Olime lapsega veekeskuses, lösutasime niisama ja nautisime päeva (piletid, mida kasutame, sai laps Tartu Maratoni lastesõidu loosiauhinnaks). Ootamatult ma libisesin ning tõstsin tasakaalustamiseks hooga parema jala. Kahjuks oli lapsel tekkinud hetk varem idee, et peaks mind talla alt kõditama ja üritas parasjagu kummarduda mu kohale. Hetk hiljem oli seis selline: minu suur varvas oli välja löönud lapse ühe (juba vahetunud) hamba ning lõpetanud oma retke küüntpidi tema suulaes nahka lõhkudes, tema allesjäänud hambad aga olid kõvasti ning kindlalt surutud minu suure varba ümber. Terve kuu lootsin paistes varbaga longates, et ehk on ta veel nii noor, et kasvatab uue hamba. Õnneks, aja möödudes, said mõlemad meist terveks.
3. vaatus: Mõni aeg hiljem, astudes arvuti suunas, tajusin taaskord torget (seekord parema jala suures varbas). Jalga tõstes tuli tunnistada pilti: hambaork (mis ilmselgest lohakusest oli laualt maha kukkunud) rippus suure varba keskelt alla. Istusin rahulikult maha ning tõmbasin elu paratamatusega hambaorgi varbast välja. Seejärel suundusin jalga pesema ning a-septiga üle sussutama. Ma kahtlustan, et see oli üks vererohkemaid õnnetusi, mis minuga iial juhtunud on (väljaarvatud ehk seik kuuendas klassis, kui ma iseseisvalt kingakontsi vahetades endale üsna haledalt kätte lõikasin - aga kontsad said vahetatud ja ma olin ikka sigauhke enda üle), seega hiljem sai lapiga kogu elamine veelkord üle käidud.
4. vaatus: Ei mingit pikka kirjeldust: hambaork varbas vol. 3 <- sellise nime sai messengeri staatus.
5. vaatus: Läinud nädalal läksime lapsega Prismasse. Enne silla peale minekut rääkisin üle liiklusskeemi Sõpruse sillal ning lisasin, et pärast silda keerame silla alt läbi. Ta palus, et ma ees sõidaksin ja mina, vana loll, läksingi. Ma ei tulnud selle peale, et sillalt maha pöörates muutub ta kohe julgeks ning tuleb mulle paremalt poolt kõrvale. Nojah, järgmise pöörangu juures oli tulemus lihtne - mu parema jala säär sai ühelt küljelt raseeritud ja kooritud ning kolmas ja neljas varvas olid kuskile tema ratta kodarate ja raami vahele kiilutud. Iuks! Pahurdasin päris mitu tundi ning lonkasin kuni uinumiseni. Õnneks oli järgmiseks päevaks seis märksa viisakam.
6. vaatus: Palju õnne sünnipäevaks, Mairi! Istusin eile lapse toas põrandal, vasak jalg tagurpidi (tallaalune õhus), kui ootamatult hüppas laps (keda onu kiusama hakkas) ning maandus kogu om 50 kiloga kandapidi mu tagurpidi varvastele. Krt, see on esimene kord, kui ma tõsiselt mõtlen, et äkki peaks oma varvast kuskil erakorralises näitama (kuigi jube loll on minna ja kirjeldada: laps hüppas varba peale)...
Njahh, loodetavasti saan ma oma varvastega edaspidi paremini läbi...

Ilusat nimepäeva sulle, unimüts!

Mõnus hommik oli täna. Uni lahkus mu juurest veidi pärast seitset, keetsin tassi kohvi ning pesin viimased eilsest jäänud nõud ära. Istusin köögilaua taha ning nautisin tegusa hommiku puhul iga viimset kui kohvisõõmu. Kõrvale inglise hommikusöök ja tuju aiva paranes (mitte, et tal juba ärgateski miskit viga oleks olnud).

Uksest väljudes vedasin ninaga läbi karge augustihommiku: "sünnipäev on tulemas" ja "Mariele peab koolikotti otsima hakkama". Njahh...

Kell 10 helises taskus mobiil. Teises otsas minu ema:
"Kas sa magasid, jah?"
"Ee-ei"
"Ilustat nimepäeva sulle"...

Kell 11 helistas isa (ju ta jõudis sel ajal postimehe lugemiseni)
"Noh, kas ma sain su üles ajada või olid juba ärkvel?"
...

Keskpäeval tuli kõne tütrelt:
"Tere emme! Ega sa ei maganud? Ma ei tahtnud varem helistada, et äkki sa alles magad"

Tundub, et mul on õnnestunud endast luua igimagaja kuvand. Või, tegelikult, pigem mingisugune nahkhiire sarnane - keskööl helistades ei eelda neist keegi kunagi, et ma juba voodisse oleks kadunud.

Igatahes päev on ilus - täitsa minulik. Ehk võiks veidi enam olla tuult ning kuskilt ühe äikese välja võluda, kuid kurta ei saa küll millegi üle - õhus on augustit!