Lastest ja koolist võiks vist lõputult kirjutada. Kuni koolini on nad sinu lapsed. Koolis saavad nad ootamatult inimesteks, keda ümbritsevad haiged reeglid koos kohati totakate inimeste ja kindlasti haige propagandaga (ma igaks juhuks ei hakka hetkel lahkama "kooli maine" ja ego küsimusi, sest sellisel juhul läheks ma juba liiga endast välja).
Kogu meedia räägib pidevalt, kuidas lapsevanemad ei hooli oma lastest ning probleemid algavad sealt, kus kool küll tahab lapsevanemaga dialoogi aga lapsevanemad ajavad sõrad vastu. Enamik neid, kel oma lastega seoses on olnud kokkupuuted kooliga, millegi pärast irvitavad hüsteeriliselt selle väite peale. Valdavalt seab kool reeglid, mille alusel suheldakse ning üldjuhul need ei kattu pea üheski punktis tavalise tööinimese argirutiiniga.
Mis peaks sinu meelest olema kunstiõpetuse eesmärk algklassides? Minu ülimalt naiivne ja lapsik lähenemine sellele küsimusele andis vastuseks: loovuse arendamine, enesetunde ja mitteverbaalse eneseväljendusoskuse parandamine ning sellele lisaks ka käelisele osavusele, vaatlemisoskusele ja tehnikale. Peamine peaks olema siiski idee arendus loovalt, mõtlemisvõime ning alles sinna järgi tehniline teostus... Ideaalis peaks olema tegemist tunniga, mil mitte ükski laps ei tunne end halvasti ning lausekatked stiilis "ma ei oska joonistada" peaksid lapse ellu saabuma alles millalgi hiljem (ja soovitavalt - mitte kunagi).
Jõudes nüüd ringiga tagasi selle juurde, kuidas kodu ei taha kooliga koostööd teha. Sügisel, kui mu tütar teatas, et ta ei oska joonistada, uurisin kunstiõpetuse õpetajalt, milles asi. Tagasisideks sain, et plika vahib aknast välja ega alusta koheselt tööga ning siis jääb ajahätta. Uurisin tasahilju ja viisakalt, et kas siis on ehk ajad, mil aeglasemad (ja kõik, kes te mu tütart tunnete, teate pagana hästi, et ta on kõike muud aga mitte aeglane ega hajameelne) saavad oma töid lõpetada, kuid selles küsimuses oli vaikus - teine klass peab suutma alustada joonistamist kohe (mõtlemine ja loovus on ebaolulised) ning lõpetama paberi (A3) katmise värviga 45 minuti jooksul. Puhisesin omaette teema idiootsuse pihta. Ma ei mõista situatsiooni, kus mõtlematu plönn on hinnatum läbimõeldud konteptsioonist (Marie tööd on alati kerge kiiksuga teema suhtes). Ma ei suuda aru saada, miks peab lapse loovuse pressima nii kitsastesse piiridesse. No olgu tund aega pildile aga olgu siis ka aeg, mil lapsed saavad oma pilte lõpetada nii, et teema üle mõtisklemine, seostatud mõtete tulv ning korra ja visiooni tekitamine ajus poleks karistatav halva hindega. Kuid noh, kord on kord...
Me oleme meeletult joonistanud ja maalinud kodus sellest ajast saati. Olen Mariele vihjanud, millistest hetkedest võiks õpetajale "aknast välja vahtimise" mulje jääda (mina tean, mis pidi ta mõte jookseb aga õpetaja ei pruugi...).
Terve veerandi oli elu peaaegu lill. Ühe pildi taga oli isegi kahesõnaline märge, miks pildi hinne neli oli (kuigi see peaks olema iga üksiku pildi juures). Ja siis, jaanuari algul tuli ta ühe pildiga koju: emme, ütle, kas see pilt on kole? Mis ma valesti tegin, et see 4 oli? Tegemist oli pildiga, mille tegemist ta ise fännas. Muidugi olin ma parasjagu mökk-mökk. Pildi taga kommentaar puudus ning e-kool andis lakooniliselt teemanimetuse ning hinde...
Neljapäeval saabus koolist tüdtuk, kes tõsiselt säras ja õitses. Rääkis, et tal läks joonistamises jube hästi. Neil oli suusatamise teema ning ta üritas teha Laululava juures oleva "sisemise ringi" ning enda sinna peale suusatama ja veel ühe suusaklubi dressides poisi... Ta kirjeldas oma pilti tubli tunni ning sellise õhina ja innuga, et sa tead: see pilt on hingega tehtud (kuigi ma pilti ennast pole näinud). Ja ta rääkis, et paljud klassist olid arvanud, et tema pilt on kõige ilusam... Oma jutu lõpetas kerge õhkamisega: emme, ma vist ikkagi oskan joonistada natuke...
Täna e-kooli vaadates ilutses seal lakooniliselt: suusatajad - õlipastell; 4
Minul ei ole südant talle seda hinnet teatavaks teha. Kui õpetajapoolne kommentaar tavapäraselt lakooniliseks jääb, siis on peagi näha argliku tõusu asemel valusat kukkumist. Ma lihtsalt ei mõista miks peab lapsed nii noorelt joonistamise juurest eemale peletama...