Kerge paanika hakkab tekkima. Kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellel ON tööd pakkuda? Muud uudist nagu polegi.

"K" nagu kaasaegne kunst.

Mul oli siin üks printer. Kuna tema sünniaasta on 1996 (vanemate esimese arvuti viimane töötav jupp), siis arvestatavalt on tegemist väärikas eas kergelt seniilse vanaprouaga, kellega tuleb osata ümber käia. Lisaks kõigele muule on tal ka tugev identiteedikriis (täna leidis, et ta on palju parema meelega LaserJet kui Okipage).

Asjaolude kokkusattumise tõttu läks see krapsakas vanadaam mu venna hoole alla. Mul polnud kahjuks anda talle sobiva kujuga ühendust arvuti taga ning ta tundis end pisut hüljatuna. Kujutage ise ette, et teile sajab ootamatult kaela nii pretensioonikas hoolealune! Ikka tuleb ette segadusi. Mina tema pikaajalise hooldajana läksin siis täna hommikul vennale appi järjekordse vana daami kapriisi rahuldamiseks. Selguski tüütu pisiasi, et ta üritas olla LaserJet aga arvuti (vana loll) ei teadnud ning selle fakti peale nördinuna printis printer ainult (ja siinkohal palun tähelepanu) mängukaartide sümboleid ning numbreid! Lubasime siis daamil olla päevakese LaserJet (see läheb tal arvatavasti mingi hetk taas üle) aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Seoses tema kõrge eaga on tekkinud veel probleeme: pisike lonkamine (võtab lehed viltu sisse), põiepidamatus (viskab tahma, kui tahab)... Nu vat. Jõudsime siis kohani, et lehed kõik hallid, kui printerist tulevad. Rääkisin vennasele, mida ma sellisel juhul teen. Natuke puhastasime seest ning lasime läbi joosta puhastel valgetel paberitel. Puhtad valged paberid läksid printerisse sisse ning kangastelgedel kootud vaiba must-valged imitatsioonid tulid välja. Peened valged pikitriibud ning tume-tumedas peenikesed ristitriibud vaheldumas heledamate, pooltumedate ning taas heledamatega - paberile kirjutatud muster. Mingi hetk mulle tundus, et ehk see printer ei tahagi enam täitsa valget lehte printida (läks lolliks või nii) ning kirjutasin lehe nurka suvalise tähe - "K". Ja ta printis... vaipu... mille nurgas ilutses "K". Ja need vaibad on ilusad, huvitavad, must-valged... ja need meeldisid nii mulle kui Mariele.

Sattusine eile üritusele nimega: Poetry Slam. Kurat! Mõnus oli ju! Ma ei ole kunagi niimoodi avalikult enese luuletusi lugenud ja ma kartsin... Oi, kuidas ma kartsin... Paber käes värisesemas, jalg pehme all (õnneks on tossuga kindel astuda), astusin lavale ja... Ja see oli minu oma. Nii täielikult minu kui võimalik. Lava oli minu ja saal oli minu ning inimesed saalis olid omad...

Aga see kõik ei alanud kaugeltki nii lihtsalt. Neljapäeval vihjas Kadri (üks viiest) MSN-is, et selline üritus toimub ning peaauhinnaks on roosa kokukas. Naersin, et vat just roosa kokukas on puudu (etteruttavalt: seda ma siiski ei saanud) ning regasin ära. Täitsa kaine peaga! Järgmisel päeval valikuid selekteerides tekkis esimene paanikahetk. Ma ei oska ju iseennast lugeda! Ma ei tea ju, mida valiga ja kas minu lemmikud on ikka parimad või kas nad on ikka minulikumad teistest? Suus nad igal juhul imelikud ning hääl oli kange ja võõras ja üldse! Kiirkõne Intsule: kuule, mis sina arvad, mille peaks valima lugemiseks või mismoodi tegema? Ja paigutasin selle teema kuhugi kaugele...

Ints aga ei helistanud ega helistanud... ja eile hommikul helistasin ise: nii, nüüd on kõik. Sa kas ütled kohe... Ja ta ütles, samad luuletused, mis mu enesegi hinges olid seismas. Kolekiire päev, mitu õpilast, lapse kooliprojektid, kõhuvalu... ja paar korda sain isegi läbi lugeda. Kiire päev on hea! Paanika osa unustasin ära.

Lähed kohale ja loed... ja naudid... ja oled õnnelik... Ja saad aru,m et ilma selleta pole mind, ükskõik kui palju ma ignoreerida üritaksin...

Ehh... kevad...

Viimase poole aasta vaimsed väljakutsed on olnud alla igasugust arvestust. Aga ma vajan neid! Nagu õhku. Sitt lugu on see, et ülikool tahab mu käest raha, kui ma oma esimest astet lõpetada tahan. Raha eeldab töökohta. Seda mul ei ole. Krt, mingi plaan peab ju ka teostatav olema, sest ma tahan!