magusad võidud

Nii uskumatu kui see ka ei kõla, käisin ka mina kunagi iidsel ajal, viiendas klassis. Nojah, tõele au andes ei olnudki see väga ammu - alles eelmisel sajandil. Väike vastik ninatark plika, kellele pakkus lusti astuda kaasvõitlejate varvastele kiiremini arvutades ja muu seas õigeid vastuseid pillates. Tõsi, keele lummus polnud mind tolleks ajaks veel tabanud. Nojah, viienda klassi alguseks olin ma läbi lugenud umbes pooled algklassides kohustusliku kirjanduse hulka kuulunud raamatud ja mitte ühtegi rida rohkem. Seevastu olin ma tolleks ajaks juba üsna osav kaklemises ja pesulõksu ning kummi abil töötava püssi käsitlemises ning loomulikult onnide kaevamises ja matemaatikas. Matemaatikas olin ma tolleks hetkeks lausa sedavõrd tubli, et olin minetanud igasuguse vajaduse ja soovi tunnis ülemäära kaasa teha - lõppeks oli kõik õpitav labaselt lihtne ja ka siis, kui ma tunnis vihikusse joonistasin või uue hobi kohaselt raamatut lugesin, polnud ikkagi mingi probleem kontrolltöid möödaminnes kõige kiiremini ära teha. Jah, esimesed neli aastat olid mingid nuputamisvõistlused ja koolide vahelised olümpiaadikesed tekitanud minus arusaamise, et mina olengi tark.

Nojah, ja siis tuli viies klass, õpetajad vahetusid ning maailmakorraldus muutus kapitaalselt. Eks ühest küljest aitas muutustele kaasa ka tõsiasi, et ma ootamatult tuvastasin raamatute võlu. Aga matemaatikaga läks kehvasti. Ei, mitte tulemused ei läinud nigelamaks, aga kuskil jaanuari alguses hakkas õpetaja ühele klassiõele matemaatika tunnis andma järjest olümpiaadiks ettevalmistamise ülesandeid. Aga mina!? Istusin õnnetuna oma koha peal ning puurisin süngelt poolikut raamatut. Ego ei lubanud ju ometi kellelegi mainida ka, et ma tahaks ka proovida. Päevad läksid, maakonna olümpiaad tuli aina lähemale ja mina vaatasin endiselt tilkuva ilaga suud maigutades, kuidas Anžeelika lahendas ettevalmistavaid ülesandeid.

Njah, ja siis juhtus midagi sellist, mida elus ju kunagi ei juhtu. Tõsi, ma olen alati arvanud, et elu ei ole just ülemäära hea kirjanik ning tal on rumal komme vinti kõvasti üle võlli keerata, kuid siiski-siiski. Umbes nädal enne olümpiaadi astus meie matemaatika õpetaja sisse käsitöö tundi ja käsitöö tunnid on ju teadupoolest alati sellised vabamad - inimesed suhtlevad mureyult ning pool akadeemilisest kombekusest on kadunud. Nii ka Kairi ootamatult õhku viskas: "Õpetaja, miks Anžeelika olümpiaadi ülesandeid lahendab, kui Mairi on palju parem?" Khmm, reaalselt oli Anžeelika meie koolis ju esimest aastat ning lause põhines emotsioonil. Mina aga istusin hiirvaikselt punastades oma koha peal ja olin nii pagana õnnelik, et keegi teine oli minu eest kostnud. Ahh, ma õitsesin! Õpetaja küll midagi ei vastanud, ega tal ju olnudki miskit öelda sellise jabura purske peale. Esiteks olin mina tunnis vaid raamatut lugenud, mingit korda vihikutes ei omanud, kodutööd olid alatasa tegemata <- no kust see huvi niimoodi välja peaks paistma? Ja teiseks oli ta mu õe matemaatika õpetaja. Olgem ausad, õe tunnis käitumise kirjeldamiseks võib kasutada sama teksti, kuid lisama peaks, et ta istus (erinevalt minust) viimases pingis ja tal polnud kunagi kaasas prille, mida ta tegelikult vajas.

Igal juhul järgmisel päeval tegi õpetaja nuputamisülesannetele suunatud tunni ja ma sain särada. Ahh, ma olin rahul! Ja eriti rahul olin ma siis, kui ka mind meie klassist olümpiaadile saadeti. Noh, reaalselt võttes läksime me ju neljakesi omast koolist, aga see polnud oluline - mina läksin kaa! Paar päeva hiljem tulid tulemused: mina 5., Anžeelika 8. ja paralleelikad 10. ja 14. Jabur - terve sajandivahetus pole kaotanud mälust neid kohti. Paralleelikatest oli savi, aga see, et ma Anžeelikat edestasin, oli minu jaoks tõeline triumf. Tema oli ju "ettevalmistatud" ja mina läksin niisama "kirvega metsa" ning oleksin peaaegu minemata jäänud, kui Kairi poleks ootamatult päeva päästnud... Njahh, selle koha boonuseks võis lugeda ka tõsiasja, et paremad 7 said edasi kolme maakonna võistlusele ning nendest võistlustest on mul ainult ja ainult head mälestused...

Tjahh, vat umbes samasuguse uskumatult magusa emotsiooniga astus täna uksest sisse minu laps... Pärast Nuputa võistlust...