No nii, eile sai siis õhku visatud idee, et ikkagi teeks mingi pingviinide paraadi vaatamise (kas seda ka vaadata või kasutada ainult kattevarjuna, selgub lahkamisel). Hmm, koristada tuleb. Ja siis kõpsetada. Igatahes pea on vahvaid mõtteid täis ning teatavate vimkadega kavatsen ma sel korral välja tulla (kui hakkama saan). See kulinaarne nuputamine kõlab uskumatult lummavalt ja selle nimel olen ma peaaegu nõus kirjutamiselt aega röövima. Hoopis keerulisem küsimus on koristamine...

Tahad üritust?

Jah.

Siis korista!

Hea küll... panen iseenda eest kõrvu lidusse tõmmates vasakule ajama... Teate kui pagana lihtne on elamist tähelepanemata jätta, kui sul on pea pulki täis!? Ja sellega mu pea hiilga. Terved päevad mõelda mingite hullude printsesside järjekordsetest jamadest, sõnastada neid mõttes, ahastada koos nende fiktiivsete kaaskondlastega... Ja kui ma siis viimaks koju jõuan, sikutab väike trükimasin mind hüpnotiseerivalt. Ei saa ju ometi inimesele pahaks panna, et ta 3, 4... 8 tundi tahaks kirjutada või lugeda või parandada, ahastada oma rumaluse üle ja seejärel jätkata eelloetletud tegevustega - täiuslik ring. Nojah, täiuslik oleks ring siis, kui mu õige masin töötaks viisakalt ja printer olemas oleks ja üldse ei peaks liiga palju mõtlema ebamugavatele asjadele nagu... ah, ma parem ei mõtle... Igatahes on õhtuks hüpnoos juba sedavõrd tugev, et ma lihtsalt ei pane tähele seda, et koridoris kriuksub jala all ja kirjutuslaual on mingi jama laiali ja... Oeh, eks ma õhtul vaatan.

Igatahes algab teravam mõttetöö toidu, garneeringu ja serveerimise kallal... noh, kohe, kui ma saan peast välja kõik selle, mis järgneb algusele:

"Isa, ma olen otsustanud!"

Elysabeth seisis kuninglikus troonisaalis ja vaatas üles isa poole. Jah, kuigi ta oli otsustanud ja ta teadis, et mitte miski ega mitte keegi ei suuda panna teda teistmoodi mõtlema, oli kuningliku isaga sel teemal rääkimine siiski närvesööv. Elysabeth polnud enam mingi titt. Ta oli kuueteistkümne aastane - ametlikult võttes juba täiskasvanu. Veelgi enam, tema seitsmeteistkümnenda sünnipäevani oli jäänud vaid loetud nädalate jagu aega. Isa aga kippus temaga käituma kui väikese tüdrukuga. Uskumatu! Kas isa siis tõesti ei taibanud, et ka need kaks aastat, mil nad omavahel koos ei viibinud, küpses ja kasvas tema edasi!? Vähe sellest, nende kahe aasta õud kasvatas teda kindlasti rohkem kui kahe aasta jagu. Oli hetki, mil Elysabeth tundis end muldvanana - no nii kahekümnesena. Kuid isa käitus temaga endiselt nii nagu oleks ta kolmteist või veelgi noorem. Nüüd oli ta otsustanud ette võtta midagi, mille kohta ta päris kindlalt teadis, et isa soovib takistada. Aga ta ei saa! Lihtsalt ei saa, sest tüdruk pole enam laps. Kõikide seaduste ja reeglite kohaselt võis Elysabeth täna juba ise otsustada, kas ja kuidas ta haiget saab või millist rada oma eluga kõndida tahab.

"Ei! Sa ei tea, millesse sa end mässid."

"Jah, tean küll. Newe on mulle põhjalikult rääkinud kõigest." Newe sõnu usaldas Elysabeth täielikult. Naine, kes kord oli täbarasse olukorda sattunud, päästis paari aasta eest nii Elysabethi kui tema õe Elyna elu. Jah, Newe ei pruukinud olla ju korralikku väljaõpet saanud ravitseda, kuid tema oskused olid kaugelt suuremad kui enamikel ravitsejatest, kellega printsess oma elus kokku puutunud oli. Vahel tundus Elysabethile, et Newe tunnetab vana maagiat - jõude, mille kasutamise oskus kadus aastasadade eest. Mitte keegi ei tea, miks need oskused kaduma läksid, kuid mingil seletamatul põhjusel need hääbusid ja hääbusid. Vanad tekstid kulusid tolmuks, vanad õpetused moondusid õhkõrnaks ja udusarnaseks - parimal juhul mõneks unelauluks - ja uusi ei osanud mitte keegi kirjutada. Inimeste mälestused hajusid ühes tolmuks kuivava paberiga. Ometi oli õhus vana maagiat vägagi selgelt tunda. Elysabeth teadis. Ta oli seda ise katsunud. Ta oli valutanud koos vana maagiaga, jäänud ellu koos sellega ja nüüd soovis ta ei rohkem ega vähem kui teha heaks midagi, mis kolm aastat tagasi viltu oli vedanud...

Arvate, et see on lihtne? Eksite... Aga üritust tahan ma ka!