Ta kõndis vaikides läbi suve, läbi valgete ööde, läbi uhkeldava heina ja edvistavate marjade. Suu kriipsuna sirge, silmad vaatamas kaugusesse. Mitte marjad ei köitnud teda, mitte valged ja värvilised ööd. Kusagil oli pimedus. Mitte siin, aga mitte ka kaugel. Sihina silme ees kandis ta pimenevaid öid, tormist räsitud metsi, halla käes lõdisevaid viimaseid heinakõrsi ning lõunasse purjetavate linnuparvede lõikavat kisa.

Ta läks ja ööd läksid koos temaga pimedaks. Pimedamaks kui iial varem. Ta kõndis üksildasel metsateel, silmad kõrgele taevasse suunatud - puude pimedus oli veidi erinev taeva pimedusest, pilvede pimedusest. Ja siiski pimedus. Ilma lootuseta uuest ja lootusetuseta vanast - lihtsalt pimedus. Sõnatult huulde hammustades püüdis ta jälgida raja looklemist puulatvades. Ainult mitte eksida! Minna oli palju ja tagasiteed varisesid kokku juba enne nende teket.

Minna, minna! Jalgade all ragisesid tormis murdunud oksad, üksikud porilombid katsid ta seeliku värvitu niiskusega. Pole vahet - selles öös pole värvi ei temal, seelikul ega poril. Oli minek. Oli tee, mis viis pimedusest pimedusse; rada, mis lookles teadmatuse ja tundmatuse vahel; puud, mis vaid kohusetundest lasksid rajal seista mittemillegi keskel. Kord tuleb hommik ning inimeste jäljed ja hääled katavad taas raja. Siis jooksevad siit rätikusse mähitud naised ning kuuekraed koomale sikutvad mehed. Siis on siin veel viimased suvised õied ning üksikud rohekad lehed kollase poolkõdu massi all. Praegu on pimedus. On tema tee ja tema aeg.

Peagi tuleb pilve tagant kuu, siis ilmuvad taevasse tähed ning hakkavad irvitades kastesädelusega tema silma kõvetama. Just siis, kui ta silm harjub eimillegagi. Just siis, kui ta hinges on rahu, saabub selgus ja külm. Valiku lootuetu kaaslane. Kuuvalguses kasvavad värvid - pimedusest saab hall ja must, saab kiiskav sädelus lompides ja porine rada mustavate puude vahel. Viimased sügisesed heinad nägid nüüd ta teelt kõrvale astuda, prilombid hoiatasid teda teel. Ta läks, kuhugi, kuhu siht teda viis - eikuhugi.

Kiiskavast sädelusest sai hall, sai jäine maa ja tuuletu öö. Mets ohkas ja tema ühes metsaga. Pole tormi, pole tuult, pole soojust - on vaid minek ja jääkristallid langenud lehtedel. On vaid vaikus ja minek. Lootusrikkalt ja ootusärevalt hoiab mets end vaiki. Viimase ahastava lootusega vaatavad teda viimased õied enne talve. Kuid temas pole lootust. Pole olemist. On minek. On siht, mis ei vii mitte kuhugi. On lõhutud sillad, maha jäetud võimalused, unustatud valikud. Ja vaikus.

Pisar langes ta põsele. Puud püüdsid lohutada, nähes hõbedast valu ta silmanurgas. Rohi üritas paitada ta jalgu, aga tema ei näinud, ei kuulnud, ta läks. Sinna, kus mustab öö. Sinna, kus unistus on hägus ja piirid puudu - vaid üksikud tunded eraldavad piirjooni pimeduse ja pimeduse vahel. Vaid üksikud mälestused kadunud valikutest, unustatud käänakutest teedel, tajusid külma ja külma erinevust.

Mitte täna! Veel mitte. Minna on liiga palju. Olgu külm, olgu pime, olgu teadmatus, kuid rada viib üha sügavamalt ja sügavamalt edasi pääsmatult valitud suunas. Vastu kõigele, mis ootab kauguses - valgus ja vaikus, lärm, pimedus ja varjud. Varjud valikutest, varjud minevikust ja tulevikust. Varjud! Nagu siingi. Nagu eile ja üleeilegi.

Ja ta läks. Läbi tarduva öö.