Saturday, February 11, 2012

hea maagia

Ärgata laupäevahommikul üles tundega, et keegi on su kaela kahekorra väänanud, veresooned kinni pigistanud, jääkuubikud õlalihastele pannud ja siis pead jalgpallina kasutanud, pole üldse meeldiv. Aga nii ma ärkasin. Vererõhk oli ka vasakule plehku pannud ja isegi pärast kruusitäit kohvi olin ma sunnitud oigama: kuhu, kurat, ma öösel oma pea küll toppinud olen!? Ja siis hakkas kujutlusvõime tööle - silme ette jooksid tillukesed paharetid, kel pikkust mitte rohkem kui jala jagu ning, kes on öösel mu voodiserval tõsiselt lustinud - toginud, tagunud, lihastesse hambaorke surkinud, juukseid pusasse kruvinud , padjale jääd poetanud ja ise sealjuures korraliku kõhutäie itsitanud. Mis neil viga itsitada, kui inimene, suur ja raske mühakas, laseb end une pealt niimoodi kiusata. Aga hommikuks olid nad loomulikult plehku pannud. Mine tea, see suur mühakas võib ju ometi rumalusest või hajameelsusest neile otsa astuda või ei saa nad oma rumaluses huumorist aru. Nojah, ja nende suurte auruvedurite ette, kui nad tigedaks peaksid saama, ei maksa jääda.

Igatahes oli tänaseks plaan - vaja on küpsetada ja küpsetada ja õhtul suhelda ning mõnuleda. Sestap olin ma oma kaela ja pea osas eriliselt tige. Nii ei saa küpsetada, kui su pea on täidetud keedetud kapsa ja tšillipipra seguga. Võib olla saab, aga maitse ei pruugi tulla see, mida ootaks ja loodaks. Plaani nagu ka ei olnud. Mul polnud õrna aimu, millist kooki ma tahaks teha. Nii palju oli aju kinni võtta suutnud, et ma tahan kooki teha, aga edasi... Kringel on igav (no igatahes mitte tänane idee), kooki klassikalises mõttes ei viitsi, kaneeli-õuna saiu? Aga neid ma alles aastavahetusel tegin ja kuigi mul endal on nendega tihedam side, ei pruugi täisterajahust kaubandusliku välimuseta (seda trikki pole ma veel selgeks saanud) plönnid teiste jaoks liiga ahvatlevad tulnud.

Hea küll, tähtsamad asjad enne! Sundisin lapse enda õlgu masseerima (ta pole kunagi varem seda teinud ja ma üldjuhul ei lase mitte kedagi oma õlgade ja selja kallale). Hellalt ja pehmelt paitas ta mu õlad üle. Tema siiras hoolivus on küll asendamatu päikesepõletuse korral kreemitades, aga hambaorkide lihastest välja mudimine nõuab üldjuhul veidi karmimat lähenemist. Ja siis me arutlesime küpsetamisest. Tema tahab ka!? No hea kll, tuhlasime retseptides ja otsisime sellise, mida mõlemad tahavad ning lõppeks: tema teeb. Haa! Ma saan ainult nõusid pesta (kuivatamine jääb talle... ise ta tahtis teha...). Ja siis asusime me inspekteerima tema kirjutusvahendeid. Võileib (soe küüslaugu, suitsuvorsti ja sinihallitusjuustuga) õiges käes, asusin ma testima (erinevate vahenditega oma nime kirjutama) vale käega. Võttis see alles aega. Aga, teate, see pole oluline - küpsetamisest rääkimine ning retseptide juures suud maigutades maitse läbi mõtlemine ning muudatuste tegemine said hakkama sellega, millega Marie hellad sõrmed jänni jäid. Pagan, ma olen alati teadnud, et ise tehtud asjades on maagia, aga... Aga rohkem loomingulisust võrdub automaatselt vähema peavaluga...

1 comment:

Kadri said...

Tõeliselt nämmad asjad said!