Pikk ja emotsiooniderohke nädalavahetus sai siis selja taha nüüd. Pagan, tegelt oli ilgelt lahe. Hoolimata sellest, et ma esimest korda elus ärkasin kell 4 öösel, et leivataigen kerkima panna ja isegi hoolimata sellest, et ma vabariigi sünnipäeva puhul oma telefoni vette uputasin. Ikka oli vahva. Tõsi, reedeseid jääke sööme me veel ka täna ja ausalt öeldes ma vist polegi kaks päeva järjest kunagi varem joonud. Njahh, reedel küll eriti alkoholi ei tarbitud ja ka laupäeval olid piirid täitsa omal kohal. Samas kolm väga väikese unega ööd andsid ikka eilseks tunde nagu oleks marsile sattunud (gravitatsioon toimis veidralt ja üldse oli pisut laialivalguv olemine). Võimalik, et oma osa selles siiski oli šampusega segatud absindil - muide, tegemist oli üllatavalt maitsva ja kergelt libiseva joogiga.

Eile hilisõhtul pakkisin siis kokku oma mobiili ja... üllatus-üllatus - see töötab jummala normaalselt hoolimata oma ujumisharjutustest (mille täpne kestus on teadmata, kuid ületab tõenäoliselt viie minuti piiri). Ja samas sain ma ka aru, miks laps endale uut telefoni tahab. Kaks päeva tema telefoniga jantimist andis selge info - minu kaks korda vanem telefon, mis on harrastanud nii asfaldihüppeid kui ujumistreeningut omab endiselt märkimisväärselt paremat kõnekvaliteeti kui tema suhteliselt korralikult hoitud telefon. Tõsi, tema telefonis on sudokud ja diktofon, mida ma aegajalt vajan (mõlemaid), aga samas ei vahetaks ma mitte mingil juhul ega mingil põhjusel oma telefoni tema oma vastu seni, kuni minu omal veel vähegi pilt ees püsib.

Seega jäägem siiski veel kahekümnendasse sajandisse - trükimasina (arvutiks oleks seda natuke liig nimetada tänase tehnika kontekstis) ja telefoniga, mis helistab (reedel oli hetkeks tunne veel sajandi võrra madalamale kukkumisest). Lõpp hea, kõik hea, olgu see pühapäev nii hõre ku tahes (ja see oli magus-hõre - ma poleks mitte ühtegi neist hetkedest vahele jätnud ei reedese seltskonnaga ega laupäevasega). Natuke kahju on, et ühtegi pilti ei saanud teha. Ma oma kerge egolise ülehindamisega leidsin, et mõni asi sai täitsa elegantselt pakendatud lauale... aa ju siis tuleb neid toite korrata, et kunagi ka pildid tehtud saaks. Pealegi, mine tea, ehk jõuan ka mina millalgi (viie aasta pärast) nii kaugele, et muretsen endale fotoka (millega saaks pildistada käsitööd ja kokandust :P ). Seevastu inimesed olid lahedad ja tuba sai natuke rohkem korda kui varem ning too borolondiivan jääski nüüd Marie tungival nõudmisel sinna tuppa külalisi ootama (vahepealsel ajal kasutab laps seda teleka ees lösutamiseks).

Külastage meid jälle! (järgmine kord võiks kaarte mängida...)