Ja ega üldine hajameelsus ka elamist halvemaks tee. Tõsi, huvitavamaks teeb küll. Esmaspäeva hommikul bussi peale tormates, tõsi taas viimasel hetkel, jäi mul üle ainult lehvitada lahkuvale bussile. Tegelikult oligi see ju ainult aja küsimus, millal ta üks kord neli minutit enne aega väljub. Noh, see kord oli siis esmaspäeval. Aga vähemalt oli mul nüüd aega, et minna tagasi tuppa, võtta oma müts ning visata kotti pusa ja selle retke ma ka ette võtsin. Tagasi alla tulles tekkis ketserlik mõte, et tegelikult päästaks mind ka buss nr. 20 või 26, kui see linna poole teel on. Hops, buss tuleb, tundus, et ongi 20 ja tormasin peal. Kõik oli ilus selle hetkeni, mil buss Eedeni juurest Ihaste poole keeras. Siis sai selgeks, et ma olin numbrit tiba valesti vaadanud - 26, mitte 20. Hähh, hüppasin spordihoone juures maha ja lendasin Eedeni juurde. Ühtegi bussi ei tule - lahe auk. Krt! ohh, mingi 24 - mul polnud õrna aimu, kuhu see sõidab, aga kiirpilk kaardile andis teadmise, et kaupsi juurde sellega saab. Kaubamaja juures astusin bussilt maha mõttega, et ootan 3 või 5 või 20 ära. Aga, noh, vaataks igaks juhuks, kuhu see 24 sõidab. Ai raisk, see läheb ka täitsa õiges suunas! Jooksuga bussile tagasi ning kohale ma viimaks jõudsingi.
Eile hommikul saatsin lapse kooli. Unustasime mõlemad selle totaka valentinipäeva ära. Tema oli liiga ametis oma Brisingri lugemise lõpetamisega ning mina oma jutustuse redigeerimisega. Seega üleni sinisesse (nagu tavaliselt) riietatud laps asus teele. Mingi hetk hiljem lõi esmalt google ja siis facebook rusikaga näkku - ilusat ja südamlikku päeva (mis ikka kondoomipäevale järgneb). Sealt sain ka teada, et näe, Mariel on koolis kodeeritud päev - kood: punane. Lahe. Hea, et meist kumbki sellele varem ei mõelnud.
Aa raamatu sai ta läbi ja kui väga hästi läheb, siis saan ka mina nüüd paari päeva jooksul oma loole ringi peale. Muide, kas hajameelsetele on ka oma päev olemas? Või eeldatakse, et nad unustaksid selle nii ehk naa ära? Ja seega poleks vaeva väärt?
No comments:
Post a Comment