veel roosast

Jah, kuigi ma reedel puhisesin siin roosade stseenide peale... oot! Mis mõttes "kuigi ma reedel"!? Olgem ausad, ma puhisen nende peale alati. Ja siis kirjutan ise ka... siherdusi vastikult nõretavaid, kõigest ülepaisutatud ja peaaegu loetamatuid asju. Nujah, aga vahest on need ainult minu jaoks loetamatud ja üle paisutatud? Ise ma neid ju kirjutasin ja kaader kaadri haaval läbi vaatasin, läbi tundsin. Hästi jabur.

Njahh, kaks hästi jaburat asja. Ühest küljest on hästi jabur see mõtete läbi mõtlemine, väljamõeldud karakterite tunnete tundmine. Istud arvutis ja tunnedki inimliha kärssamise haisu või tajud riideid suvevhmast niiskuvat või naeratad totakalt omaette. Muide, kui lugemine annab roosadele stseenidele vastikult roosama tunde kui film (sa kulutad märksa rohkem aega, mõtled läbi iga kirjeldatud tunde ja liigutuse), siis nende kirjutamine on veel eriti roosa. Lootusetult... ja jaburalt... lummav, kütkestav, külge haakiv, pead ringlema ajav - ja ma ei saa oma mõtteid sealt välja. Klomp tõuseb kurku, sõrmed takerduvad klaviatuuril - need seal on minu "lapsed" ja nad tunnevad midagi, mis kummalisi teid pidi on mulle tuttav. Ehh, kui vastikult lääge see vahel võib olla. Kui vastikult lääge mina võin vahel olla! Ehk: kes unustas pohlad mee sisse panemata? Igatahes mina selle raamatu lugejaskonda ei kuulu (isegi kui ma siiralt ja südamest naudin iga hetke tema kirjutamisest).

Aga teisalt hakkas mind häirima hoopis uus asi. Vahel, mingid kohad, mingid lõigud kirjutan ma nagu filmi. Just nimelt kaamera jookseb silme ees. Kaadrid, suured ja väikesed plaanid, üksikud kaadrid, mis peaksid edasi andma meeleolu (olgu see siis üksik suurendatud kastepiisk, millelt päike liigagi eredalt vastu kiiskab või maikellukese vars, mille pooled õied on juba hukkunud ning kõdunema asunud, viimased, ülemised veel kramplikult ja vaevu oma ilust kinni hoidmas. Ja siis oli koht, kus pöörlev kaader jäi järjest kaugemaks ja kaugemaks, jättes enesest maha midagi... ei ütle. Kolm minutit vaatlemist ja mulle meenud - me elame 3D ajastul ja pöördkaadrid on out! Krt, ma jäin Potteri viimast filmi vaadates merehaigeks. hea küll, mina olengi nann, aga mis siis!?

Jap, täna hommikul formuleerus nii pagana palju (esimese loo lõpp ei ole simese loo lõpp vaid teise algus ja isegi mitte päris algus, sest päris alguses tuleb ära kaotada viimasedki mittehallid juuksed kuninga peas... <- loogiline, kas pole?), et ma lähen ja alustan nüüd tööd taas. Njahh, see tuletab mulle karmilt meelde, et mul ikkagi on printerit vaja varsti.