Hmhh, tegelikult olen ma sellest vist kunagi juba kirjutanud ja kindlasti olen ma asjast korduvalt ja korduvalt mõelnud ja siis veel mõelnud ja juurelnud ning lõpuks mitte kuhugi välja jõudnud. Blogisid võib jagada mitmeti: teemablogid ja niisama suvalised; hala vs. optimism; kommenteeritavad ja kommenteerimatud; ... Ehk siis: kuhu ma ise paigutun? Kommenteerimatu suvalise blogi alla (hala ja optimism on identifitseerimatu jaotus). Suvalisus on hea - annab mulle võimaluse väga erinevatest mõtetest, ideedest ja emotsioonidest kirjutada. Üldiselt on ka kommenteerimatus hea. Või ehk mitte? Nojah, see sõltub hetkest ja postitusest. Lõppeks, paljud postitused ongi tehtud selle mõttega, et oleks enda jaoks märk maas ja kui keegi veel loeb, no las ta siis loeb. Aga siis on need teised. Noh, need, mille taga on miski. Miski, mis tahaks postitusele tuult puhuda, et too lendaks ja jõuaks kellegi juurde ning sunniks teda lugema ja pärast seda siis kas midagi ütlema või diskuteerima. Aga kuidagi olen ma oma kirjastiiliga puusse pannud. Kipub minema sedapidi, et need postitused, mille juurde ma ise südamest lootsin ja soovisin, et keegi midagigi mingitki kanalit pidi ütleks (või teeks pai), jäävad üldjuhul igasuguse vastuseta. Ja need teised, mis said niisama kirjutatud, iseendale, need muutuvad kommenteeritavateks (niivõrd kuivõrd).

Muide, vahemärkusena, brauseri arvates pole "postitus" ja "blog" eestikeelsed sõnad.

Samas peab ehk lihtsalt nentima, et minusugused ei peaks blogi kirjutamisega tegelema. Või teisisõnu, maailma jaoks on blogi väärtus hoopis teistsugune kui minu jaoks. Eile tekkis klubis hetk, mil ma võtsin kaasa raamatud, mida ma Kadrile tagasi anda tahtsin. Ja siis selgus, et ta ei tulnudki klubisse. Kati luges mulle emalikult sõnad peale, et ma peaksin hakkama helistama ja küsima enne, kui koti raamatuid täis lükkan. Aga ma ju teadsin, et ma ei tee seda. Mulle ei meeldi niimoodi oma asjade pärast inimesi tüüdata. Pealegi polnud neid üldse nii raske kanda. Ei-ei, mul ei ole midagi suhtlemise vastu, aga ma olen äärmiselt koba, kui ma pean ise ühendust võtma või ise välja pakkuma, et tuleks külla või tulge teie. Ma istun vaikselt kodus ja ootan, et keegi ise kutsuks või rääkima hakkaks. Pealegi on ka raamatuid lugeda või niisama kirjutada päris vahva (kuigi see suhtlemist vist päriselt ei asenda).

Noh, ja kui ma nüüd selle kõik ilusasti enda jaoks uuesti läbi mõtlesin, sai mulle selgeks. Mulle meeldib kasutada blogi selleks, et mingi asi õhku visata. Noh, et ma nagu oleksin ise pakkunud välja suhtlemise, seda samas pealesurumata. Aga ma ei märka, et ülejäänud maailm ei leia neid kohti üles. Noh, et kui ma tahaksin suhelda, arutleda või konkreetselt küsimusele vastust saada, siis oleks mul ju alati võimalus haarata telefon või saata meil või minna ise kohale ja järelikult on blogitekst vaid tekst, mis jagab infot, aga mitte suhtlust. Kõlab segaselt, kuid siiski minu jaoks piisavalt arusaadavalt. Noh, mis teha, tuleb oma suhtlematus edaspidigi endal alla neelata. Aga blogimist ma ei jäta. Olgugi vahel mitmetimõistetavuse tõttu veidi jabur, on ta siiski variant endast välja mitte sisse (ja neid sisse variante kasutan ma nii ehk naa vahest liigagi palju). Pealegi on siia päris lõbus natuke näpuharjutusi, mõtteid ja jaburaid emotsioone sisse visata.

Ahjaa, Sina, seal, Iisraelis, palun saada mulle hotmaili aadressile mõni mailiaadress, mida sa aktiivselt kasutad (seoses segadusega minu arvutipargis on mul hetkel limiteeritud võimsusega arvutikasutus ja gmail avaneb pool aastat (kui arvuti vahepeal kokku ei jookse)).