Ta istus oma suures sinises tugitoolis ning heitis hindava pilgu raamatuhunnikule, mis tooli kõrval maas korratu kuhjana vedeles: seiklusjutud, fantastilised lood nõidadest ja maagiast, ulmelood, mõned reisikirjad ja peotäis natuke tõsisemaid raamatud. Ta armastas neid lugusid enda ümber sama palju kui oma sinist tugitooli. Nendes lugudes olid seiklused, mida ta ise iial ei julgenud läbi teha ning suhtlemine, millest ta juba aastaid kippus kõrvale hoidma. Oli ka romantikat - nendest liinidest hoidis ta kümne küünega kinni, luges kohti uuesti ja uuesti üle, tõestamaks iseendale, et maailm pole nii kalestunud paik kui see tolmu uppuv punakaspruun tuba oma pitslinikukestega. Need olid fantaasiad, algul kellegi teise omad, kuid nüüd kuulusid need talle. Need moondusid, väändusid, kasvasid koduseks ja südamelähedaseks. Neil oli oma elu tema elu sees. Nendega jagas ta oma kohvi ja nende varju peitis ta oma mured. Ah, need mured polnud ju midagi erilist. Võrreldes maailmapäästmisega, mida ta raamatutest luges, olid tema mured väikesed ja tühised.

Aga hoolimata sellest, et ta oma raamatukangelaste armastusele kaasa elas, ei olnud tema tooli kõrval kunagi tõeliselt romantikale suunatud raamatuid. Liiga magusad, ütles ta endale. Jah, magusad küll, aga kui talle tõeliselt maitses jäätis šokolaadi ja maasika toormoosiga, ei maitsenud talle iial sama magusad raamatud. Ei, raamatus pidi olema midagi mehist, midagi loogilist ja jõulist. Miks küll? Kunagi oli ju olnud ka lühike ajahetk, mil nende olemasolu teda ei häirinud. Aga nüüd näisid need talle meelde tuletavat, et kibestumust saab jagada kaheks - ja see ei meeldinud talle grammigi. Selle jagamise järgi oleks ta endalegi pidanud mingi kibeduse otsa ette kirjutama. Ei! Milleks? Jäägu see teistele.

Ta ei suutnud mõista, miks selliseid raamatuid "naistekateks" nimetatakse. Naine oli ta ju isegi ning seda irratsionaalset mõtlemist ja mõistusevastast emotsioonitsemist valdas ta ju isegi. Näis palju loogilisem lugeda roosade romaanide asemel lahingukirjeldusi - neid ta oma naiseliku mõtlemisega ise välja ei mõtleks, neid on talle vaja sõna haaval ette sööta, et ta neid mõistaks ja hindaks. Verbaalne elukaaslane. Jah, sellesse positsiooni olid raamatud tõusnud. Ja tugitool verbaalse loogika materiaalse hoidjana. Nii palju kui tema tilluke elukogemus ütles, polnud reaalsed kaaslased just ülemäära suure verbaalsusega hiilanud. Aga küllap oli probleem ka tema enda kidakeelsuses.

Nüüd oli tal vabadus valida oma kaaslase meeleolu. Nüüd oli tal võimalus valida, kas ta soovib seltsi või mitte. Soovis, loomulikult soovis ärkamisest uinumiseni välja - igal hetkel, mil ta polnud seotud mõne tööasjaga, mõne eluliselt olulise tegevusega nagu näiteks söömine või magamine. Aga talle meeldis mõelda, et tal on vabadus. Talle meeldis unustada ja unistada samaaegselt, uskuda mõtteid, mis ei allunud mitte mingile loogikale ning kaduda tumesinisesse auku oma elutoas - tugitooli.