Udusulena langesid üksikud helbed karge päikese kiirguses. Külmade, kuid koduste teemanditena keerlesid nad mänglevalt sillerdades läbi õhu. Vana ja väsinud lumi sai uue katte. Vana ja väsinud, viledaks kulunud, jalajälgedega koormatud ning laste mängust väsitatud lumi kaeti õhkõrna sillerdava kihiga. Päike naeratas - polnud küll vikerkaar, kuid siiski sama lustlik. Polnud küll peegel, kuid seda toredam oli tal mängida imepisikeste külmade ebemetega. Sillerdage! Särage! Helbed mängisid päikesega kaasa. Mida muud neil teha olekski oma ootamise leevenduseks? Ja nii nad keerlesid õhus - nii kaua kui võimalik, nii kaua kuni tuul vähegi lubas. Ja seejärel sillerdasid veel langenunagi.

Oodata. Veidi ärevalt tuksatas lumehelveste jäine süda, kui meenus ootamine. Kõik võis ju minna imeliselt. Kõik võis ju olla lummavamgi kui karge talvepäikese käes mängimine, erkroosa päikesetõusu käes värvi muuta või jääkülmas udus nähtamatuks muutuda. Kõik võis olla veelgi ilusam, aga mis siis, kui...? Igaks juhuks, kõike pettes ja südames unustada soovides sillerdasid nad ikka edasi. Päike mängis keerlevate helbekübemetega nagu laps. Lumi naeratas ja päike naeratas vastu. Nagu laps, siiralt ja südamest naeratas taaskasvav päike lumele. Ja nagu ema, siiralt, südamest ja siiski muretsedes, naeratas lumi päikesele vastu.