Jah, ja siis oli selles toas suur tugitool. Mõned aastad tagasi leidis ta selle tooli ühest mööblipoest. Algul käis ta tooli vaatamas, istus sellesse ning unistas toolis raamatulugemisest. Tool oli täpselt paras ning mõnusalt suur ja pehme. Kui oivaline oleks, mõtles ta, selles end kerra tõmmata, kootud rätik jalgadele võtta ning fantaasiatesse vajuda. Kahjuks oli selliseid toole ainult üks - tumesinine. Tumesinine ei sobinud aga hoopiski tema korraliku punakaspruuni elutoaga kokku. Pealegi oli tool liiga suur, et teda tillukesse korterisse paigutada. Selle tooli tulemisega kaoks ära igasugune võimalus põrandal joogat treenida.
Algul käis ta tugitooli silitamas - mõnusalt pehme samet, imekaunis värv ilma igasuguse mustrita, suurepärane kuju - kahjuks absoluutselt vale värv, vale kuju ja vale suurus tema toa jaoks. Siis istus ta juba tooli. Omamoodi rituaaliks kujunes enne toidupoodi minemist mööglisalongist läbi hüpata, korraks tugitooli istuda ning selle käepidet paitada. Viimaks muutus ta veelgi julgemaks. Ta võttis saapad ära ning proovis end toolis kerra tõmmata - tool oli täpselt paraja suurusega ning sobiva kujuga. Ja kui ta kord testimise mõttes ka raamatu kaasa võttis ning selle poes tugitoolis istudes avas, oli otsus tehtud - sobib või mitte, aga just sellist tugitooli on talle vaja.
Tugitooli koju toomisega muutus tema elu täielikult. Varem piinliku hoolega puhastatud tuba uppus nüüd tolmu sisse. Ta ei hiilanud enam koristamisega - milleks? Suur sinine tugitool rikkus toa harmoonia täielikult. See ei olnud enam punakaspruun tuba, mis oma pitslinikutega peaks olema hiilgav ja särav (olgugi, et ühtlasi ka igav). Nüüd oli see korralik punakaspruun tuba, milles ilutses suur tumesinine auk. Ja see auk neelas ta täielikult. Koos raamatute ja kohviga. Pealegi, tundus talle nüüd, kui tuba on pisut sassis, jääb mulje, et siin elab ehk veel keegi lisaks temale. See oli turvatunne, kummastav taju millestki, mida polnud ja ometi eksisteeris. Justkui ajaks keegi teine tema eest toa segamini ning tema saab taas ohata, kui raske on teiste järelt koristada. Tema ise seda ju segi ei ajaks. Ja samas, kui seda siis koristada, paistaks auk toas välja. Ja paistaks auk südames välja. Ei! Auk toas peideti tolmu ja raamatukuhilate alla, auk hinges tuli peita raamatutesse, õmblemisse, töösse või kodust eemal olemisse.
Ta vajus tooli, avas raamatu järjehoidja kohalt ning kadus... kadus tumesinisesse unistusteauku oma elutoas.
No comments:
Post a Comment