Friday, February 10, 2012

Pärastlõunane päike paistis laisalt ta tuppa. Kardinate vahelt hiilivad kiired näitasid jõhkra ükskõiksusega õhus keerleva tolmu hulka, kärbseplekke akendel ning päevi koristamata vaibal ilutsevaid niidijuppe, küpsisepuru ja muud prahti. Unelevalt hiivas ta end kööki, keetis järjekordse kruusi kohvi ning vajus siis koos kohvi ja raamatuga tumesinisesse tugitooli. Suur sinune tugitool tundus võõrkehana toas - see ei sobinud kokku ei vanaaegse punaka vaiba, kirju diivani ega kardinatega. Kogu toast hõngus raskepärast aja seismajäämist - luitunud kattega diivan, viledaks kulunud vaip, grotesksena mõjuvad pitslinikud ning kimp kuivatatud roose tolmuses kristallvaasis. Väike, ammu ajale jalgu jäänud, telekas peitis oma näo liniku taha. Linikut katva tolmukihi järgi võis aimata, et mitte keegi polnud selles üksikus korteris avanud televiisorit juba nädalaid. Kui nüüd eemaldada linik ettevaatlikult, saaks tolmuvarjudest siiski lugeda selle mustrit. Akna all seisis vana kapp-õmblusmasin. Viimasel ajal oli õmblusmasin pidanud ennekõike arvutilaua ametit. Praegugi seisis väike valge sülearvuti ta peal koos kolmekümne viie sentimeetri kõrguse paberihunnikuga. Hunniku kõrgust teadis ta täpselt, sest alles sel hommikul oli tal tekkinud vastav küsimus ning otsinud õmblustarvikutele mõeldud vanas roosidega küpsisekarbist mõõdulindi, läks ja mõõtis ta selle üle. Tegelikult oleks ta pidanud need kaustad tagasi riiulisse ja raamatukappi oma õigetele kohtadele viima, aga ta ei viitsinud. Selle asemel pani ta mõõdulindi ettevaatlikult oma kohale tagasi, pühkis käega korraks rooside pealt tolmu ning asus oma lemmiktegevuse juurde - raamatut lugema suures sinises tugitoolis.

Jah, ja siis oli selles toas suur tugitool. Mõned aastad tagasi leidis ta selle tooli ühest mööblipoest. Algul käis ta tooli vaatamas, istus sellesse ning unistas toolis raamatulugemisest. Tool oli täpselt paras ning mõnusalt suur ja pehme. Kui oivaline oleks, mõtles ta, selles end kerra tõmmata, kootud rätik jalgadele võtta ning fantaasiatesse vajuda. Kahjuks oli selliseid toole ainult üks - tumesinine. Tumesinine ei sobinud aga hoopiski tema korraliku punakaspruuni elutoaga kokku. Pealegi oli tool liiga suur, et teda tillukesse korterisse paigutada. Selle tooli tulemisega kaoks ära igasugune võimalus põrandal joogat treenida.

Algul käis ta tugitooli silitamas - mõnusalt pehme samet, imekaunis värv ilma igasuguse mustrita, suurepärane kuju - kahjuks absoluutselt vale värv, vale kuju ja vale suurus tema toa jaoks. Siis istus ta juba tooli. Omamoodi rituaaliks kujunes enne toidupoodi minemist mööglisalongist läbi hüpata, korraks tugitooli istuda ning selle käepidet paitada. Viimaks muutus ta veelgi julgemaks. Ta võttis saapad ära ning proovis end toolis kerra tõmmata - tool oli täpselt paraja suurusega ning sobiva kujuga. Ja kui ta kord testimise mõttes ka raamatu kaasa võttis ning selle poes tugitoolis istudes avas, oli otsus tehtud - sobib või mitte, aga just sellist tugitooli on talle vaja.

Tugitooli koju toomisega muutus tema elu täielikult. Varem piinliku hoolega puhastatud tuba uppus nüüd tolmu sisse. Ta ei hiilanud enam koristamisega - milleks? Suur sinine tugitool rikkus toa harmoonia täielikult. See ei olnud enam punakaspruun tuba, mis oma pitslinikutega peaks olema hiilgav ja särav (olgugi, et ühtlasi ka igav). Nüüd oli see korralik punakaspruun tuba, milles ilutses suur tumesinine auk. Ja see auk neelas ta täielikult. Koos raamatute ja kohviga. Pealegi, tundus talle nüüd, kui tuba on pisut sassis, jääb mulje, et siin elab ehk veel keegi lisaks temale. See oli turvatunne, kummastav taju millestki, mida polnud ja ometi eksisteeris. Justkui ajaks keegi teine tema eest toa segamini ning tema saab taas ohata, kui raske on teiste järelt koristada. Tema ise seda ju segi ei ajaks. Ja samas, kui seda siis koristada, paistaks auk toas välja. Ja paistaks auk südames välja. Ei! Auk toas peideti tolmu ja raamatukuhilate alla, auk hinges tuli peita raamatutesse, õmblemisse, töösse või kodust eemal olemisse.

Ta vajus tooli, avas raamatu järjehoidja kohalt ning kadus... kadus tumesinisesse unistusteauku oma elutoas.

No comments: