Ma pean alustama oma mõtet liiga kulunud lausega, kahjuks: ma tegin pattu. Okei, on piinlik, aga mitte sellepärast, vaid hoopis muudel põhjustel. Ehk siis, lugesin pubekirjandust, et mitte brutaalselt välja öelda: vampiiriraamatut. Võeh! Tegelikult tahaks duši alla minna ja seejärel magama keerata. Ja siis tahaks veel hoobilt teise raamatu haarata ja edasi lugeda... aga... ma guugeldasin autorit ja selgus, et sari on 15 raamatut pikk ning viimased on alles teel. No kuulge, nii palju ma seda jama kannatada ei suuda. Ilmselgelt. Aga puhtalt hariduslikest erivajadustest ja enesedistsipliini kasvatamise soovist koos sooviga sisulise poole pealt edasist teada saada (omamoodi oli ju ikkagi haarav ja natuke ka ootamatute mõttekäikudega raamat) loen ma kindlasti ka teise läbi... pole lihtsalt kindel, kas täna või homme...

Isegi, kui peategelane oli ütlemata normaalne - sotsiaalselt ja akadeemiliselt ebaühtlase arenguga tibi, kellele pakkus õppimine ja smartass olemine märksa suuremat naudingut kui eakaaslastega tšättimine. Ja seoses sellega oli ta pisut sõlmes maailmavaatega. No ja siis need probleemid ühele ebaküpsele noorele, kui ta on esimest aastat kodust ära (kus tahaks öelda emale, et ära lase mind veel kodust välja, ma pole maailma jaoks valmis, aga samas on vaja ennast pidevalt tõestada ja "ise" hakkama saada). Ja seejärel märkad sa end väga jaburate inimeste poolt ümbritsetud olevat. Ja elu ei lähe sellest üldsegi kergemaks, vaid keerdub iga päevaga uskumatumaks, jaburamaks ja raskemini hoomatavaks. Ja ometi, kõige kiuste, jääd sa ellu ning toetudki nendele kummalistele, kuid headele inimestele. Osates seda teha või mitte. Oh neid ämbrite viisi pisaraid ja oh neid tonnide viisi armumisi, kavalaid pilke ja muud, mis nagu oleks õige ja hea ja oodatud ja samas vastikult ebakindel. Ehk siis tekkis mul hirmus tahtmine üks iidvana luuletus üles otsida:

Surm hullumeelsuse huultele!

Uinak kirglikele tuultele

Küsimus suurtele:

olla või mitte?

Vastuseid võtta oleks kui varnast,

tuhandeid sõnu, ei ühtegi sarnast,

kuid tunnete pargas

on uppumas uttu.

Kiiresti, kiiresti vastuvoolu

sõudes, kuid hulpides omasoodu

naeratab koolnu

kui vikat.

Mõeldes vaid elude eeldusele

pisaraid puistates veeldume me

püsides keeldudes

elus kui nukud.

Lauldes siis lootuse lindudele,

astudes klaaside kildudele

lõikavalt kiljume:

ikka veel elus!

Hea küll, ma ehk võibolla olen võimline aru saama, miks emotsionaalselt puudelised teismelised (emotsionaalne puue on neil kõikidel) loevad midagi sellist. Neil on vaja definitsiooni kohaselt mingeid imelikke asju. Aga selle üle ma pean veel mõtlema, mida suured inimesed neist raamatutest leiavad. Nemad on ju selle jubeduse üle elanud ja oskavad ka ilma selliste raamatuteta oma emotsioone juhtida ja vajadusel neid võimendada või vaigistada. Nemad on ju juba ellu jäänud. Aga ma mõtlen veel sellele.