Kas ma olen juba öelnud, etmulle ei meeldi imalad stseenid!? Aga kujutage ette, kui vahva on selliseid parandada, kohandada, emotsioone paremini edasiandvaks kirjutada ja siis veel lugeda ja parandada ja lugeda ja... Ja lõppes see ikkagi sellega, et üksjagu neist sai lihtsalt välja roogitud - liiga magus ja absoluutselt ebaoluline... vist...
Lugeda veelgi ahastavamal toonil:
Ma saan lapse käest peksa, kui ta eelmisest lõigust teadlikuks saab...
Aa kui ma koju lähen, siis tuleb rummil punn maha keerata. Täiesti masendav - keelekasutus ümmargune null, õigekiri (õnneks selle jaoks on filoloogid) koolieeliku tasemel, ... Prääks!
2 comments:
Kas imalad stseenid või lihtsalt stseenid, kus tuleb üksteisele kuumi tundeid väljendada, olgu nad siis imalad või mitte? Või kui juba kuumad tunded on mängus, siis on alati imal?
Mul ei ole midagi kuumade tunnete vastu. Isegi kui ma eelistan neile "kainet mõistust", siis kahjuks ei opereeri ma ise mitte kuidagi mõistuspärastel protsessidel. Peabki olema emotsioon ja alati ja alati kuum - jahe emotsioon pole märkimist väärt ega lükka kedagi käima... Ehk konflikt on sisse kodeeritud.
Aga imal pole mu jaoks mitte kuum tunne iseenesest vaid mingid ootuspärased käitumismustrid. Isegi kui need on ootuspärased (õigemini lootuspärased) ka minu jaoks. Sest elus ju tegelikult nii ei ole. (Hea küll, ma tean, et ma armastan seda viimast väljendit kasutada liiga tihti just tõsieluliste sündmuste kohta.)
Post a Comment