Kui ma omal ajal kooli läksin, siis olin ma veendunud, et ainus asi, mis on lugemisest veel hullem, on kirjutamine. Raamatute lugemine kõlas keskmise piinamisviisina, kuid lugemispäeviku täitmine oli "hullem kui surm". Nii ma esimese klassi läbi käisingi: aabitsa tekstid luges õde ette, osa kohustuslikust kirjandusest ka. Etteütlusi kirjutasin vähemalt kolm korda enne, kui kolme välja venitada suutsin. Lugemispäevik asendas põhiliselt jalgpalli. Suure vigina ja pobina peale väisin ju kirjutada aga joonistada!? Jumala eest, ei! Õde joonistas. Ja kui vaja, siis ka õde kakles hoovi peal nendega, kes mind solvama tulid. Mul on lahe õde. Ja siis kuskil veidi enne 10-aastaseks saamist käis plõks, teine, kolmas ning ema vingumine "loe oma kohustuslikku kirjandust ka vahel kasvõi natukenegi" asendus lausega "palun ära loe kogu aeg, rikud silmad ära". (Saa sa neist suurtest aru - loe, loe, ära loe...)

Mõne aasta eest läks kooli mu tütar. Lugemisest püüdis ta end võimalikult kaugele hoida. Aabitsatekste oli ta nõus täpselt ühe korra läbi lugema, raamatud olid kasutuskõlblikud vaid külmrelvana, etteütlustest vigadeta sõnade leidmine oli kunst omaette ja kui te teaksite, kui palju kordi ma olen kuulnud inetuid lauseid lugemispäeviku kohta... Oeh. Ja alustasin mina seda: "Ütle, mida iganes sa lugeda tahaksid, ja ma leian sulle selle raamatu", "Loe natukenegi", "ära jäta viimasele minutile"...

Ja siis esimese klassi alguses. Ta oli haigena ühe päeva kodus ning kui ma õhtul koju tulin, leidsin eest joonistuse. Ühele paberile oli joonistatud vikerkaar ning selle kohale trükitähtedega VIKERKAAREMAA kirjutatud (arvatavasti olid mõned vokaalid pikkuselt puudelised, kuid see pole oluline). Igatahes kasvas sealt välja mõte kirjutada talle ja temast üks jutt. Tema lemmikkaisukast ja vikerkaaremaast, kus elavad haldjad ja tiigrid. Loomulikult on seal ka oma paha ning väike marie peab maa päästma, kuid selleks on vaja õppida korralikult lugema.

Selle loo saatus on olnud üsna sarnane Elyna omale - pärast kirjutamist sain ma ise aru, et sellisel kujul on ta totaalne jama ning vajab tõsisemat töötlust ning kõrvale ma ta paningi. Ainult Marie luges... ja hoolimata sellest... kuskil veidi enne kümneseks saamist käis üks suuremat sorti klõbin ning ma alustasin juttu "katsu enne keskööd magama jääda", "ära väsita oma silmi liialt", "raamat ei jookse eest ära", "loodusõpetuse kodutöö tuleb ka ära teha"... (peaaegu võiks arvata, et ma olen vahepeal suureks saanud).