Täna pärastlõunal rääkisime lapsega, et tegelikult on kirjanikud ühed eriti jõhkrad loomad. Esmalt loovad nad karakteri, siis tapavad ära enamuse tolle perekonnast ning sunnivad ta väevõimuga kangelaseks. Ja millisest pasast neid kujusid läbi ei lohistata, tahab see vaene kangelane siis või mitte. Jä pärast kogu seda sõnnikut on võimalus, et tüüp elab õnnelikult elu lõpuni. Seda muidugi vaid juhul, kui kirjanik ei otsusta teda ära tappa. Siinkohal pole kaitstud mitte ükski tapmisviis. Ja siis on veel tegelasi, keda põhimõtteliselt ainult selleks sisse kirjutataksegi, et saaks teda ära tappa.

Ja kui sellest kõigest veel küllalt ei ole, siis hakkab kirjanik mängima lugeja südamega. Võtsin siis ette G.R.R.Martini esimese raamatu. Lugesin lapsele muidugi eelnevalt sõnad peale, et ma EI sooviita seda raamatut lähema paari aasta jooksul (kasvagu enne veidi). Avasin raamatu ja lugesin ette selle koha, kus Robb ürghundikutsikad leidis. Kõik need kirjeldused, kuidas kutsikas end Brani põse vastu surus ja kuidas Jon oma lumivalge leidis ja... Ja siis ütlesin, et hea hulk hunte ja nende peremehi saab surma juba üsna pea. No nii ei tohi ju! kirjutada maailma kõige nunnum ja armsam kogemus poiste ja kutsikatega suvises (põlvini) lumes ja siis neid armutult tapma hakata. Pff.

Ja nüüd ma siis seisangi küsimuse ees. Ei, mitte selles pole küsimus, kas tegelane sureb. Küsimus on vaid selles, kas tema laip leitakse või mitte.