Ja nii see lugu lõppes. Süžee jäi muutumatuks. Ka ajaliinid ja valdav enamus dialoogidest. Ometi ma kukkusin mingis mõttes läbi. Osa vahepealsest tekstist oli liiga hüplev, osa liiga naiivne ja ma olin sunnitud seda muutma (Käsi ei tõusnud päris nii kirjutama) ning lugejate säästmiseks eemaldasin mõned riietuse kirjeldused. Tükati, ning alati teades, kuhu järgmiseks maanduda. Selline fikseeritud sihtidega kirjutamine oli minu jaoks uus ja õpetlik kogemus. Dialoogidega on pagana keerulised lood. Neid on võimatu kirjutada nii, et nad endale head tunduksid. Sellest johtuvalt ajasin vihikust näpuga järge ka siis, kui sealne päris õige veel ei tundunud.

Mida ma veel õppisin? Sain kinnitust, et seitsmendaks klassiks ei teadnud ma emakeelest veel veeranditki sellest, mida ma täna tean (ja ka täna on keel suhteliselt vigane ja logisev). Seal oli näiteks sõna "või-bolla" ning hulgaliselt kõikvõimalikke eksimisi sulghäälikute osas. Kirjavahemärke pole ma kunagi osanud panna. Samas ei oska ma ka lihtlausetega kirjutada (kuigi ma endale pidevalt meelde tuletan: õpi selgeks, et eesti keel lubab kasutada tekstides punkti ka üksikuna).

Õnnelik lõpp ning kaks armunud teismelist neidu. Hmm...

Kuna ma näpuga järge ajasin nii sellel, mis kirjas kui sellel, millest üle libisetud, siis pole ta veel kaugeltki vormis, millisena ma ta Mariele lugemiseks tahaksin anda. Sada muudatust on vaja teha ning tuhat kirjaviga parandada ning seejärel öökimiseni uuesti ja uuesti läbi lugeda. Aga eile tekkis mulle pähe täpne lõige kleidist, mida noor Elysabeth võiks kanda peol, mil tema (uus) kihlus Zimdewiga välja kuulutatakse. Naljakas, sest ennast seon ma alati pigem Elynaga (Küllap tuleb ka Elyna kleit).

Ja nüüdseks ei olegi ma ainus, kes seda kunagi lugenud on. See oli mäng. Mäng, mida ma mängisin viie joonelise vihiku ning sulepeaga (just sulepeaga). Mäng, mida sai mängida salaja ja ainult siis, kui ma üksi kodus olin. Õde oli meist see, kes kirjutas perfektseid kirjandeid. Mina tegin seda enamasti lakooniliselt ja miljoni kirjaveaga. Kui mul oleks ka tekkinud mõte seda teksti kellelegi näidata, siis oleks mind takistanud hirm saada naerdud: "vaata, siga õpib lendama". Ma ei mäleta, et oleks tahtnud. Suurushullustus tuli hiljem. Aga see tekst oli tol perioodil jälle liiga lapsik ning vana ja oleks olnud vaja ümber kirjutada enne näitamist. Njah, ta seisis isegi minu eest peidus. Korra viie aasta jooksul vaatasin vihikute kuhja, naeratasin ning laususin mõttes: "vahest tuleb ka teie päev kunagi." Seega, kallis blogikülastaja, sa oled esimene.

Igatahes kokku oli väga tervendav ja värskendav kogemus.

p.s. Ma endiselt "jumaldan" bloggeri tekstikujundamis, -küljendamise avarust ja avatust.