Pärast seda, kui ma olin siia riputanud need kaks hundi pilti, tabas mind ootamatu emotsioon. Kuidagi nagu ei tahagi edasi kirjutada. Need oleks nii armsad esimese postitusena. Soovituse peale "pane hundipilt päisesse" krimpsutasin nina. See pole ju mina! Jah, nad on vastikult armsad ning nendest kirjutatud lood on kole (just "kole") hingeminevad, kuid mina ei ole ju hunt (või, noh, üksik hunt vist siiski). Ja kindlasti pole see klassikalises mõttes hundiblog. Aga mida enam ma mõtlen, seda selgemaks saab, et pagan seda kõike teab.

Igatahes lummas mind tänane ilm sedavõrd sügavalt, et hundid peavad (vähemalt hetkeks) taanduma. Lapsepõlve ilm! Puud on pea lehetud, kuid jalge all sahiseb pooleldi juba kõduvat pruunikat massi. Temperatuuri ei ole - pole sooja ega külma. On tuul. On südamest ja selgroost läbi õõtsuv tuul, mis toob endaga kaasa vaid unistused, lootused, ootused. Ja on pilved, maani vajuvad pilved, mille raskust kannavad ka lendu tõusta püüdvad lootused. Vihma ei ole, vaadet ei ole. On vaid lõppematu üksik tühermaa - ka siis, kui su jalad puudutavad kesklinna tänavasillutist.

Täpselt see ilm, mis kisub sind hoomamatu jõuga linnast ära. Kuhugi, kus on vaikus ja rahu, kamin, kohvikruus, üks viisakas raamaturiiul ning arvuti, kuhu kirjutada. Ehh, vat praegu tahaks koos läpakaga näiteks Võsul olla... Või päris omaette metsamajakeses. Oleks vaid selliseid kohti. Ja oleks vaid selliseid võimalusi...

Jah, sombune argipäev. Ikka uinud sa õhtul, et laps hommikul kooli saata. Tõused ise, et olla natukenegi maailmale kasulik. Ega ma palju ei suuda ega oska, kuid oma natukese katsun anda. Ja on unistus. Lakkamatu unistus igas vinguvas tuuleiilis, igas muru paitavas pilves, igas trööstitus puulehes. Tahaks lennata! Tahaks armuda? Ehh, krt seda teab. Vanaks hakkan jääma. Üksindus muutub pärisosaks. Ja nii ma tõstangi oma koonu nende pilvede sisse ning kiunatan. Ulgumiseks oleks vaja kuud, igatsusest kiunatamiseks aga just seda trööstitut novembrit.

Kõndisin täna mõtlikuna õues. Iga mu rakk uneles kirjutamisest, kaminasoojusest, õnnest ja armastusest. Suunurka kerkis naeratus, lood lendasid peas ringi ning otsisid võimalust paberile valguda. Vastu tuli üksjagu inimesi - kõik mornid ja tõsised. Kõrvuni jopedesse peidetud, suus kriipsuna koos nagu kardaks nad tuule käes oma hinge kaotada. Ei, ma ei tahagi nendega rääkida. Nad on nii meeldivalt armsad ja kodused oma emotsioonitu peitumise ja kihutamisega, veidi turtsuva hoiakuga sügistuulele ning natuke musreduvad kõdunevast suvest. Lumi! - on neile otsa ette kirjutatud. Elu ja argipäev ühel ja teiselpool lund. Ainult vihm oli puudu täielikust isoleeritusest.

Ja siiski on soov ärgata, tantsida, öös varje püüda, tuule nuttu sõnastada. Laulda ja lugeda, pugeda teki sisse, kohvitass käes, ning vaadelda laes lendlevaid unistusi. Neid on endiselt palju. Kas need kaovad, kui ma kord suureks saan? Või on need suuremad sellest, milliseks mina iial kasvada suudan? Varjud aknal võtavad lugude kujusid. Unistused kooruvad väiksteks helesinisteks lugudeks ning hirmudest saavad sügavsinised laulud, millel ikka veel unistus taga virvendab. Nad on suuremad kui mina. On alati olnud ning jäävad vist igaveseks ajaks sellisteks. Või mitte?