Wednesday, November 23, 2011

Lastest

Väikene inimene teeb võimalikuks võimatu ja õppetunnid, mida üks noor olend sulle pakkuda suudab, on nii pagana sügavad, et nende ignoreerimine muutub sõrmenipsuga võimatuks. On täiesti võimatu valesti hinnata hetki, mil kolmene, nähes emmet nutmas, astub juurde, paneb käed ümber kaela, teeb pai ja leelotab rahulikult: "Emme on minu kalline." Ja see rõõm esimesest lumest või suvistest poriloikudest. Koos hüppamise rõõm. Oskus panna oma "suur olemine" kõrvale, võtta kingad jalast ja hüpata sama suure plärtsatusega keset seda päikest, mis porilombil peegeldub. Ja need kummikud, millest saab vett välja kallata või kindad, mida on võimalik uskumatu arv paare päevas läbi leotada värskes lumes.

Minu ema räägib tänaseni, kuidas meie klassijuhataja talle selteas, et ta jälgis meie kooliteed kord. Ja sealt me läksime, mina ja mu parim sõber, koduni oli tervelt 200m ning selle läbimisega vabas positsioonis saime me hakkama veidi vähem kui kahe tunniga. Iga kivi vajas uurimist, iga putukas suunamist. Tuli piiluda üle lasteaia tara ning turnida vaiba kloppimise agregaadi peal. Tuli püüda keelega lumehelbeid ning teha pilvedest kujusid. Ema ei mõistnud, ja mina ei mõistnud kuni... Kuni ühel päeval, esimeses klassis käies, tuli mu laps värske lumega kolm tundi koju. Tad tulid sõbraga ja enda kinnitusel "otse". Heaküll, nad peatusid hetkeks lasteaia kõrval mäel, et paar korda koolikoti peal alla lasta ning ehitasid ühe lumest mao. Ja siis tegid lumeingleid ning pidasid maha sõja paari klassivennaga, kes samas suunas tulid. Nad tulid nii otse, kui värske lumega võimalik.

Ja need väikesed haledad vahele jäämised. Kuidas me ise lapsena päevikust lehti välja rebisime (ja tagavara päevikust keskele juurde panime), kui mõni märkus või "2" päevikusse ilmus. Ja kuidas ma esimeses klassis poes käisin. Salaja. Ema ei lubanud mul linna peal käia, seega mõtlesime sõbraga plaani detailselt läbi. Lugu oli ühene, kus mängisime ja mida tegime ning sünkroniseeritud lugu taskus, läksime ikka. Kõik oli viimase peal. Ainult, kui ema õhtul poodi jõudis, siis hõikas müüja talle: "Kuule, Aino, need on sinu lapse kindad. Ta unustas need maha." Tüng! Täielik tüng. Ja nii teeb iga laps ja nii jääb vahele iga laps - kes varem, kes hiljem, kuid sissekukkumine on alati hale. Oli ka minu lapse sissekukkumine esimeses klassis. Eks nad hiljem õpivad ära, kuidas oma vanematest mööda hiilida. Tüng on piisavalt suur, et õpetada ülimat ettevaatlikkust. Ju ka minu laps õpib aja jooksul ära, kus on mu nõrgad nurgad ningmillest annab mööda hiilida.

Järgemööda tulevad elustiili ja käitumise küsimused, mis sunnivad täiskasvanut oma isiklikku maailma aina uuesti ja uuesti ümber hindama, ennast kätte võtma, oma käitumist ja ajaplaneeringut parandama. Sa punastad, vajud mõtlikuks ning muudadki, sest tegelikult on sellel naasklil õigus.

Ja siis nad jõuavad lõpuks ikka, kus tahaks ilgelt tubli olla ja ise kõikide oma asjadega hakkama saada. Aga nad ei ole ju veel suured! Miks nad küll ei mõista, et selleks ju emad ja isad loodud ongi, et oma paisuva murega rääkima minna? Miks nad arvavad, et kui on jama, siis tuleb see lasta veel suuremaks minna ja siis veel ja veel, kuni lõpuks ei pea närv vastu? Ja siis on pisarad. On üks suur murede hunnik. Ema roll on vaid kuulata, ulatada taskurätik ning lõpuks naeratades teatada: "tead, nendest asjadest saab kergelt üle - unbsõlmega tossupaela lõikame maha ja paneme uue, selles teises asjas tuleks teha nii, selles kolmandas ma võin sind aidata ja neljas laheneb ka kergelt... Sa ei peagi seda kõike ju veel ise oskama. Räägi teinekord, räägi juba kolm päeva enne pisaraid ja pool südamevalu jääb ära." Teed lapsele pai ning aitad asju sättida.

Ja kas ta siis kuulab su soovitusi? Soovitusi teine kord varem rääkida ja südant valust säästa? Mina seda küll ei teinud. Vaevalt, et teisedki lapsed eriti. Ikka on vaja "ise". On ju selleks ajaks selgeks saanud, et kui näidata emale "1" päevikust, siis järgneb sellele jama. Aga, kui öelda, eilse ühe kohta "täna parandasin ära, vaata "5"", siis järgneb pigem lause "tubli, et ära õppisid ja järgi tegid, kuid teinekord..." Ja siis see kandub laiali paljudele erinevatele teemadele. Ka neile, mille parandamine polegi eakohane lapsele endale.

Ja neid ämbrite viisi valatavaid pisaraid. Ja neid meeletuid südamevalusid. Jah, mul on endiselt siiralt hea meel, et ma ei pea enam päevagi oma elus olema puberteet. Huhh!

1 comment:

Maarja said...

Kuna sind msn-is ei ole, küsin siin - kas täna Kotka osas on mingeid lootusi? :)