Viimased päevad olen ma siis suures osas pühendanud veidi jaburate küsimuste kirjutamisele suvalistele lehenurkadele ning hiljem neile vastamisega. "Mis see kuninga asi on?", "Mida krdit sa mõtlesid? Kas üldse?", "Kuidas nägi? Mida aimas?", "Emotsioon?".... Pff, päris naljakas on kohati... ja veelgi rohkem on piinlik...

Ma kasutan tekstis tänaseni blogi numeratsiooni. Hoolimata sellest, et osades kohtades on pool maha kriipsutatud ja teistes kohtades on tekst kolmekordselt pikemaks veninud. Vaatasin täna seda ebaühtlust ning jõudsin taas järeldusele: müts maha kõikide ees, kes oskavad oma tekste peatükkideks liigendada (nii, et see oleks loogiline, võtaks kokku, kuid ei hakiks teksti). Hmhh. Eriline austus muidugi neile autoritele, kes, lisaks osavale liigendamisele, oskavad neile peatükkidele sõnalisi pealkirju panna. Karta on, et seda ma isegi ei ürita. Vähemalt mitte veel.

Aga tekstis sees olla on lahe. Kui pagana lahe on ärgata hommikul teadmisega, et öösel unesnähtu toimus sinu sõrmede poolt välja mõeldud lossi saalis kuningate ja printsessidega sinu loost. Mõni vestlus või vaidlus ja alati ning igavesti väljaspool teksti raame. Midagi nende tulevikust, millest käesolev lugu veel ei räägi. Või midagi minevikust, mis konkreetse loo seisukohalt on ebaoluline. Ja kui bussi peale kõndides jooksevad silme ette kleidid. Ja kui suitsupausil olles arenevad mõttes kümned kõrvalliinid, mida ma sellisel moel sissepõimida ei oska (ja kohati ka ei taha).

Lõppu siis veel tsitaat ääremärkusest: "Naiivsus pole voorus mitte üheski vanuses, kuid täiskasvanu puhul on ta suisa õõvastav roppus. Palun, vähemalt püüa olla natuke vähem naiivne kui sa oled!!!" Eks ma üritan. Ja lähen, mängin, nüüd edasi.

Ahjaa, lubasin verd: ma lähen nüüd tegelasi tapma. (Edasi võitude poole!)