Hmm, tundub, et on paras aeg katkestada vaikus. No kaua ma ikka suudan end huntide valgel imetleda. Tuvastasin eile ootamatult, et jõuludeni on karvaselt vähe aega. Appiii! Mingit tunnet ei ole, mingeid kingitusi pole mõeldud, mingit lund ei ole ja muru... on ikka roheline... Mis asja nad räägivad, et vanasti oli muru rohelisem? Ei olnud ju! Ja teisalt - äkki on keegi lihtsalt tahtnud minuga rumalat nalja teha ning aknaalused muruplatsid spray-värvidega üle võõbanud. See kõlab pagana loogiliselt, kas pole? Igatahes, kui enne oli aega küll, siis nüüd pole enam üldse. Jälle mingi jõululik transformatsioon. Phähh.

Ja ikkagi kõlab kirjutades tegelaste eludega mängimine lummavamalt kui piparkookide küpsetamine. Raamatus uluvad hundid, külm lõikab haavu kehasse, lumi muudab teid läbimatuteks, kuum jook osutub äraütlemata lummavaks, tekid tõmmatakse tihedamalt ümber ihu, kuid pilgu ekraanilt tõstmine võtab igasuguse lummuse. Pagan, ma ootan talve! Isegi, kui see tähendab taas valutavaid sõrmi, külmetavaid varbaid ning soovi ennast võimalikult sügavalt teki sisse peita. Isegi, kui mul ei ole kaminat, millega moodustada kontrasti pakase ja värvitu lumega. Ikkagi oleks talv kuidagi etem. Sestap jään ma lootma, et nädalavahetusel tuleb inspiratsioon ja piparkoogid, kommid ja mandlid valmivad õigeaegselt ning lähen ja ulun nüüd autisti kombel huntidega edasi.

Ahjaa, fantaasiajuttudesse sai üles pandud Nõidade sõja triloogia. Kui ma seda õhtul üle lugema läksin, irvitasin ennast pooleks. Jah, mul on mingi värk nende huntidega. "Emahundi klann", mis algab sellega, kui 15-aastane plika leiab pargist sureva emahundi... Ja kui tema vanaema... Aga teisalt oli neis raamatutes suur roll ka jääkarul (kes on ju ka armas loom) ning koertel ja delfiinidel ja... ja... Aga nende teiste loomadega mul "värki" ei ole.