võililledest

Mis on see, mis paneb inimesed särama? Vahel piisab mõnest pisikesest seigast, muutmaks su päeva või koguni nädalat päikseliseks ja säravaks. Kõnnid ja tunned, kuidas suu justkui iseenesest kõrvuni kisub. Samas ei pruugi ka suurim õnnestumine vähendada okast hinges. Kus on tasakaal? Mis kaalub mille tasa? Kui suure nurga all üks inimene kõikuda võib, et teda endiselt tasakaalukaks nimetada sobib?

Mõtlesin täna naeratust näolt pühkida üritades, et olen hetkel kui lill, mis vaikselt ja vargsi püüab õiepunga ülespoole ajada. Mitte liiga kiirelt ja uhkeldavalt nagu roosid ja gladioolid. Pigem arglikult ja salaja. Nii lumikellukese moodi? Ei! Lumikelluke ma pole. Ma ei suudaks eales nii isetult külma trotsides teistele rõõmuks õitseda.

Vahest midagi võilille sarnast? Pigem jah. Uskumatu, mil moel suudab see pisike kollane lill trotsida muruniidukit! Üha uuesti ja uuesti lükkab ta laiali oma lehed ning taas kord üritab õitsema puhkeda. Kevadel julgelt ja ahnelt, kasvatades õiele pika ja sihvaka varre, mis pisikeste tüdrukute pärgades loob rõõmu ning kaunistab neid „maailma õnnelikemaid silmi“. Suve poole muutub ta ettevaatlikumaks: laotab oma õie vaikselt ja vargsi otse murupinnale. Igaks juhuks! Kes teab, millal muruniiduk kord saabub.

Kui suur on võimalus, et siis selgub: ma ei olegi võilill ning muruniidukit tulemas ei paista? Ma ei tea. Ja kelle moodi ma siis oleksin? Küsimusi on nii palju. Iga vastus toob enesega uue teelahkme, vastutus aina kasvab... Ja just selle pärast ma vaid vaikselt, (otsekui) kartes, oma nuppu liigutangi. Lootuses säilitada tasakaalu aga mitte kaalu.

Nüüd sai küll kõigest kirjutatud! Ja samas... ei millestki erilisest... ;)