Nüüd, kus teinegi lind on lendu lastud, on aega tegeleda muude teemadega. Uskumatul kombel on viimase paari nädala jooksul minu käest päris mitmel kombel küsitud mandlite retsepti. Uskumatu on see sellepärast, et tegelikult teen ma neid juba mitmendat aastat, kuid siiani ei tundnud keegi huvi, kust tuleb suhkur ümber mandlite. Tegelikult ongi ju jabur küsimus, kas pole?Ehk siis retsept (mille juures tuleb arvestada, et ma tegelikult ei mõõda mitte kunagi mitte midagi ja kogused on antud õhu pealt ennustatuna; reaalselt varieerub retsept üsna palju sõltuvalt tujust ja tervislikust seisundist - palavikuga rohkem kaneeli, kurguvaluga enam ingveri, mingi muu hädaga enam muskaati):

300g mandleid
1spl (kuhjaga) võid või võidemargariini
150-200g tumedat suhkrut
2tl kaneel
1tl kardemon
1tl jahvatatud ingverit
1/4-1/3 muskaatpähklit riivituna

Võtan paksu põhja ja teflonkattega kastruli (ma tean, et tõelised kokad krimpsutavad tefloni peale nina, kuid minusugune algaja on hullult rõõmus, kui asjad ei kõrbe nii kergelt põhja ja pajad on kergesti puhastatavad), panen põhja rasvaine ja suhkru ning keeran nõrgale tulele soojenema (minu elektripliidil, mille skaala ulatus on 3, on see siis 1,5). Segan, lammutan suhkrutükke, lisan maitseained ja segan need korralikult sisse. Ühel hetkel on potis konkreetselt pruun plöga - lahustuv-sulav suhkur koos maitseainete ja rasvainega. Nüüd segan sisse mandlid. Segada tuleb seda plöga senikaua, kuni mandlid on üleni "määritud". Kogu saadud mass valada küpsetuspaberile jahtuma ja hanguma. natuke võib valades jälgida, et suhkrumass oleks suhteliselt ühtlane ning vajadusel mandleid küpsetuspaberil kord või paar segada. Mida paremini sa need laiali ajad, seda kiiremini jahtuvad. Umbes poole tunni pärast, kui suhkur on piisavalt jahtunud ning sõrmi enam ammu ei kõrveta (ja mass on pigem tahke kui vedel), murran mandlid ükshaaval lahti ning jätan need siis sinnasamasse kuivama. Võib kohe süüa, kuid järgmisel päeval on nad mu meelest veelgi paremad. ;)