Mul on arvutis üks fail "Uitmõtteid unarusse jäetud südames" ja selles failis on koos peottäis minivorme - uitmõtteid. Faili loomisaeg on määratletud äärmiselt ebarahuldava perioodiga minu elus, kuid aja jooksul on sinna pudenenud uitmõtteid siit ja sealt. Ka paar blogiteksti on sinna ära eksinud (näiteks võililledest). Ma jäin otsima ühte teksti, mis hoolimata sellest, et on vaieldamatult kõige kurvem tekst minu elus, on mulle siiski südamelähedane ja lõpuni kallis. Ometi ei pane ma mitte seda teksti. Jah, ma lugesin ta läbi lummusin taas nartsissi kombel ja pilk peatus hoopis teisel. Ajastu on sama, kaheksa aastat tagasi, kuid hoopis muie tuli peale. Njahh, Jordani lugemine pani selle teksti minu jaoks pisut teise valgusesse üle mitme aasta. Aga just selline tunne on Jordanit lugedes... ja mis seal salata, ega mu isiklik elu ka kuidagi musternäidisena ees ei laula...

Mis küll on need nii hullumeelselt meelad meelitused, mis sikutaksid tundelisema lause üle mehe huulte?

Kuidas meie, mehed ja naised, küll nii kaua kõrvuti eksisteerinud oleme, koos ühise asja nimel liikunud ning ometi teineteise keelt pole selgeks õppinud? Meie seas pole isegi tõlke! Mitte ainumastki.

Kas tõesti oleme nii erinevad? Kui me sedavõrd erinevad oleme, kuidas küll meie vanemad nii paljuks ühise keele leidsid, et valmis meisterdada meid? Võtta idee, valada see materiaalsena vormi ning lihvida seejärel nurki ja õnarusi paarkümmend aastat, et meie taas üksteist ei mõistaks. Jah, et me taas eksiksime, seda ühist keelt püüaksime, keelkondade erinevusest saadud valusaid haavu neelaksime, püsiksime rajal, kui oleme selle leidnud ning seejärel kasvataksime oma tütardest naisi ja poegadest mehi.

Ja nemad ei mõista teineteist.

Kas poleks siis juba mõistlikum leida ja kokku kirjutada keel, mida me kõik mõistaksime? See pole vist võimalik. Ka meie häälepaelad on erineva ehitusega, rääkimata südamest ja mõistuse, mõtlemise keerdkäikudest.

Jah, keelt ei tule aga meie tuleme. Tuleme ikka ja taas, põlvkond põlvkonna järel. Kust või kuhu- see pole küsimus. Peaasi, et me ikka tuleme! Käest kinni, suudeldes, kallistades, kirveid ning vihaseid sõnu loopides. Valust kõveras, vihast pulbitsevatena, õnnest ja armastusest särades, hõõgudes ükskõik-millise-tunde ajel tuleme me ikka ja taas.

Lootus on meie ühine keel. Lootus õnnest ja õnnestumistest, lootus leida lohutust meeleheite ja purunenud elude hetkeil. Mingi imelik sära silmis, värin hinges ning ootused kõigele ilusale tuhmistavad kukkumise valu ning mõistmatuse teravused hingest. Ja keelt pole vaja, vähemalt hetkeks. Vaja on lootust ja ainult lootust, et me mingil moel teineteise keeli tundmata siiski mõistame üksteist murest ja õnnest, kallistustest ning valusatest löökidest.

Mõistame südame, mitte mõistusega, rääkides südame, mitte suuga. Tundes ja tunnetades teist. Siis ongi kinni käest, suudeldes, kallistades, kirveid ja vihaseid sõnu pildudes. Ja me särame, hõõgume ükskõik-millise-tunde ajel ning tuleme! Ikka ja taas! Igavesti.