1.
...Ainult üks hunt ulgus pimedal metsarajal sügisööl jälgi tajudes. Teised olid siit läinud. Nad olid läinud ja ta maha jätnud. Mitte kauaks, kõigest mõneks hetkeks oli ta jäänud unistades otsima kuud. Mitte pikalt, kõigest mõneks viivuks oli ta peatunud haavade lakkumiseks. Ja nad läksid, läksid ikkagi edasi.
...Vihm kogus tuure, jälg muutus tolmulõhnaliseks, rada poriseks. Värskendust saanud oksad painutasid end rajale takistamaks liikumist, rahulikult ohkavad lehed langesid viimastele jäljejäänustele.
...Ta tuhnis ninaga mudas. Meeleheitlikult ja paaniliselt püüdis ta leida jälgi, viimaseid jälgi lahkuvast karjast. Kuid karja ei olnud enam siin. Ükskõik, kui palju ta nuusiks ja vaatleks, jäljed olid kadunud.
...Paanikas jooksis ta edasi ja tagasi. Nina ei püüdnud miskit. Kuu oli kadunud pilve taha. Seisatamata saatis ta pika ja otsiva hüüatuse tuulde. Hirmust vale rada valida sahmis ta sihitult kõikide teeotste peal. Ja teised läksid edasi - halvas ta jalgu lõikavalt valus teadmine.
2.
...Ta ei mäletanud enam, kaua ta üksi on jooksnud. Ta ei teadnud enam, mitu einet on ta üksi püüdnud ja karjata söönud. Kõhnaks oli ta jäänud. Üksi jahtida pole kerge. Vahel lohutas ta end mõttega, et üksi süües ei pea saaki jagama. Kuid ta teadis! Teadis pagana palju rohkem kui tahtnuks.
...Ta ei ulgunud enam - ei kuu ega kaaslaste poole. Polnud enam päris kindel, kas tal veel häältki on. Vaikus oli tema saatjaks Tal ei olnud enam nime – üksi olles ei aja end kellegagi segamini. Oli vaikus ja peas pendeldavad mõtted. Oma hundiaruga sai ta aru, kuidas mõtted, mis keerlevad peas, ei lase tal keskenduda saagile. Et vaikus tema lõugades halvab võimalusi saagipüüdmiseks.
...Lumekoorikud rebisid käpad verele. Külm tungis läbi ta kõhetu keha sügavamale kui kunagi varem. Kuid ta ei tundnudki oma haavu. Ta ei lakkunud neid enam iial. Ja ta ei tundnudki külma. Ta ei värisenud enam iial. Ta ei otsinud enam kunagi kuud. Ja ta ei jää enam kunagi maha, kui on kord karja leidnud.
3.
...Ta vaid seisis metsaserval, lumi jala all katkisest haavast valguva vere abil punaseks värvumas. Ta vaid vaatas, kuidas kari, tema kari püüdis kinni põdralehma. Suur ja magus suutäis. Ahnelt imes ta pilguga karjas jagatavat võidurõõmu. Neelatusega kuulas ta kihvade pehmesse sooja lihasse vajutamise häält. Ja see verelõhn!
...Pikalt seisis ta kuuvalguses metsaserval, jälgides vanade kaaslaste kulgu. Nemad läksid eluga edasi. Nemad olid koos ja oskasid. Tema? Ta pööras end vaikides ümber ja lonkas piuksatust tegemata eemale. Ta ei tahtnud, et teised ta kohalolust teada saaks. See oli kord tema kari. Nüüd on ta üks. Nüüd on ta ainus, kellega peab jagama seda närust hiirt, kelle püüdmiseks tal veel jaksu ja mõistust on.