Täna on siis üks neist päevadest, mil tahaks kõigile ja kõigest rääkida. Lihtsalt istuda ning mõtiskleda valjul häälel. Rääkida iseenda jaoks asju selgemaks. Aga samas... Samas ei tahaks ühtegi sõna öelda ega kellegagi kohtuda. Kummaliselt loll aeg seega. Ma olen maailma kõige õnnelikum ja õnnetum inimene korraga. Esmaspäeval otsustas reaalsus mulle õlale koputada ja tal suslikul on kuradi raske rusikas. Samas, kui ignoreerida nüüd seda murtud rangluud olen ma ju ikkagi üks õnnelikemaid... No võta sa nüüd kinni, mis ma olen või mida ma tahan.

No jah. Indrek just ükspäev ütles, et ta nii kadestab mind, et ma olen endale sellise kesta jõudnud kasvatada erinevata partneritega mängides. Mina ja mingi kest? No ei, ma ei oska neid kasvatada. Ikka ja alati annab mind pisarateni solvata. Selleks pole ju tegelikult palju vajagi. Aga kui ma tean inimese headust, siis ei suuda tõesti mingi emotsionaalne plahvatus mind kuigivõrd endast välja viia. Njahh, eriti kui iga sõna tuleb teenitult ning mõeldes mingitele vanematele, vastastena mängitud kordadele võiks öelda, et isegi vaoshoitult. Samas kadestan mina Indrekut hullult, sest tal on haridus, elukaaslane... seigad, mis vist minu elu kunagi kaunistama ei hakka. Esimene neist jääb iga päevaga üha kaugemaks unistuseks ning teisalt... oi, mul on nii armas komme liiga kõrgele vaadata... Ja tänu vanadele rumalustele on tänaseks kadunud julgus midagi liigutada. Ma pigem kuulutan end eos kaotajaks ja lasen asjadel veereda omasoodu... ja kui ma sellega elu võimaluse käest lasen (nagu Indrek ikka hoiatab), siis olen ma loll aga ma ei oska ei suuda midagi liigutada... ei julge... iga kord on ju asi perse läinud, miks peaks nüüd teisiti minema? Ning miks peaks üks ilus-tark-ja-osav mees üldse vaatama minusuguse poole...

Samas, hehhee, vaatame, mida see neljapäev tooma hakkab. Kes oleks oodanud, et mina liiderdan tabelis üks voor enne lõppu? Mina igatahes mitte. Jube sillas olen hetkel. Samas on mul hakanud lõpuks ometi tekkima tunne, et ma vist hakkan midagi taipama sellest rannast juba ka kõhutundega. Nüüd saab ometi uuesti pöörata oma täistähelepanu väljamängule ja kaitsele... Ehk nendele teemadele, mis on täiesti lapsekingades. Hullult sillas olen sellest tundest. Ja hiljemalt homme kirjutan pisikesest vedurist, kellega ma suusatamas käin... aga nüüd lähen suusatama...

Üksi või mitmekesi, haridusega või ilma: mul on maailma kõige armsam tütar ning ühel päeval saan ma hoolimata kõigest oma elu siiski joone peale! Raudselt!
Head aega!