Ma olen viimasel ajal suhteliselt palju kolanud kaalukate foorumis. Hästi toredad, meeldivad inimesed. Selle peale hakka või tõesti uskuma, et paksud on rõõmsamad. Nad on kõik nii soojad ning hoolivad, teadlikud oma murest ning kindla sooviga sellest jagu saada, jagades nõuandeid ja soojust ka kõigile endi ümber. Kohati tundub mulle, et kaalukad on minustki parema inimese teinud.

Miks ma seda kõike aga kirjutama hakkasin? Mida enam foorumisse süüvin, seda enam leian ka eest noori, teismelisi, kes rabelevad elu eest (ja seda sõnaotsesesmõttes) , et pääseda välja mõne toitumishäire hukatavate küüniste vahelt. Kurb on vaadata neid alles inimeseks hakkavaid tegelasi, kes juba on suutnud endale aastateks haavad tekitada. Olgu need põhjused siis misiganes, kriipspeenikesed sõbrad, väikesekondiline ema, soov modelliks hakata... mis iganes! Vahel tahaks küsida, kus olid kõigi silmad siis, kui probleem alles tekkima hakkas? Kas tõesti ei saanud seda kuidagi ära hoida? Siis aga meenutades oma minevikku, meenub kuskilt üks loll iga (mis tegelikult on ju ääretult oluline etap vanematest lahku kasvamisel), mil vanematele ei saanud jumala eest millestki rääkida, ise, aga, pole veel piisavalt tark, et elus läbi lüüa ning siis tekivad hullud käärid kõige vahele.

Ma ei olnud just kuigi mässumeelne teismeline ning kerge arengupeetusega nagu ma olen, tulid minu jaoks keerulised ajad alles pärast keskkooli lõppu. Varem oli mul justkui rohkem mõistust või vähemasti sai end koduses tugitoolis turvaliselt kerra tõmmata ning mõelda, et kõik saab korda. Siis aga olin ma ootamatult suur ning justkui kohustatud ise endaga hakkama saama. Muidugi ma ei saanud, sest õppimata ei saagi kohe tark olla. Vahel tundub mulle tänaseni, et kui ma oleksin 15, siis saaksin ma minna ema juurde ning öelda, et ma pole selle maailma jaoks veel valmis. Aga ma olen 27! Millal mina küll suureks kasvan?

Teisalt olen ma nüüd aastaid andnud eratunde reaalainetes. Ma pole kohanud veel ühtegi ajudeta noort. Küll aga mõjutavad hindeid tegurid nagu lahkuminek poisiga, õpetaja poolt kunagi sitasti öeldud lause, suhted sõprade või vanematega... Enamasti pole minu töö valemite ja mõistete lahtiselgitamises niivõrd oluline kui kuulamine. Püüa mõista, mis toimub selles noores peas ning ole valmis kuulama. Tihtilugu jõuad mingil htkel punkti, kus avastad, et sellel noorel polegi ühtegi teist täiskasvanut lähedal, kes kuuleks nendest jamadest. Teatav vastutus tekib, sest ma ei saa ju kuritarvitada ühe areneva õrna hinge usaldust. Vähemasti mitte seni, kuni pole kuritarvitatud minu usaldust. Aga mis relvad on minu käes? Igaüks peab ju lõppeks oma kukkumised ise kukkuma, õppetunnid ise kätte saama. Ma saan olla olemas, hoida silma peal ning veidi suunata, et vead ei muutuks mõttetult valusaks. Rääkida oma apsakatest, mis mingitel hetkedel on väga valusaid haavu tekitanud, mis aastaid veritsesid...

Miks ma seda kõike kirjutan? Mul on tütar. Ühel päeval hakkab ka tema kodust välja kasvama. Ühel päeval ei räägi ta enam mulle, mis toimub, ei kuula minu nõuandeid (ja suure tõenäosusega peab mind maailma kõige tänitavamaks inimeseks). Ma loodan ainult ühte: et sel hetkel, kui tema hakkab maailmalt oma suuremaid muhke saama, on ta lähedal mõni täiskasvanu, kes saaks olukorral silma peal hoida, toetada salaja, kui vaja.