Noh, see on vist see koht, kus tuleks tõdeda, et peaks hakkama oma sisetunnet rohkem usaldama. No, kui ei ole, siis pole ning ma saan kergelt õlgu kehitades ning käsi taskusse lükates oma eluga edasi minna. (Pisikesed taustauuringud teevad vahel imet.) Vähemasti suutsin ma seekord end eemal hoida suurest ja piinlikust jamast. Kas ma olen kurb? Näähh, mitte eriti. Natuke tühi olen seest, sest üheks hetkeks täitis mind midagi suurt ja ilusat, olgugi vale. Hehh, tuleks otsida üks (soovitatavalt täis) prügikast ning anda üks hea hoop jalaga ning kõik oleks taas korras. Aga ma ei kahetse seda uitmõtet, mis täitis naeratusega mu maailma veidikeseks. Unistamine on ju lubatud, peab ainult teadma, millal lõpetada.

Millal ma viimati kellestki sisse jäin? Kolm aastat tagasi! Kui nüüd trendi järgida, siis kolme aasta pärast järgmisele katsele ning siis kolme aasta pärast taas ja veel ja veel... ning kui ma vahepeal ära ei sure, siis äkki isegi leian kellegi.

Natuke sedapidi tunne on: F.Kafka "Sild". Kui kohtume, siis ma võin seda teile lugeda. Üks võimsamaid tekste, mida ma iial kohanud olen. Siis, aga, pean ma sinna otsa lugema ka A.Kaalepi "Lootuse" ning T.Liivi "Olemisest nööpauguna", et te liiga musta masendusse ei satuks, sest mina nii mustas ei ole.

Stopp! Punkt. Rohkem ma sellel teemal ei jahu. Ja ma ei taha sellest rääkida! Lubagem sellel mõttel siis surra siin, 14.veebruari hilisõhtul. Rahu sinu põrmule. Täna oli, muide, ka leinapäev. Aitab! Palun ärge teiegi mulle meelde tuletama hakake, et kunagi veebruaris läksin ma ogaraks (nähtavasti külmast).