Hakkan vist varsti tõesti Laurit uskuma, et tütarlapsi on lihtsam bridge'i juurde tuua kui noormehi. Vähemasti olen ma viimasel ajal juba päris paar korda komistanud situatsiooni otsa, kus inimene juba veidi mängib ning on (vähemalt näiliselt) üsna motiveeritud edaspidigi mängimisest ja siis... Siis tuleb mõni kena ja armas väike tütarlaps, pilgutab korra silmi... teeb veidi krimpsus nägu, et noh mängi kui tahad aga ega see eriti ei meeldi... ning ongi ootamatult kogu motivatsioonist saanud jutt, et jube kiire on ning päris täpselt ei tea, kas see kiire üldse kunagi mööda läheb.

Tütarlastel on selles mänguoskuse staadiumis kõvasti väiksem tõenäosus sattuda kaaslasele, kes (pool)põhimõtteliselt kaarte ei mängi (tõsi, mul on õnnestunud ka selliseid kohata). Tõeliselt kummaline seis minu jaoks! Appi! No tõesti, hakka või õnnelikuks, et ma nii kaua olen vahepeal üksi olnud, sest nüüdseks olen juba nii sügavalt konksu otsa roninud, et sealt ei päästa mind vist enam miski (giljotiin või kuulid strateegilistesse piirkondadesse ehk välja arvatud).